Ungari suhetest Ukraina ja lääneriikidega ning selle taustal avalduvast ungari hingest kirjutab Eesti–Ungari Seltsi liige, ajakirjanik ja tõlkija Tõnu Kalvet.
Kas rahvas/rahvus on elusolend? Kas temalgi on hing? Mõlema küsimuse kallal on ajaloo jooksul pead murtud palju. Viimasel ajal kiputakse vastama eitavalt, põhjendades seda umbes nii: „Rahvas/rahvus koosneb ju inimestest, iga inimene on aga kordumatu, on isiksus. Oma huvide ja pürgimustega, mis tihtilugu vastuolus teiste inimeste omadega. Pole mõeldav, et neid kõiki saaks paigutada mingi ühisnimetaja alla."
Ometi näitab tegelik elu, et hing, ühtne meelelaad saab siiski olla ka rahval/rahvusel. Kõige selgemini ilmneb see siis, kui olukord on eriti tõsine, ja tuleb kokku võtta kogu oma jõud, et püsima jääda. Just siis selgub, et teatud omadusi esineb nii paljudel selle rahva/rahvuse liikmeil, et mingist juhuslikust kokkulangevusest rääkida enam ei saa.
Meie kultuuriruumis on küllap enim juureldud vene hinge olemasolu ja eripära üle. Sellest on kirjutatud nii ilukirjandust kui ka lausa teadustöid. Ja on jõutud enamasti järeldusele, et tal tõepoolest on oma eripära, ja kui seda märgata, siis ei pea kartma venelaste käitumise puhul üllatusi. Valusad tagasilöögid ongi mittevenelasi tabanud just siis, kui nad on otsustanud vene hinge ja mõttelaadi eripära eirata.
Märksa vähem on juureldud aga näiteks ungari hinge ja mõttelaadi üle. Vaid vähesed peale ungarlaste endi ja nende naabrite on ajaloo jooksul vaevunud endalt küsima: „Mida see endast üldse kujutab? Mis muudab ungarlaste mõttelaadi neile ainuomaseks?"
Seni oli see pelgalt humanitaarharitlaste tegevus. Mida aeg edasi, seda enam on aga sunnitud sellega tegelema ka kõigi teiste elualade esindajad. Sest nad on ülisuures hämmingus ega suuda mõista Ungari käitumist Ukraina suhtes.
Just neile ongi mu käesolev kirjatöö aga mõeldud. Kui see läbi lugeda, siis on mitteungarlasel mõista ungari hinge hulga kergem, ja langevad ära küsimused stiilis: „Miks Ungari käitub nii teistmoodi? Miks ta ei käitu nagu kõik teised? Miks ta ei muuda oma käitumist?"
Ungarlane = aadlik+kaupmees
Ajaloolastel on kombeks jaotada rahvaid laias laastus ka sõdijarahvaiks ja kaubitsejarahvaiks. Ehk siis aadlikeks ja kaupmeesteks. Vastavalt sellele, kumb loomus on rahva eluhoiakule, eluviisile iseloomulikum.
Ungarlased muudabki eriliseks aga see, et ühena vähestest on neis ühendatud mõlemad eluhoiakud. Igas ungarlases pesitseb nii üllas aadlik kui ka nutikas, kohati riuklikki kaupmees. Kes seda ei arvesta, sel tuleb ungarlastega suheldes ette arvukalt üllatusi, ja sugugi mitte alati meeldivaid.
Ungarlased jõudsid Euroopasse poolmetsiku rändrahvana, kel tuli nii teel siia kui ka esialgu siin kaitsta õigust olemasolule relvaga. Välismaailmaga suheldes eeldas see vaprust, omadega suheldes aga täielikku vastastikust usaldust. Viimase tingis aga just aumehelik käitumine. Polnud lihtsalt mõeldav asuda petma omasid. Muidu oli hukk kindel.
Euroopas kohanesid ungarlased siinsete mängureeglitega üllatavalt kiiresti, säilitades siiski olulisel määral oma kordumatu eripära. Nende euroopastumine langes ajale, mil Euroopas oli au sees rüütellikkus, üldse rüütlikultuur. Ungari ülikud pingutasid kõvasti, et saada euroopalikumaks rüütliks kui Euroopa enese rüütlid olidki. Tänu oma särtsakamale loomusele läkski see Ungari ülikuil korda. Enamgi veel, lausa salvestus – vastava kasvatuse abil – nende geneetilisse koodi. Ja tänu sellele kestis märksa kauem kui nende algsete eeskujude kodumaal. Mujal Euroopas oli üllus, rüütellikkus juba ammu tunnistatud vanamoodsaks ja visatud ajaloo kolikambrisse, kui Ungaris oli see veel täies aus.
Selle üks põhjusi – ja samas ka tagajärgi – oli asjaolu, et Ungari elanikkonnast moodustasid aadlikud palju suurema osa kui mujal Euroopas. (Ungarile saab ses asjas konkurentsi pakkuda ehk vaid Poola.) Ungari aadlik võis olla kas või puruvaene, peale aadlitiitli polnud tal hinge taga midagi, ent kasvatus, loomus ja eluhoiak olid tal kõik aadliku omad. See omakorda levis edasi ta teisest seisusest lähikondseile, tuttavaile. Ning tihtipeale ka kinnistus neis.
Kaupmehenutikust sundis ungarlasi omandama aga Ungari asukoht Euroopas, samuti Ungarit ajaloo jooksul korduvalt räsinud vaenuretked. Ungarlastel lihtsalt ei jäänud üle muud kui muutuda leidlikuks, õppida ära kasutama igas olukorras leiduvaid võimalusi.
Eks oma osa mängis selles ka (sund)kooselu juutide ja mustlastega – kahe rahvaga, kes mõlemad tuntud oma ülima leidlikkuse poolest. Kes jääb nendega asju ajades heauskseks, see on pigem varem kui hiljem paljas kui püksinööp. Ungarlased said mõlemalt oma valusad õppetunnid, ja on tänu sellele kõike muud kui heausksed.
Igaüks, kel vaja pidada läbirääkimisi ungarlastega, arvestagu sellega, et iga ungarlase puhul on tal tegu – piltlikult öeldes – kahe isikuga. Õigemini: isiksusega. Täpsemalt: aadliku ja kaupmehega. Siis on läbirääkijal kergem „vajutada õigele nupule".
Milles eksisid Ungarit Ukraina-küsimuses survestajad rängalt?
Igaühel, kes ungari rahva hinge tunneb, on ilmselge: kui tahad saavutada ungarlastega asju ajades edu, siis vajuta kas üllusenupule või kasusaamise-nupule. Veel parem: mõlemale. Sest siis on edu täiesti kindel.
Seevastu kui ungarlast alandada, pealekauba nõudes talt midagi sellist, mis on talle lauskahjulik, siis ei saavutata soovitud eesmärki kunagi. Just selle vea aga tegidki nii praegused Ukraina juhid kui ka nende välismaised pooldajad, kui nõudsid Ungari juhtkonnalt Venemaa-vastaseid samme.
Ungarlastel on autunne väga arenenud. (Nagu aadlikel ongi kombeks.) Ustavat liitlast nad ei reeda, ebausaldusväärseks osutunud sõpra aga enam sõbraks ei pea. Ses osas on ungarlastel väga hea mälu ka rahvusetasandil, mitte pelgalt üksikisikutasandil.
Neil on veel väga hästi meeles 1956. aasta ülestõus. Toona tõusid ungarlased nõukogude korra vastu üles ju kindlas usus, et kui nemad teevad ära oma osa, siis tulevad lääneriigid appi ja tagavad Ungari vabaduse. Olid ju lääne raadiojaamad oma ungarikeelsetes saadetes julgustanud ungarlasi käituma just nõnda. Ungarlased uskusid tõsimeeli, et julgustajatel oli tõsi taga.
Selgus aga, et Ungari „lääne sõbrad" osutusid lihtlabasteks petturiteks. „Suurim sõber" USA teatas toona salatelegrammis Nõukogude Liidule otsesõnu, et USA pole huvitatud nõukogudevaenuliku riigi tekkest N. Liidu piiri äärde. Mingit abi ei osutanud Ungarile teisedki lääneriigid. Peale ühe erandi: Hispaania. Ent kuna Franco juhitav Hispaania oli toona Euroopas paljuski tõrjutud, siis ei lasknud Austria oma „lääne sõprade" nõudel oma territooriumilt läbi ei Hispaania relvaabi ega vabatahtlikke.
Sellest julgust saanud N. Liit suruski ülestõusu veriselt maha, paljud ungarlased olid aga sunnitud põgenema välismaale. Suur osa neist sai kodumaale naasta alles pärast riigikorravahetust 1990-ndate algul.
Ungarlastel on hästi meeles seegi, kuidas nende riiki on läänest alates 2010. aastast rängalt survestatud. Kui konservatiiv Viktor Orbáni teise valitsuse ajal (2010–2014. a.) taheti Ungarit „euroopalike väärtuste eiramise eest" majanduslike ja rahanduslike vahenditega põlvili suruda, siis leidis Ungari endale ustavad liitlased Hiina Rahvavabariigi ja Vene Föderatsiooni näol.
Tänu sellele koostööle jäi Ungari jalule. Enamgi veel: arenes ja tugevnes üha. Head suhted Venemaaga tagasid Ungarile parema varustatuse energiaga, Ungari toodetele aga suurema turu kui enamikule Euroopa Liidu liikmesriikidest. Tänu sellele läks rahva elujärg Ungaris pidevalt paremaks. Tasapisi küll, kuid siiski pidevalt. Suurenes kindlustunne ning – selle loomuliku tagajärjena – ka sündimus. Ungari riik toetab peresid kui rahva elujõu tugisammast heldelt. Lapse- ja vanematoetused suurenevad üha.
Orbáni juhitavalt Ungarilt on nõutud pärast 24. veebruari 2022 korduvalt ja tungivalt, et ta asuks selgelt Ukraina poolele ja Venemaa vastu. Nõudjad ei taipa, et selline nõue läheb otsesesse vastuollu ungari hinge mõlema poolega. Ja et selle nõude täitmist loota on sama loomuvastane kui eluvõõras. Ungarlane ei reeda seda, kes tuli talle appi, kui tal oli väga raske, ja kellega koostööst on talle palju kasu.
Eriti narr on seda loota veel neil, kes enne seda olid aastaid Ungarit halvustanud, mõnitanud ja ähvardanud, ajuti ka rahaliselt survestanud, nüüd aga apelleerivad mingile ühtsusele, solidaarsusele. Narruste narruseks muudab selle nõudmise aga asjaolu, et Ungarilt nõutakse toetust… oma vaenlasele!
Nõue Ungarile: käitu masohhistina!
Ungari ja Ukraina suhted on pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja Ukraina omariikluse taasteket halvenenud enam-vähem pidevalt. Eriti halvaks muutusid need aga pärast 2014. aastal Ukrainas toimunud riigipööret.
Põhipõhjus: Ukraina uute võimude vaenulik tegevus Taga-Karpaatia ungarlaste ja russiinide vastu. Mõlema sealse põlisrahva tasalülitamiseks läksid käiku peaaegu kõik võtted, alates „pehmest survestamisest" kuni plahvatusteni välja. Taga-Karpaatias asuva Ungvári linna televisioon tegi 2019. aastal umbes pooletunnise dokumentaalfilmi „Ungarivastased ilmingud Ukrainas", kus tutvustati ainult osa kõigist tagakiusamisjuhtumeist. Ja juba seegi oli väga mõjuv. Tollest ajast möödunud aja jooksul on neid juhtumeid lisandunud aga veelgi. Ja kaugeltki mitte vähe. Neist saaks lausa eraldi loo.
Kogu selle tagakiusamise sõnum oli selge: „Elate Ukraina riigis. Ukraina on ukrainlastele. Kui teile siin ei meeldi, siis kasige oma kodumaale – Ungarisse!" See öeldi korduvalt ka välja. Nii Taga-Karpaatias kohalike hirmutamiseks mõeldud meeleavaldustel (kus kasutati ka suitsugranaate) kui ka ajakirjanduses.
Sealjuures jäeti tähelepanuta, et just ungarlased ja russiinid ongi Taga-Karpaatias põlisasukad, samas kui ukrainlased on seal kõige lihtlabasemad tulnukad, kutsumata külalised.
Arusaadavalt ei saanud Ungari juhtkond jätta Ukraina sellist käitumist taunimata. Vastupidi, tegi arvukalt väga teravaid avaldusi, milles nõudis tagakiusamise lõpetamist. Asi läks lausa nii teravaks, et Ungari valitsus teatas selge sõnaga: senikaua kui olukord ei parane, Ungari oma heakskiitu Ukraina saamisele NATO-sse ei anna.
Ja taas rääkis Ungari valitsuse suu läbi nii ungari hinge aadliku-osa kui ka kaupmehe-osa. Oli ju Ungari valitsus paigutanud Taga-Karpaatia elanike elujärje tõstmiseks sinna vägagi kopsakaid summasid, toetades sealhulgas ka asutusi ja ettevõtmisi, mida rahastada olnuks otseselt Ukraina keskvalitsuse või kohaliku võimu ülesanne. Sinna kulutati niisiis hoopis Ungari maksumaksja raha.
Teisiti aga ka ei saanud, sest eriti pärast 2014. aasta pööret oli Ukraina muutunud üha korrumpeeritumaks ja – argitasandil – üha vaesemaks, ungarlased aga teadupärast omi hätta ei jäta. NB! omade hulka loetakse ka russiinid, kes on olnud Ungarile väga ustavad juba pea tuhat aastat. Ukraina keskvõim seevastu ei tunnista russiine siiani eraldi rahvaks, kuigi nood ei taha kuuldagi kuulumisest ukrainlaste hulka.
Ukraina juhtkond on teinud halvustavaid ja solvavaid märkusi Ungari ja ungarlaste kohta korduvalt. Tegi ka enne ja pärast tänavu 3. aprillil toimunud Ungari parlamendivalimisi. Enamgi veel: lausa sekkus neisse, püüdes mõjutada olukorda nii, et võimule saaks Ukraina-lembene opositsioonierakondade ühendus. Kui valimised läbi, siis väljendas Ukraina-pool oma selget rahulolematust nende tulemusega. Pole siis ime, et juba 5. aprillil tegi Ungari välisminister Péter Szijjártó ses küsimuses väga terava avalduse ning kutsus Ukraina suursaadiku tõsisele jutuajamisele.
Ukraina suursaadik Ljubov Nepop aga ei jätnud jonni, vaid tegi lihavõtete eel uue katse Ungarit ja ungarlasi õpetada-suunata: nõudis oma ungarikeelses videopöördumises, et Ungari võimud keelaks ära 30. aprillile kavandatud toetusmeeleavalduse Venemaale.
Aprilli eelviimasel nädalal tehti e-postitsi pommiähvardus mitme Ungari ja Serbia linna ostukeskustele. Põhjuseks toodi mõlema riigi „Venemaa-lembus", soovimatus loobuda ostmast Vene energiakandjaid. Kuna Ungari–Serbia suhted on väga head, ja koostöö on tihe kõigis valdkondades, siis tehti peagi kindlaks, et ähvardused olid tehtud ühe Šveitsis asuva serveri kaudu, kuid nende algkoduks oli väga tõenäoliselt hoopis Ukraina.
Päris kõiki nüüdis-Ukraina juhtkonna Ungari-vaenulikke avaldusi ega muid samme pole aga jõudnud jäädvustada isegi siinkirjutaja, kuna neid on selleks liiga palju. Needki vääriks lausa eraldi artiklit.
Põhimõte peaks olema aga selge niigi: Ukraina on käitunud Ungari suhtes vaenulikult, Ungarilt nõutakse aga, et ta toetaks nõnda käitunut. S.t. käituks masohhistina.
Ukrainast Ungarisse saabunud sõjapõgenikke aitab Ungari valitsus igal moel. Neid ta toetamast ei keeldu. Hoopis vastupidi: toetab nagu vähegi jaksab. Ja saadab heldelt humanitaarabi ka teispoole Ungari–Ukraina piiri. Seda kõike täies kooskõlas ungari hinge eripäraga.
Seevastu Ungari survestajail ei tasu küll hellitada lootust, et ungarlaste puhul on mõeldav edu saavutada ilma ungari hinge tundmata.
Mida varem seda taibatakse, seda parem kõigile. Ennekõike survestajaile endile. Sest kui oma jõud ühendavad aadlik ja kaupmees, siis on igal norijal targem taanduda.
P.S. Ungarlasele kui väga nutikale inimesele mõjub solvavalt seegi, kui teda peetakse ohmuks. Just selliseks teda aga peetaksegi, kui väidetakse, et Venemaalt „verist gaasi ja naftat" ostes rahastab Ungari seeläbi „Vene sõjamasinat", samas aga „unustatakse ära", et sama gaasi ja naftat saab ka nüüdis-Ukraina. Ja mitte lihtsalt saab, vaid ka tasub nende eest. Seega: kuulub ju samuti „Vene sõjamasina rahastajate" hulka.
Loota, et juba oma loomu poolest taiplik ungarlane seda ei märka, on aga ülimalt eluvõõras.