Leningradis sündinud ja New Yorgis elav režissöör ja lavastaja Viktor Topaller meenutab äsjaste terroriaktide valguses Charlie Hebdo ajakirjanike mõrvamist käesoleva aasta algul ja kirjutab, et sotsialistid kurameerivad jultunuks läinud islamistidega, sest viimased on nende valijad.

Üks mu tuttav, väga tuntud kirjanik, helistas: “Sa muidugi kirjutad tragöödiast Pariisis? Mis… Miks sa ropendad? Mida sellist ma nüüd ütlesin?”

Ma proovisin selgitada, miks ma ropendan, ent ei ole võimalik jahvatada muudkui ühte ja sama. Võimatu! Siin on lõik tekstist, mille kirjutasin veel enne massirünnakut Euroopale, mida nüüd nimetatakse “põgenikeprobleemiks”. Kirjutasin selle pärast Pariisis (!) selle aasta (!) alguses toimunud “Charlie Hebdo” ajakirjanike mõrvamist. Kas ei olegi siis nii nagu vanasõnas: kuidas aasta algab, nii ta ka lõpeb? Viimased poolteist kuud vaja veel lõpuni elada…

“…kõige jäledam selles loos on valelikkus – nende poliitikute ja kogu selle rüveduse valelikkus, kes aretas, hellitas ja kaitses iga päevaga üha enam ja enam ülbemaks muutuvat lurjusekarja. Ei ole vaja nüüd lehvitada kõrvu ja määrida mööda põski laiali krokodillipisaraid – see on ju teie töö. Pariislaste veri on teie kätel. Samuti nagu sadade teiste inimeste veri, kes on hukkunud teie aretatud lurjuste käte läbi. Multikulturalistid, et susi teid sööks…

Lurjuslik loomakari on täiesti saatanlikuks muutunud. Ilma meie soosinguta ei oleks see võimalikuks saanud. Nüüd ongi kuulda möirgeid üle terve maailma: “Surm uskmatutele koertele! Prantsusmaa hakkab elama šariaadiseaduste järgi! Halastust me ei tunne, sest me oleme tugevad!” Tõsi ta on. Olete tõesti kõige tugevamad. Sest te olete mässumeelsed degenerandid, aga meie oleme argpükslikud impotendid. Loomulikult võidate teie skisofreenikute ja düstroofikute vahelise võitluse.

Nad on suurepäraselt endale selgeks teinud, kuidas ära kasutada demokraatiat rahu hävitamiseks islamifašismiga, ilma et sellega kaasneks karistust. Ei omagi tähtsust, kas selleks kohaks on Bostoni maraton või Prantsuse ajakirja toimetus. Me lubame neil marssida meie tänavail, kisada, röökida, lõhkuda, tappa, vägistada. Me ei ole võimelised võitlema. Näiteks ei suuda me vastu võtta seadust kodakondsuse äravõtmiseks ja deporteerimiseks. Kui sa röögid, et sulle varjupaiga andnud riik peab elama šariaadiseaduse järgi, lööd kaasa meeleavaldusel fanaatikutest mõrvarite toetuseks, jutlustad vihkamist Lääne tsivilisatsiooni vastu, kutsud üles džihaadile – kao minema! Mošeed, kus viiakse läbi vastavat agitatsiooni, tehtagu maatasa. Terroriaktidega seotuile karistuseks surmanuhtlus. Kas tundub utoopiana?

Üldiselt peab ütlema, et tragöödia Prantsusmaal on pinnale toonud siiani varjus olnud idioodid. Nagu on olnud ka Venemaa okupatsiooni puhul Ukrainas. Kui sa ütled, et Prantsusmaa on end antisemitismi ja islamiga flirtimisega nurka mänginud, kõlab luust-lihast läbilõikav kiunumine: “Kas teil ei ole häbi oma kahjurõõmu pärast?”

Sotsialistid kurameerivad kogu maa täisroojastanud, jultunuks läinud islamistidega nagu kallihinnalise vaasiga, sest islamistid on nende valijad. Prantsusmaa ei suutnud ega tahtnud kaitsta oma juudikogukonda ning sai vastutasuks ettearvatava resultaadi. Rabi Kahane kirjutas, et kõik katsed sööta krokodillile oma naabrit ei ole mitte ainult alatud ja moraalitud, vaid ka rumalad: kui krokodill on talle heidetud torso nahka pistnud, tuleb ta oma toitja järgi. Nii et pühkige oma tatt näo peal nüüd ilusti laiali…”

Ja veel üks asi. Nüüd juba tänase päevaga seoses. Meie “kotkataltsutaja” Kremlist saadab Pariisi telegrammi, kutsudes üles üheskoos võitlema neetud terroristidega. Kui armas! Ja me võime juba kuulda Lubjanka poolt kinni makstud Lääne ajakirjanikke ja poliitikuid: “Me peame ühinema, vaatamata meie erimeelsustele! Me ju liitusime kunagi võitluseks Hitleriga?”

Õige! Ammu on selleks aeg! Aitab sanktsioonidest! Kurat võtaks seda Ukrainat ja Süüriat! Tühja neist korrusmajade õhkulaskmistest ja lennukite alla tulistamisest. Aitab juba jahumisest tellimusmõrvade, Hizbolla ja Hamasiga vennastumise ja relvatarnete üle bandiitidele! Liituge juba rutem ühtede terroristidega võitluseks teiste terroristide vastu. Tõestage, et olete täielikud idioodid.

Tõlkinud Roland Tõnisson