Lihula ausambaröövi mälestusüritusel kõneles teiste seas ka Lihula endine vallavanem ja vabadusvõitleja Tiit Madisson. Avaldame tema kõne teksti täismahus.
Eesti Leegioni Sõprade Klubi (ELSK) organiseerimisel toimus 1. septembril Lihula kalmistul üritus, kus meenutati peaminister Juhan Partsi korraldusel 2. septembril 2004 toimunud jultunud ausambaröövi, mis sarnanes Eesti kommunistide Vabadussõja mälestussammaste hävitamisega 1940-aastate lõpul.
Peakõnelejaks oli endine Lihula vallavanem Tiit Madisson, kelle initsiatiivil mälestussammas „60 aastat Eesti kaitselahinguist" 20. augustil 2004 Lihulasse püstitati. Röövitud ausamba kohale paigaldati ajutiselt ausamba koopia, kuhu asetati pärjad ja lilled.
Sõnavõtuga esines ka Euroopa Parlamendi saadik Jaak Madison, ELSK president Hardi Rajas, Riigikogu EKRE fraktsiooni saadik Alar Laaneman. Kalmistult suundus tõrvikurongkäik üritusel osalenud paarisaja inimesega Lihula Vabadussõja mälestusparki. Seal esines kõnega Lääneranna valla volikogu liige Meelis Malk (EKRE) ja „Tšehhi põrgus" hukkunud rüütliristi kavaleri Paul Maitla tütar Kai Maitla.
Hardi Rajas mainis oma kõnes, et Lääne-Poolas Wrocławi (Breslau) lähedal Nadolice Wielkie linna juures on välja kaevatud 120 Eesti sõjamehe säilmed. ELSK-ga tihedates suhetes olev ja väljakaevamiste eest vastutav noor harrastusajaloolane Jacek Cielecki informeeris sõjameeste säilmete leidmisest ka Eesti valitsust. Vastust pole senini saabunud.
Allpool avaldame Tiit Madissoni kõne teksti.
***
Austatud kohaletulnud! Head Lihula elanikud!
Siin selle koha peal seisis vapratele isamaa kaitsjatele pühendatud mälestussammas „60 aastat Eesti kaitselahinguist" millega mälestati eesti meeste vaprust ja visadust Eesti kaitsmisel 1944. aastal.
Mälestusmärk, mis püstitati Lihula vallavalitsuse ja sõjaveterane ühendava Eesti Vabadusvõitlejate Liidu ühistööna, sai püsti seista vaid 13 päeva. 2. septembri 2004. aasta keskpäeval oli tollane Eesti peaminister Juhan Parts kutsutud USA suursaadik Aldona Sofia Wosi juurde „kohvile", kus USA suursaadik andis Partsile üle „soovituse" mille alusel pidi monument viivitamatult olema teisaldatud.
Meie „sõbrad" ei mõistvat meid, nagu põhjendas selgrootu poliitlimukast Eesti peaminister Parts jõhkrat monumendiröövi üldsusele. Muidugi unustas Parts lisamata, et need nn „sõbrad", täpsemalt nende juhid USA president Theodor Delano Roosevelt ja Briti peaminister Winston Churchill kinkisid Balti riigid juba 1942. aasta märtsis punase diktaatori Stalini võimu alla. Seega ei olnud Baltikumi saatus 1945. aasta jaanuaris, kui sõjakoalitsiooni juhid jagasid Euroopat, enam isegi jutuks. Enne Stalinile kingituse tegemist jõuti prügikorvi visata 14. augustil 1941 sõlmitud Atlandi Harta nimeline dokument, mis garanteeris sõja ajal iseseisvuse kaotanud riikidele omariikluse taastamise.
Poliitikas on ammu kombeks, et väikerahvaste saatus on suurriikidel vaid vahetusrahaks ja mingit sõprust poliitikas ei saa olla – on vaid riiklikud huvid. Võrreldes möödunud aastasaja keskpaigaga ei ole tänapäevane poliitika karvavõrdki eetilisem või moraalsem. USA ja N.Liidu Malta kohtumisel 1989. aastal ütles USA tollane president George Bush Mihhail Gorbatšovile: „Me ei taha teile probleeme valmistada, seepärast on kõige õigem, kui Balti riigid jäävad N. Liidu koosseisu. Ainult jõudu poleks vaja kasutada."
Nagu teame, jõudu Leedus ja Lätis 1991. aasta jaanuaris siiski kasutati ja ei mäleta, et sellest erilist tüli oleks tulnud. USA viivitas Balti riikide tunnustamisega. Julges seda teha alles peale Vene Föderatsiooni. Seega iseseisvusime mitte tänu USA-le, vaid selle kiuste.
Tänapäeval loodab Eesti üldsus ja poliitikud NATO-le, et küll meile appi tullakse, mistõttu võib oma naabrit kuitahes räigelt sõimata. Paraku ei armastata teavitada, et NATO kaitselepingu 5. paragrahvi järgi peab võimaliku agressiooni ohver vastu pidama 2 kuud enne kui liikmesriikide parlamendid otsustavad, kas lähevad võimaliku agressiooni ohvrile appi või mitte.
Kuna lääne ühiskonnad ei suuda mingisugust vastupanu osutada islami jõulisele pealetungile, pole loogiline arvata, et asutakse võimaliku agressiooni ohvrile mingitki sõjalist abi osutama – eriti kui võimalik agressor omab tuumarelva. Pehmostunud läänelt – nn meie „sõpradelt" – võib vaid täisidioot abi oodata.
Asjaolu, et meie ladvik ei soovi austada oma kangelasi, sunnib arvama, et enamus ühiskonnast ei ole valmis oma riigi eest välja astuma, näidaku nn arvamusküsitlused, mida iganes.
Tänan tähelepanu eest!