Juhtkiri: Kes tegelikult Eestit valitseb?

USA president Barack Hussein Obama kohtub Kadrioru lossis president Toomas Hendrik Ilvesega, kes on oma kahe ametiaja jooksul olnud alati USA ideoloogiliste ja poliitiliste huvide eestkõnelejaks ning ka sage külaline USA Tallinna suursaatkonnas. Foto: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Kui tahame mõelda Eesti Vabariigist kui eneseväärikusega iseseisvast riigist, siis tuleb teiste riikide sekkumist Eesti siseasjadesse pidada vastuvõetamatuks sõltumata sellest, kas sekkujaks on Venemaa või USA, leiab Objektiivi toimetus selle nädala juhtkirjas.

Möödunud nädalal jõudis ka Eesti avalikkuse ette WikiLeaksi poolt avaldatud dokument, mis pakkus harvaesineva sissevaate sellesse, kuidas mõjutab USA saatkond Eesti ühiskonna kultuurilisi ja poliitilisi protsesse.

Nimelt leidis dokumentaalset kinnitust, et juba kümme aastat tagasi töötas USA saatkond kohaliku poliitilise eliidiga tihedaid suhteid punudes selle nimel, et Eesti valitsus näitaks üles suuremat initsiatiivi uute mitteeurooplastest immigrantide vastuvõtmisel, et ametivõimud viiks koolide õppeprogrammidesse ameerikaliku sallivusagenda edendamise ja multikultuurses ühiskonnas elamise hüvede toonitamise, et ajakirjanikke suunataks rohkem käsitlema selle sama agendaga määratletud diskrimineerimisega seonduvaid küsimusi, et ühiskondlik arutelu keskenduks rohkem sallivuse ja mitmekesisuse temaatikale jne.

Paljuski just sellised teemad on saanud lähiminevikus ebaproportsionaalselt suurt avalikku tähelepanu. Pidades silmas viimastel aastatel avalikkuse ette imbunud mõjutamistegevusele viitavaid fakte, võib aimata üha jultunuma mõjutustegevuse mastaapi ja tõhusust. Nüüd lehvitatakse juba lippudega ning hõigatakse välja toetusavaldusi seadustele, mis on surutud läbi rahva enamuse tahtmise vastaselt.

USA saatkonna tegevust, nagu see WikiLeaksi paljastusest kajastub, võib nimetada julgelt sekkumiseks Eesti Vabariigi siseasjadesse.

USA saatkonna tegevust, nagu see WikiLeaksi paljastusest kajastub, võib nimetada julgelt sekkumiseks Eesti Vabariigi siseasjadesse. See, millistele väärtustele meie koolides keskendutakse või milliseid küsimusi meie ühiskondlikus arutelus rõhutatult käsitletakse, peaks olema eestlaste endi, mitte välisriikide saatkondade asi.

Eesti poliitiline eliit ja meedia käitusid WikiLeaksi info avalikkuse ette jõudmisel muidugi ootuspäraselt, pöörates teemale minimaalselt tähelepanu, et mitte öelda vaikides selle maha. Niisuguse reaktsiooni silmakirjalikkuse ilmestamiseks võib hetkeks mõelda, milline kisa vallandunuks (täiesti põhjendatult) juhtiva poliitilis-ajakirjandusliku establishment’i esituses siis, kui tulnuks päevavalgele, et seesugune mõjutustegevus ei lähtu mitte Kentmanni, vaid hoopis Pikalt tänavalt.

Olgugi et USA mõjutustegevuses, millest WikiLeaksi dokumendid lubavad paista vaid jäämäe tibatillukesel tipul, ei ole iseenesest midagi ootamatut – just sellisel kulissidetagusel moel on Ameerika Ühendriigid oma saatkondade kaudu suunanud paljude riikide sisemisi protsesse juba aastakümneid –, peaks see siiski tõstatama mitmeid tõsiseid küsimusi. Seda eeldusel, et mõtleme Eestist kui iseseisvast ja rahvusliku väärikusega riigist, kus ei tantsita mitte kellegi teise pilli järgi, vaid ühiskondlike suundumuste üle otsustab Eesti rahvas ise.

Tunnustamaks kooseluseaduse eelnõu algatamist riigikogus, heisati 17. mail 2013 USA Tallinna saatkonna fassaadile homoliikumise sümbolina tuntud vikerkaarelipp. Foto: SAPTK
Tunnustamaks kooseluseaduse eelnõu algatamist riigikogus, heisati 17. mail 2013 USA Tallinna saatkonna fassaadile homoliikumise sümbolina tuntud vikerkaarelipp. USA poliitiline juhtkond on korduvalt toonitanud, et peab nn homoõiguste edendamist kõikjal maailmas üheks oma välispoliitilisteks prioriteediks ning et nn homoõigused olevat olulisemad kui austus teiste riikide kultuuriliste traditsioonide vastu. Foto: SAPTK

Küsimusi, mis vääriks uuriva ajakirjanduse ja ka õiguskaitseorganite (kaitsepolitsei jt) teravdatud tähelepanu, ent millele pea kunagi teadaolevalt tähelepanu ei pöörata, on õige palju, aga siinkohal piisab, kui nimetada neist vaid mõned. Millised on USA ja teiste lääneriikide, Euroopa Liidu ja teiste rahvusvaheliste valitsustevaheliste ja valitsusväliste organisatsioonide ning lääne suurkorporatsioonide varjatud mõjutustegevuse vormid ja mastaabid Eestis? Kas Eestis leidub poliitikuid ja ametnikke, kelle suhted eelnevalt nimetatud välismaiste huvikeskustega on problemaatiliselt lähedased? Kas Eesti poliitilises ja ametkondlikus eliidis leidub inimesi, kes saavad mõne lääneriigi huvide esindamise eest materiaalseid hüvesid? Millised kodanikuühenduse eksitava sildi all tegutsevad organisatsioonid viivad välisrahastusele tuginedes ellu lääne huvigruppidest lähtuvat ideoloogilis-poliitilist tellimust? Kes on need inimesed, keda analoogilise tegevuse korral idasuunal peab kaitsepolitsei mõjuagentideks? Jne.

Viimaks on kõige masendavam see, kui niisuguste küsimuste püstitamist – nende uurimisest ja avalikust käsitlemisest rääkimata – ei peetagi meie poliitilise juhtkonna, õiguskaitseorganite ja meedia poolt oluliseks ega vajalikuks. Otsekui poliitilise, ametkondliku või muu võimupositsiooni kasutamine mitte oma rahva ja riigi, vaid välismaiste huvikeskuste hüvanguks oleks probleem üksnes idasuunal.

Tõdemus, et demokraatia fassaadi taga laiutavad avalikult teadvustamata kildkondlikud huvid ja protsessid, on muutumas üldlevinuks.

Paraku võib karta, et just selliste kontuuridega on suure osa meie riigis võimupositsioonidel olevate inimeste maailmatunnetus. Sisuliselt tähistab see aga iseseisvale riigile omase mõtlemise ja identiteedi hülgamist, sest Eestist ei taheta, julgeta või suudeta mõelda millegi muu kui globaalse võimusüsteemi osisena. Pseudosuveräänse osisena, kus ohje hoiavad mitte vabad kodanikud, vaid kiltrid ja kupjad, kandes küll kõlavaid ametinimetusi (president, peaminister, parlamendiliige), kuid olles tegelikult vaid välismaiste peremeeste kohalikud asehaldurid, kelle väärtust hinnatakse üksnes kuulekuse ja tõhususe järgi. Paljuski just sellise, tõeliselt vabade ja väärikate kodanike ideaali vastandiks oleva mentaliteedi levikus meie rahva ja riigi traagika seisnebki.

Usku sellesse, et Eesti riigi valitsemine toimub üksnes või isegi peamises osas läbipaistvalt põhiseaduses ettenähtud institutsioonide kaudu (Riigikogus, valitsuses jne) ja eesti rahva hüvanguks, kannavad endas üha vähemad inimesed. Tõdemus, et demokraatia fassaadi taga laiutavad avalikult teadvustamata kildkondlikud huvid ja protsessid, on muutumas üldlevinuks.

Vt seonduval teemal:

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!