Copernicuse kliimamuutuste seire teenus andis novembri alguses teada, et käesoleva aasta oktoober oli globaalse mõõteajaloo kõige soojem oktoobrikuu. Meediaportaalis Die Welt ilmunud artikkel toob välja mitmed küsitavused selles teesis.
Avalikkuses räägitakse vähe teadmiste lünkadest kliimauuringutes. Tuntud Saksamaa Mainzi ülikooli uurimisgrupp Jörgen Hassleri juhtimisel tuvastas, et mida rohkem on ÜRO kliimaraportides ebaselguseid, seda vähem neid kajastatakse.
Selle ilmekaks näiteks oli see, kui meediamajad väga laialt levitasid Copernicuse kliimamuutuste seire teenuse (C3S) avaldust, et käesoleva aasta oktoober saab olema 125 000 aasta kõige soojem oktoobrikuu. Copernicuse teenust osutab Euroopa Komisjoni nimel ja Euroopa Liidu rahastusel Euroopa Keskpika Ilmaennustuse Keskus (ECMWF).
Copernicus lasi välja rahutukstegeva teate, et 2023 oktoober on kõige soojem alates 1940 alanud mõõtmiste seas ja kuu temperatuur ületab 1991-2020 tehtud mõõtmisi ligi ühe kraadiga.
Kuid Copernicus läks veelgi kaugemale ja teatas, et oktoobri temperatuur ei ole mitte ainult mõõteajaloo kõrgeim, vaid tegemist on 125 000 aasta kõige soojema oktoobriga, nagu väitis Copernicuse asedirektor Samantha Burgess uudisteagentuurile Reuters.
Burgess põhjendas oma väidet järgmiselt: kui uusima ÜRO kliimaraporti vastavat temperatuurikõverat jääajast tänapäevani täiendada aktuaalsete andmetega, siis saab tuvastada, et tegemist on kõige soojema ajaga. Möödunud aegade kliimakõver näitab küll soojamaksimumi 8000 aastat tagasi, mis oli umbes sama kõrge kui viimasel kümnendil. Burgessi sõnul ületab praegune temperatuuritõus aga kõik eelnevad, kuna varem oli ligi 100 000 aasta pikkune jääaeg.
Paraku on selles väites mitmed probleemid.
Aktuaalsed temperatuuriandmed modelleeritakse arvutusmudeli poolt, kus algoritmidega mõõdetud temperatuure täiendatakse piirkondade väärtustega, kus mõõtmisi ei tehta. Nende andmete ebatäius on märkimisväärne.
Samal ajal on möödunud aastakümnete ilmaandmed üha täpsemad võrreldes varasemate andmetega. Seetõttu, mida möönab ka ÜRO kliimaraport, on 8000 aasta taguse temperatuuriandmete osas väga suur ebaselgus.
Varasemate temperatuuriandmete kohta, kui neid veel väga täpselt ei mõõdetud, ei saa seega kindlalt midagi väita. Teadlased on püüdnud mõista varasemaid temperatuure kivististe, korallide, puuringide ja teiste nn proksiallikate analüüside põhjal, kuid sel viisil on võimalik saada väga suure üldistusastmega infot.
Cambridge'i ülikooli paleoklimatooloog Ulf Büntgen ütleb ÜRO kliimaraportit kommenteerides, et juba möödunud 12 000 aasta kohta on väga vähe andmeid, mida saaks paljudele sajanditele laiendada ja suuri regioone ekstrapoleerida. „Meil ei ole enamiku regioonide kohta enne meie ajaarvamist pea üldse mingeid andmeid," märgib Büntgen.
Usaldus temperatuurikõverate vastu tugineb peamiselt sellele, et ei ole teada kliimamõjusid, mis ilmselgeid temperatuuride kõikumisi oletada laseks: ei maa telje muutumine päikese suhtes, vulkaanipursked või teised kliimafaktorid ei ole vastuolus temperatuuri kulgemisega.
„Viimast 2000 aastat võiks oma kliimakonstruktsioonides poliitilisteks debattideks veel kasutada. Kuid me teame sellest siiski liiga vähe ja ebaselguseid on liiga palju, nii et mõistlikud tõlgendused ei ole võimalikud," osutas Büntgen ja märkis, et ka temperatuurianalüüside endi vahel varieeruvad hinnangud väga tugevalt, kuni ühe kraadi või enamagi võrra.
Praeguseid temperatuurirekordeid ei saa ainult inimtegevusele taandada, vaid ka näiteks ilmastikunähtustele nagu El Niño, märgib Die Welt, ja lisab, et ülepingutatud eskalatsiooniretoorika udustab kliimamuutuse tegelikku sisu.
Toimetas René Allik