Foto: Hippopx

Kanada suurimas linnas Torontos koostati tuntud eutanaasiaarsti juhtimisel koroonakriisijuhised, kes saab haiglate ülekoormuse korral abi ja kes mitte.

Onatrio terviseprotokolli (Ontario Health protocol) koostanud meeskonda juhtis arstist eutanaasiaaktivist ja inimesi teise ilma saatev James Downar. Nimetatud juhistega määratakse ära, et kui haiglate koormus ületab “murdepunkti” – mis on 200 protsenti tavavõimsusest –, siis hakatakse valima, kellele antakse ellujäämisabi ja kellele mitte, vahendab LifeSiteNews.

Juhistes pakutakse näiteks välja, et dementsed haiged jääksid massilise koroonaviirusesse nakatumise puhul ilma abita.

Protokollis on välja toodud kolm raskusastet, mis määravad kuidas süsteemi suureneva koormuse korral arstiabi jaotub.

Esimese astme korral (+200% tavakoormusest) jäetakse abi andmata inimestele, kellel on 80 protsendine tõenäosus mõne trauma tagajärjel surra ja need, kes raske progresseeruva tajupuude tõttu pole võimelised saama hakkama igapäevaelu ülesannetega.

Teise raskusastmeni jõudes loobutakse abi andmisest inimestele, kes sureksid 50 protsendise tõenäosusega.

Kolmanda astmeni jõudes jäetakse abita 30-protsendise tõenäosusega surevad inimesed.

Protokolli on kolm aluspõhimõtet: praktilisus (abi saavad need, kellel on sellest kõige enam abi); proportsionaalsus (protokolli tõttu kannatavate inimeste hulk ei tohi olla suurem inimeste arvust, kes saavad kahju “haigeid teenindatakse järjekorra alusel” lähenemise tõttu) ja õiglus (kedagi ei tohi abi andmisel eelistada tema majandusliku seisu või sotsiaalse staatuse tõttu).

Protokolli alusel hinnatakse patsiente “kaasamis- ja väljajätmispõhjenduste” alusel. Patsiendid, kes nagunii mõne kriitilise haiguse kätte sureksid ja patsiendid, kes ehk saaksid koroonaviirusest terveks, kuid nagunii lähitulevikus sureksid, jäetakse abita.

Patsiendid, kes “ei vasta enam ravi kriteeriumitele” võetakse hingamisaparaatide alt ära või nende ravimiseks neid ei kasutata. Millest hoolimata pakutakse neile “parimat võimalikku palliatiivset ravi”. Kannatusi leevendava ravi plaan on Terviseprotokolli lisadokument.

Downar, kes juhib Ottawa Ülikooli palliatiivse ravi kateedrit, töötab palliatiivse ravi arstina Ottawa haiglas ja Bruyère’i hooldekodus, on ka viidatud lisadokumendi taga.

Downar koos kolme kolleegiga üllitasid 31. märtsil Canadian Medical Association Journalis (Kanada arstide liidu ajakiri,CMAJ) teadusartikli “Palliatiivne ravi pandeemia ajal”, milles kirjutavad: …“palliatiivset uimastamist” saab kasutada seadusest mööda hiilimiseks patsientide puhul, kes on koroonaviirusesse suremas ja kes on väidetavalt avaldanud eutanaasia soovi.

“Meie hinnangul on SARS-CoV-2-te haigestunud patsientide, keda on tabanud ägedad hingamisraskused, palliatiivne uimastamine eelistatud arstlik abi suremisel. Seda juhul kui järgida tänaseid nõudmisi, millega on abistatud enesetapuprotseduurile seatud kümne päevane järelmõtlemisaeg, mille juures peab olema mitu tunnistajat ja tagatud peab olema arusaamine, et inimene langetab otsuse abistatud enesetapu kasuks täie teadlikkusega,” kirjutavad Downar ja tema kaastöölised.

Autorite sõnul pikendavad sellised nõumised ainult patsientide, kes nagunii on suremas, kannatusi.

Bioeetikute ja eutanaasiat vastustavate arstide sõnul on sellised juhised seaduste vastu ja säherdune valikute määramine, kes saab abi ning kes mitte, on väga libe.

Toimetas Karol Kallas