Lihula ausamba mahavõtmine punase kraana ja politseinike abil. Foto: Scanpix

Nähes, et rahvas püüab auto minemasõitu takistada, andis operatsiooni juhtiv ülemkomissar Kalvi Almosen käsu: "Kõik vahendid on lubatud!" Rahva peksmine ja gaasi näkkulaskmine ajas rahvamassi raevu. Et seni omaks peetud politsei aetakse relvitule rahvale kallale – see oli uus ja ehmatav, samas vihaleajav kogemus. – Lihula endine vallavanem Tiit Madisson meenutab valitsuse poolt organiseeritud ausambaröövi 2. septembril 2004.

Lihula sõjameeste monument oli juba kolmteist päeva püsti seisnud. Iga päev käisid uudishimulikud seda vaatamas. Tulijaid oli nii väiksemate kui ka suuremate seltskondadena, saabuti lausa bussiekskursioonidega. Paljud, kelle suguseltsis oli keegi võidelnud Saksa poolel, tõid ausamba jalamile lilli. Suure innuga lasti end Saksa mundris sõduri bareljeefi kõrval pildistada. Sõjameeste monument oli muutnud Lihula tõeliseks turismimagnetiks. Kui varem külastati Lihulat koos Matsalu Rahvuspargi külastamisega, siis 2004. aasta augustis tuldi Lihulasse teistest Eestimaa nurkadest selleks, et näha oma silmaga ausammast, mis on tekitanud nii palju kõneainet.

Vabadusvõitlejate monumendi avamine Lihulas 20. augustil 2004. Foto: Scanpix

Selleks et Eesti ajalugu halvemini teadjaid informeerida, planeerisime surnuaia värava kõrvale paigaldada infostendi, kus oleks lühidalt tutvustatud Eestis asetleidnud Teise maailmasõja sündmusi, selgitatud, miks läksid eestlased võitlema natsliku Saksamaa poolel lääneriikide sõjaliitlase Venemaa vastu. Olin kokku leppinud ajaloolase Hannes Walteriga vastava teksti suhtes ja hankinud Eesti Filmiarhiivist huvitavaid fotosid. Paraku ei olnud Walterile antud enam palju elupäevi, sootuks vähe päevi sai püsti seista monument.

2. septembril helistati Pärnust, kell hakkas saama neli. Olevat tähtis jutt, mida telefonitsi rääkida ei saavat. Kihutasin poole tunniga Pärnusse. Seal kuulsin vanalt tuttavalt, et öösel tullakse Lihula ausammast maha võtma. Mingeid üksikasju mu vestluskaaslane ei teadnud, keegi olevat Tallinnast ühele tema heale tuttavale helistanud. Arvati, et helistaja on kuidagi seotud siseministeeriumi süsteemiga, sest huvitavat infot meie monumendi kohta saadi samalt isikult juba 2002. aastal, enne kui hakati kõrvaldama ausammast Pärnu Vanas pargis.

Ei osanud esialgu arvata muud, et ehk tulevad mingid vene "kandid", kellele ausamba äraviimine teenusena kinni makstud on. Oletasime mõningase informatsiooni põhjal, et asja taga võis ehk olla venelaste ja endiste NKVD-laste antifašistlik komitee. Monumendi lubas hävitada ka 20-aastane "antifašist" Jevgeni Krištafovitš, kuid see tegelane paistis välja endale tähelepanu püüdva ärplejana, kellelt tõsiseid tegusid vaevalt võis oodata. Sel hetkel ei tulnud pähegi, et monumendi salajase äraviimise võiksid korraldada Eesti võimud, kuigi olime kogenud, et Juhan Partsi valitsus püüdis leida igasuguseid põhjuseid, et mälestuskivi püstitamist takistada. Sellesse tegevusse olid kaasatud muinsuskaitseamet, politsei ja maavalitsus.

Lihula vallavanem Tiit Madisson 3. septembril 2004 paigas, kus asus eelmisel õhtul teisaldatud vabadusvõitlejate ausammas. Foto: Scanpix

Võimude võimalik tegevus monumendi teisaldamisel eeldanuks minu arvates vähemalt ka kohapealse võimu eelnevat informeerimist ja loomulikult tuginemist vastavatele seadustele. Päeva jooksul polnud mingit informatsiooni saabunud, mis kuidagi oleks puudutanud Lihula ausammast, seetõttu välistasin Pärnust saadud informatsiooni üle juureldes (oli juba tööpäeva lõpp), et samal päeval võidakse tulla ametlikult ausammast teisaldama. Pealegi käis mitmeid päevi Lääne maavanema eestvedamisel uurimine, mis pidi tuvastama, kas Lihula ausammas on püstitatud õiguslikul alusel. Lihula vallavalitsus oli Haapsallu saatnud kõik monumendi püstipaneku kohta käivad dokumendid. Samba paigaldamisega seotult oli haldusmenetlust alustanud Lääne politseiprefektuur, kuna vallavalitsus ei olnud kohalikku konstaablit teavitanud ausamba paigaldamisest seitse päeva varem, nagu nõudis Lihula valla üks õigusakt.

Kella viie paiku Lihulasse jõudnuna informeerisin Pärnus kuuldud uudisest vallavolikogu esimeest Jaak Kastepõldu, kellel palusin võimalusel kontakteeruda Lihula politseiga, kuna ise võtsin kiiresti ühendust paari aktiivsema kaitseliitlasega, et ööseks ausamba lähedusse üles panna valve. Kastepõld oligi Lihula konstaabliga ühendust võtnud ja viimane soovitanud võimalike intsidentide puhul helistada politseile numbril 110. Kuigi lootsin, et Pärnust saadud info ei vasta tõele, tuli igaks juhuks valmis olla halvimaks. Ei tahtnud, et hiljem mingid "antifašistid" avalikult parastaksid, et näe, maakatest natsid ei suutnud oma kivigi valvata, lastes selle öösel ära viia nagu kubu õlgi.

Eelnevalt organiseeritud valveteenistus, mis jälginuks kalmistul toimuvat lähedal asuvalt tänavalt, pidanuks võimalike monumendiröövlite kohalesaabumisel kiiresti informeerima politseid ja eelnevalt hoiatatud Lihula mehi. Tõrjemeetmeid otsides sai korraldatud ka vastavate jämedast traadist kobade valmistamine, mis teele visatult pidid läbi torkama autokummid. Plaan oli surnuaia juurdepääs sulgeda omavahel kokkukeevitatud betoonist vundamendiplokkidega, kuid selleks ettevõtmiseks kippus aega nappima, sest tööpäeva lõpus oli raske kraanat ja veoautot saada. Võimalikke monumendiröövleid oleks tulnud seni kinni hoida, kuni kohale tuleb politsei. Purunenud kummidega poleks kiire põgenemine olnud reaalne. Asja korraldamisega ühele poole saanud, sõitsin koju Kirikukülla, et enne valvesse minekut soojemad riided ja mõni võileib kaasa võtta.

Kella kaheksa ajal õhtul helistas volikogu esimees, teatas, et action juba käib. Istusin kähku autosse ja põrutasin Lihula poole. Tallinn-Virtsu teeristi lähedal seisid kaks politseimasinat. Teele astunud politseimundris mees peatas auto, kontrolliti väga hoolikalt dokumente, seejärel lubati pärast kellegagi raadio kaudu konsulteerimist edasi sõita. Omaette mõtlesin, et ju on uudis "kantide" võimalikust aktsioonist kaitsepolitsei kaudu võimudeni ulatunud ja meie politsei tuli ausammast kaitsma, et ära hoida võimalikku kokkupõrget ausambaröövlite ja Lihula meeste vahel. Võib-olla tuldi monumendiröövleid arreteerima teolt? Isegi selline mõte vilksatas korraks läbi pea.

Nägin, et kalmistu poole sõidab ülisuure kandevõimega punane Kruppi-kraanaauto ja mõistsin, et monumenti hakkab minema viima Eesti võim.

Kalmistule jõudnuna nägin, et ausamba lähedal olev kruusane äärelinna tänav lausa kubises politseimasinatest. Kohal olid ka mõned uudishimulikud lihulalased ja tuttavad Haapsalu mehed, kes viibisid 20. augustil ausamba avamisel. Noored mehed tundusid murelikena. Tuli välja, et neidki oldi hoiatatud, et ausammast hakatakse ära viima. Eesti rahvusliku mõtteviisiga noormehed tõid parasjagu ausamba juurest pärgi ära, ütlesid, et teevad seda politsei korraldusel – ausammast hakatakse minema viima! Ma jäin mõistmatult meestele otsa vaatama ja püüdsin neid rahustada, et see on jama – politsei tuli, vastupidi – ausammast kaitsma. Selle jutu ajal nägin, et kalmistu poole sõidab ülisuure kandevõimega punane Kruppi-kraanaauto ja mõistsin, et monumenti hakkab minema viima Eesti võim. Kraanat oli juba varem nähtud Virtsu maantee ääres oleva Lukoili tanklas.

Hilisema "Maalehe" uuringu järgi, mis avaldati 9. septembri ajalehes, selgus, et päästeamet oli juba kell 15 (seega vahetult pärast peaminister Juhan Partsi kohtumist USA suursaadikuga) informeerinud kraanafirma EMET TMV dispetšerit Andrei Karpenkot, et umbes 100 km kaugusel tuleb suur graniitkivi teisaldada. Päästeameti peadirektor Mati Raidma nimetas seda valmisoleku täpsustamiseks. Kahe tunni pärast, kui käis valitsuse istung, informeeriti kraanafirma dispetšerit, et "valitsuse otsuse järgi tuleb Lihulas teisaldada fašistlik ausammas, vajadusel politsei kaitse all". Dispetšeril paluti kogu jutt esialgu enda teada jätta. Kraanajuht Gennadi Lastotškin kuulis alles kohapeal, mis töö tal ees seisab.

Eesti valitsuse poolt tellitud punane kraana Lihula kalmistul. Foto: Scanpix

Seisin raevukalt kalmistu territooriumile läbi aiamulgu sõitnud kraanale ette, ütlesin masinast väljavaatavale juhile, et olen Lihula vallavanem ja nõudsin näha korraldust, mis alusel ta kalmistu territooriumile sõitis. Selgitasin, et kalmistu on antud omavalitsuse haldusalasse ja seega peab igasugune tegevus olema kooskõlastatud vallavalitsusega. Asjast mitte midagi taipav venelasest kraanajuht hakkaski veidi heitununa masinat kalmistult välja tagurdama, kuni kohale tuli üks politseinik ja talutas mu küünarnukist kinni hoides kraana juurest ära. Korravalvurilt kuulsin, et neile anti korraldus ausammas teisaldada ja nemad peavad täitma käsku. Teised politseimehed hakkasid kalmistu sellele osale, kus seisis sammas, sinise-valgetriibulist tõkestuslinti ümber tõmbama ja ajasid kõik kohaletulnud uudishimulikud väljapoole lindiga piiratud territooriumi.

Lihulast ja ümbruskonnast oli kiiresti kohale saabunud suur hulk rahvast. Väikelinnas levivad igasugused jutud kiiresti, seda enam, et praegu on mobiilne ajastu, kus igal teismeliselgi taskus "mobla". Kalmistul kohalolnud helistasid kõigile tuttavaile, kutsudes neid vaatama surnuaial toimuvat. Politseinike aadressil saadeti mürgiseid repliike. Korravalvurid püüdsid selgitada, et nemad täidavad vaid käsku. Sündmuspaigal viibis vallavolikogu esimees Jaak Kastepõld, kes püüdis telefoni kaudu saada tagajärjetult ühendust siseministriga. Lõpuks teatas ta politsei automaatvastajale 110, et Lihulas toimub õigusrikkumine. Vallavalitsuse liige Tiina Lobja püüdis asja seisma panna nn parteilist liini kaudu – samuti tagajärjetult. Püüdsime politseinikele seletada, et vastavalt riigi seadustele annab omavalitsuse territooriumil korraldusi kohalik võim.

Kalmistule kogunenud rahvas oli silmanähtavalt ärritunud. Ajalehe "Lääne Elu" fotograaf Arvo Tarmula küsis ahastusega hääles: "Terje, mis küll toimub?" Toimuma hakkas suur jama, seda oli tunda valitsevast õhkkonnast. Rahva hulgas viibinud Lihula ekslinnapeal, endisel Gulagi vangil, viimase ülemnõukogu liikmel Tõnis Metsal värises ärritusest hääl, silmis olid pisarad: "Mis te küll teete, kas te ka ise taipate seda?" Monumendiröövleid võrreldi 1940. aasta "kommudega", kes purustasid pimeduse varjus Vabadussõja ausambaid. Ei julge tagantjärele väita, et toodud võrdlus väga vale oleks olnud. Kuna mõne politseiniku eesti keel ei olnud kaugeltki ladus, kostis rahva hulgast uusi etteheiteid: "Näe, venelased saadetud musta tööd tegema!" Ilmselt eelistatigi kasutada rohkem muulastest korravalvureid. Lihula politseinikud olid sellel päeval saadetud patrullima Põhja-Läänemaa teedele – ju kardeti, et informatsioon ettevõetavast aktsioonist lekkima kipub. (Üks kohalik politseinik lahkuski pärast monumendiröövi politseitöölt.) Politseinikud olid silmanähtavalt häiritud ja püüdsid rahvale selgitada, et täidavad vaid ülaltpoolt tulnud käsku, mille peale rahva hulgast karjuti: "Teiesugused avavad rahva pihta ka tule, kui käsk tuleb!" Ma ei oleks tahtnud sel hetkel korravalvurite ja rahva "kaitsjate" nahas olla. Kogu politseioperatsiooni korraldamine lonkas, sest keegi ei püüdnudki rahvale selgitada, mis toimub ja miks peab ausamba ära viima. Ilmselt arvasid isandad Toompealt, et "lollile rahvale" – keda reformierakondlasest toompealane Rein Lang on korduvalt ajakirjanduses pööbliks ja lumpeniks nimetanud – ei peagi midagi seletama. Oma käitumisega valitsejad just seda näikse arvavat.

Lõpuks näitas üks erariides naisterahvas veidi enne kella üheksat mulle mingit paberit. Kuna olin prillid koju unustanud edastasin paberi volikogu esimehele Jaak Kastepõllule. Kahest paberilehest dokument oli pealkirjastatud: "Riigi omandiõiguse kaitsmine". Tegu oli valitsuse korraldusega nr 649, mis vastu võetud 2. septembril. Dokumenti uurides selgus, et mälestuskivi on paigaldatud omaniku loata ja õigusliku aluseta, mistõttu regionaalministril tuleb korraldada mälestuskivi eemaldamine samal päeval ja teavitada paigaldajat kuju eemaldamisest ning selle põhjustest. Siseministril tuli tagada regionaalministrile vajalik abi korralduse täitmisel. Dokumendi all seisid peaminister Juhan Partsi ja riigisekretär Heiki Looti allkirjad. Pole tarvis selgitada, et selline dokument, eriti aga selle täitmine, tekitas mitmeidki küsimusi, millel peatuksin lühidalt tagapool.

Lihula monumendi küsimus oli ajakirjanike andmeil 2. septembri valitsuse kell 16 alanud kabinetiistungi esimene punkt. Siseminister Margus Leivo ja peaminister Juhan Parts teatasid, et "valitsus peab kiiresti midagi otsustama, sest välispartnerid ootavad konkreetseid samme. Ükski lääneriik ei kaitse meid Vene propaganda rünnakute eest". Parts tunnistas, et valitsuse ees on ainult halvad valikud, sest riigisiseselt on ausamba mahavõtmist raske seletada. Jõuliselt toetas teiste ministrite sõnul erakonnakaaslast Margus Leivot Rahvaliidu esimees Villu Reiljan. Kohalviibijate sõnul kasutas Reiljan selliseid sõnu nagu "valitsus peab näitama, et me pole mingi kokutajate bande", "kas me teeme seda kohe või ei puutu üldse" ja "koeral tuleb kohe saba maha raiuda". Probleemiga nädalaid tegelenud peaminister Parts ja siseminister Leivo lootsid algul, et riigi maal asuva mälestusmärgi laseb ära koristada Lääne maavanem Jaanus Sahk. 22. septembril maavanema kohalt niigi lahkuv Sahk aga puikles vastu ning viitas bürokraatlikele takistustele, mis ei lase tal nii kiiresti sellist otsust teha. Viide sellele seisab ka valitsuse ametlikus korralduses: "Lääne maavanem ei ole vaatamata ministri poolt esitatud nõudmistele asunud riigi kui omaniku õiguste kaitsele."

Hiljem vestlesin monumendi mahavõtmise teemal rahvaliitlasest parlamendipoliitikuga, kes ühe eelmise valitsuse liikmena kinnitas, et tema poleks mitte mingil juhul "nii lolli otsust toetanud". Suurte poliitikakogemustega riigikogulane väitis, et ajakirjandus on rahvaliitlaste Leivo ja Reiljani rolli otsuse langetamises üle tähtsustanud, tegelikult mõjutas valitsuse käitumist kõige rohkem välisminister Kristiina Ojulandi hüsteeriline jutt, kes viitas jõulisele Ameerika juudiorganisatsioonide survele. Mine võta kinni?

Mõningatele faktidele tuginedes on põhjust arvata, et valitsuse "üksmeelne otsus" oli vajalik vaid röövimisele legitiimse värvingu andmiseks, tegelikult oli monumendi mahavõtmise otsus vastu võetud varem ja sootuks kitsamas ringis. Peaminister kohtus Ameerika suursaadikuga kell 14 Stenbocki majas, kus suursaadik Aldona Sofia Wos avaldas muret selle üle, et ausammas veel ikka Lihulas püsti on. Ühendriikide suursaadiku mure avaldamine tähendas banaaniriigi peaministrile otsest käsku, mida asuti kiirustades täitma. (Nii nagu 2002. aastal juhtus holokaustipäeva sisseseadmisega, kui selleks saabus "soovitus" Ameerika saatkonnast.) Kohe pärast kohtumist Wosiga hakati otsima kraanat ja käivitati ka politsei turvamisoperatsioon, millest imbus info läbi allikale, kes hoiatas monumendi mahavõtmisest ühte minu tuttavat Pärnus, mistõttu olid sellest informeeritud ka Lihula inimesed. Siirdugem uuesti 2. septembri sündmuste juurde Lihulas.

Varasügisene päev hakkas lõppema, kiiresti pimenes. Kraanajuht ja kalmistule kell 21 jõudnud veoauto Gaz-53 juht, nendega koos ka troppija, pusisid kivi kallal, et seda autokasti tõsta. Ausamba tõstmiseks kohalesõitnud kraana oli tugeva kandevõimega, kuid monumendi äraviijad polnud vastava tugevusega troppe kaasa võtnud, mistõttu kivi troppide purunemise tõttu paari meetri kõrguselt maha prantsatas. Monument kaalus vähemalt paar tonni. Kuna kiiresti pimenes, ei olnud hästi näha, kas kivi kukkumisel terveks jäi või murdus ära üks kild, nagu hiljem keegi rääkis.

ETV õhtuses uudistesaates "Aktuaalne kaamera", mis eetris kell üheksa, teatas toimetaja Aarne Rannamäe esimese uudisena, et parasjagu käib Lihulas mälestusmärgi äraviimine. See uudis tõi kalmistule inimesi kaugemalt, kohalesõitnuid oli naaberlinnadest Haapsalust ja Pärnust. Ilmselt politseist saadud informatsiooni peale oli Lihula Uuele kalmistule sündmuste alguseks kohale kihutanud Kanal 2 politseireporter Peeter Võsa, kes jõudis "magusad" kaadrid videolindile jäädvustada. Kohalikud inimesed olid tublid ja informeerisid toimuvast kiiresti ajakirjandust. Politseioperatsiooni algul olid kella kaheksa ajal kohal "Lääne Elu" reporter ja fotograaf, kelle kohapeal jäädvustatud fotosid on kasutatud selle raamatu illustreerimiseks. Erilise operatiivsusega hakkas silma telejaam Kanal 2, kes kuulnud, et Lihula kalmistul toimuvad põnevad sündmused, korraldas nii, et ühe kohapeal tuntud perearsti poeg võttis toimuva videokaamera abil linti. (Hiljem püüdis seda videolinti kätte saada politsei, kuid tulemusteta.) Andsin sündmuste arengu kohta kommentaare, mis sama päeva öösel eetrisse läksid. Just selles nn reportaažis sündmuspaigast kirjeldasin kraana värvi ja kraanajuhi rahvust, mida mulle hiljem ette heideti kui rahvusliku vihavaenu õhutamist.

Informatsiooni edastajaiks mitmele meediaväljaandele olid vallavolikogu esimees ja paar vallavalitsuse liiget. Mitmed teised lihulalased edastasid infot tuttavatele ajakirjanikele. Sündmuskohas viibis endine politseiajakirjanik Tiiu Põld, kellest oli saanud Lihula elanik. Lihula rahvas oli nn kriisisituatsioonis tegutsenud igati operatiivselt. Võimud ilmselt lootsid, et politsei lendab kohale, tõstab kivi autokasti ja kiiresti kaob – "loll pööbel" ammuli sui järele vahtimas. Ilmselt just seetõttu ei informeeritud teisaldamise aktsioonist kohalikku võimu. Hiljem põhjendati monumendiröövi ka sellega, et avalikult tegutsedes oleks Lihula elanikud suutnud vastupanu organiseerida. Lihulalased valmistasid Partsile, Leivole, Ojulandile ja teistele kivi teisaldamise otsustajatele ränga pettumuse: monumendiröövi oli tunnistama tulnud umbes 400 inimest.

Viimaks saadi pimeduses kivi kella poole kümne ajal veoauto kasti ja Gaz-53 hakkas kalmistu aia sees oleva mulgu poole liikuma. Kalmistu murule jättis raske kraanaauto sügavad rööpad. Nähes, et röövlite auto hakkab ära sõitma, võtsid aia taga olevad inimesed üksteisel kaenla alt kinni, et sel viisil masina ärasõitu takistada. Kostis plekikolinat, vastu kraanat lendasid üksikud kivid.

Nähes, et rahvas püüab auto minemasõitu takistada, andis operatsiooni juhtiv ülemkomissar Kalvi Almosen käsu: "Kõik vahendid on lubatud!"

Rahva poole liikus kiivrites, plastkilpide ja teleskoopnuiadega varustatud politseinike ahelik, klähvis politseikoer. ("Maalehe" andmeil edastas politseiohvitser Robert Antropovilt saadud korralduse.) Rahva peale tulnud märulipolitseinikud hakkasid rahvast kilpidega surudes eemale tõrjuma, jagades samal ajal nuiahoope, üks naisterahvas löödi pikali. Olin sündmuste keskpunktis väravaaugu ees olevas rahvahulgas ja seega sain ülevaate toimuvast, niipalju kui autotulede valgusel näha oli. Ajal, kui politseinikud jagasid esimeses reas olevatele inimestele nuiahoope, tundsin õhus imelikku haisu. Taipasin kiiresti, et politsei kasutab rahva laialiajamiseks gaasi. Auto tulede viirus nägin abikaasa Terjet, kes oli pärast mind kalmistule kohale jõudnud ja seisis esimeses reas, püüdes kiivri ja kilbi taha varjunud märulipolitseinike nr 52 ja 38 poolt antavaid lööke kuidagi tõrjuda. Haarasin tal käest hetkel, kui üks politseinikest hakkas talle nuiaga pähe sihtima. Jõudsin samale politseinikule, naist tagasi tõmmates, kilbi alt jalaga virutada. Kuna politseinike nuiahoobid langesid esimestes ridades olnud naistele ja lastele, on Peeter Võsa filmitud kaadrites kuulda, kuidas rahva hulgast kostis hüüdeid: "politsei peksab lapsi", "oled eestlane või venelane" jne. Valitses äärmiselt emotsionaalne õhkkond, mida viimati kogeti võib-olla väga palju aastaid tagasi.

Politseinikud julgestamas Lihula ausambaröövi, 2. september 2004. Foto: Scanpix

Gaasipilve eest taganev ja läkastav rahvahulk tõmbus väravaaugust tagasi, päevinäinud päästeteenistuse auto hakkas liikuma kalmistult äraviivale tänavale. Gaasipilve alla jäänud lihulalased oksendasid ja köhisid kummargil maas. Kohalesaabunud Lihula perearstid Külli Raudsik ja Triinu-Mari Ots-Mäekuusk püüdsid kannatanutele esmaabi anda, sest mõnel oli pea lõhki löödud, kedagi oli purenud koer, keegi oksendas gaasitamise tagajärjel. Keegi meesterahvas karjus politseinikele: "Eesti mehed, tulge üle, saate kõhud täis ja jõuludeks koju!"

Minu abikaasa jalad ja käed olid vorbiliseks pekstud, need sinetasid veel mitu nädalat. Järgmisel päeval rääkis üks Lihula kiirabi töötaja, et neile oli antud korraldus abivajajate juurde sõita vaid politseilt saadud loal. Ilmselt ei soovitud, et kiirabi kõik vigastamise juhtumid ametlikult fikseeriks.

Ajakirjanduses on märulis kannatada saanutest ära toodud kolm nime: Enar Pank, Aleksander Ige ja Kalju Tükk. "Seisin politseilintide taga. Oli päris pime. Äkki oli politseikoer, raksti, paremast käest kinni," meenutas Kalju Tükk "SL Ohtulehele". Aleksander Ige seisis politseinikega vastamisi olnud rahvahulgas teises-kolmandas, mitte esimeses reas. "Gaas hakkas hinge peale. Pisaraid lahti ei võtnud, aga ikka kööks ja kööks – ma ei saanud enam hinge tagasi. Ma ei tea, mis veel esimese rea omadest sai? Naised olid ju kõige ees," vahendab Aleksandri sõnu endine politseireporter Tiiu Põld, kirjeldades Lihula kokkupõrkes kannatanuid: "Kumminuia ja pipragaasi said tunda paljud Lihula inimesed, kes tol õhtul mälestuskivi juures olid. Rahva seas liigub jutt, et vähemalt kümme inimest on kannatada saanud. Ühe mehe tõsine peahaav tuli koguni kinni õmmelda, kumminui tabas näiteks ka Lihula korstnapühkijat."17 Peahaava saanud Enar Pank oli perearsti väitel tükk aega haiguslehel, kuna peksuhaavu oli ka ta kehal. Hiljem jutustas ühe umbes saja meetri kaugusel oleva elumaja elanik, et tema hoovis olnud laps hakkas gaasihaisu toimel köhima, mis tunnistab, et rahva pihta lastud gaasipilv mõjus veel nii kauge maa taha.

Rahva peksmine ja gaasi näkkulaskmine ajas rahvamassi raevu. Tunnetasin rahvast haaranud viha igas lausutud fraasis. Et seni omaks peetud politsei aetakse relvitule rahvale kallale – see oli uus ja ehmatav, samas vihaleajav kogemus. Midagi taolist oldi seni nähtud vaid telekas. Politseinikke asuti raevukalt loopima kividega, vastu plastkilpe käisid kolksatused. Kõrvalolnute häälte järgi sai väheses valguses aru, et pereemad otsisid käpakil tee ääres oleval karjamaal kive. Emade leitud kivid anti koolipoistest poegadele. (Juhtusin järgmisel päeval kuulma, kuidas koolipoiste emad üksteisega juhtunu kohta muljeid vahetasid.) Kalmistu juurde teele puterdama jäänud kümmekond politseiautot hakkasid klaasiklirina saatel ära sõitma, pea kõigi aknad olid purunenud, kummid läbi torgatud. Nende ärasõitu julgustas kilpide taha varjunud politseinike ahelik.

Rahva peksmine ja gaasi näkkulaskmine ajas rahvamassi raevu… Et seni omaks peetud politsei aetakse relvitule rahvale kallale – see oli uus ja ehmatav, samas vihaleajav kogemus.

Masinate ärasõidu ajal kõlasid paugud. Kuna sündmuspaika valgustasid vaid kalmistule manööverdama jäänud kraanaauto tuled, ei saanud hästi aru, mis toimub – kas keegi tulistab? Peas sõelusid ärevad mõtted: kas rahvamassi poolt alandatud politsei on rahva pihta avanud tule, sest kõik vahendid olid ju lubatud? Või on hoopis mõni raevunud Lihula elanik hakanud politsei pihta püssi paugutama? Varsti selgus, et tegu oli siiski vaid politseiautode kummide hääleka purunemisega, mis teele visatud kobad üles leidsid, millest ühte demonstreeris TV-s mõni päev hiljem politseiameti peadirektor.

Tõsiselt vene "kantide" tõrjumiseks valmistunud mees oli kobad jõudnud paari tunni jooksul valmis teha ja ilmselt leidnud, et kuna tegemist on ikkagi monumendirööviga, oli kobad teele visanud, millele politseiautod pimeduses rõõmsasti otsa sõitsid. Hiljem kuulsin räägitavat ühest 70-aastasest läheduses elavast vanamemmest, kes tuli sündmuskohale sõnnikuhargiga, mille ta ühe politseimasina kummi torkas.

Politseinikud julgestamas Lihula ausambaröövi, 2. september 2004. Foto: Scanpix

Kraanaauto juht Gennadi Lastotškin oli visatud kivist tõsiselt viga saanud, nagu ametlikus teadaandes hiljem teatati. Nägin valguskumas, kuidas kedagi, jalad mööda maad lohisemas, politseibussi veeti. Ilmselt oli tegu pihtasaanud kraanajuhiga. "Kui oleksin varem teadnud, poleks üldse sõitnud," kurtis vigasaanud kraanajuht "Maalehele". Lastotškinile oli eelnevalt välja jagatud kiiver ja kaitsevest, kuid mees ei olnud neid selga pannud, nagu mulle hiljem rääkis üks politseiohvitser. Kraanaauto juhikabiini vigastatud Lastotškini asemel roninud politseinik ei suutnud pimeduses suure kraana juhtimisega hästi toime tulla. Tänu kalmistul manööverdavale kraanale oli sündmuskoht mingil määral valgustatud, seetõttu polnud vajadust lausa käsikaudu kobada. Eemal oleva Pärnu maantee tänavavalgustusest ulatus sündmuspaigale samuti veidi elektrivalgust.

Rahva parastavate hüüete saatel lahkusid viimastena kalmistult end plastkilpide taha varjavad märulipolitseinikud, kes olid katnud viimaste politseiautode lahkumist. Politseinike, selg ees, aeglaselt taganeva aheliku pihta lendasid üksikud kivid ja kruus, kostis sõimu ja parastamist. Mõni politseinik tegi ahelikust väljahüppeid, püüdes kellelegi rahvamassi hulgast nuiaga virutada. Tagantjärele sündmusi analüüsides tuleb tõdeda, et õnneks ei olnud sündmuskohas rohkesti kive. Juhul, kui läheduses oleks olnud mingi kivihunnik või puuriit või kasvõi kobedam tara, oleksid sündmused Lihula Uuel kalmistul võinud kujuneda väga veriseiks.

Kuna politseimasinad olid teeleheidetud kobade ja purustatud aknaklaaside tõttu ilmselt vähese liikumisvõimega, ei suudetud rahvast karistanud märulipolitsei gruppi kohe minema transportida. Hiljem teatati ajakirjanduses, et tõsiselt olevat kannatada saanud 7–8 politseimasinat. Tosinameheline üksus asus, selg ees, mööda Pärnu maanteed vana piimakombinaadi poole liikuma. Teeäärse kalmistu müüri taha pimeduses varjunud koolipoisid pildusid taganevaid politseinikke hüvastijätuks kividega. Rahvamass parastas: "Ei tea, kas astuvad Tallinnasse jala?" Eesti politseile oli see suure häbi päev. Ja mitte ainult politseile…

Kella kümne ajal asusin kodu poole sõitma, kuigi sündmused polnud veel kaugeltki lõppenud. Kartsin, et Lihula piiratakse ümber ja kõik kalmistult tulevad inimesed veetakse kongi. Õnneks seekord eksisin. Tollel õhtul viidi vaid üks Lihula elanik Haapsalu politseisse.

Kalmistult lahkudes nägin, kuidas üks kaitseliidu vormikuues ohvitser teatas telefoni: "Ei, ühtki meie vormis meest pole näha!" Hiljem kuulsin, et Lihula lähedal ootas "sõttamineku" käsku isegi K-komando, kuid löömameestest eliitpolitseinikke ei peetud seekord vajalikuks rahva vastu kasutada. Ametliku politseiteate järgi osalenud Lihula "operatsioonil" 44 politseitöötajat, kuid ilmselt on need andmed mitu korda vähendatud, sest tollel õhtul teedel liikunud inimesed rääkisid, et kõik Lihulasse suunduvad teed olid politseiautode poolt blokeeritud. Tallinna poole sõitnud politseireporter Peeter Võsa auto peeti kolm korda kinni. Lihula kalmistu lähedased kvartalid olid samuti politseipatrullide poolt ümber piiratud, Tallinn-Virtsu maantee aga lausa kubises politseiautodest.

Tallinna poole sõitvat vene veoautot Gaz-53 saatsid politseimasinad, et "hinnaline koorem" salaja ja ohutult kuskil maha poetada. Valitsuse korraldus oli mõningate raskustega täidetud, monumendirööv oli toime pandud.

Lihula ausamba ase pärast monumendiröövi septembris 2004. Foto: Veiko Vihuri

Siiani pole teada, kus täpselt röövitud ausammast peidetakse. Ausamba valmistamiseks raha kogunud EVL-i juhatuse liikmele Ants Teder'ile on võimude esindajad keeldunud ütlemast, kus sõjaveteranide omandit hoitakse. Olen kuulnud jutte, et see olevat varjul Tallinna kesklinnas asuva endise tuletõrjedepoo hoones Raua tänav 1, teise jutu järgi varjatakse mälestussammast Jõhvi päästeteenistuse territooriumil Ida-Virumaal.

Peatükk "Ausambarööv" Tiit Madissoni raamatust "Lihula õppetund" (2005), avaldatakse autori loal.

Päisefoto: Scanpix

Ülevaadet Lihula ausamba teisaldamisest ja asjaga seotud inimeste kommentaare saab vaadata ja kuulata TV3 uudistesaate salvestusest.

Juhan Parts Lihula ausambast: see pole kooskõlas meie liitlaste väärtustega

Faktikontroll: Propastop ajab Lihula ausamba kohta jama