Alcide Segoni: Surnud Catilina keha leidmine peale Pistoria lahingut, 1871. Foto: Wikipedia

Ameerika ühendriikide presidendi Donald Trumpi ametiajas kajab vastu sarnane kriis, mis tõi kaasa Rooma Vabariigi lõpu, kirjutab Rooma ajaloo professor David Engels väljaandes Spiked.

Ma olen pikalt mõelnud, et Donald Trumpi ametiaja ja Rooma Vabariigi viimaste päevade vahele saab tõmmata mitmeid ilmekaid paralleele. See oli periood kui "populistidest" tribuunid, nagu näiteks [Lucius Sergius] Catilina või [Publius] Clodius [Pulcher], kes sarnanesid vägagi Trumpile, mässasid Rooma senaatoritest koosneva oligarhia ja nendega tihedalt seotud finantseliidi vastu. Niiviisi mässates võtsid tribuunid appi ambitsioonikuse, demagoogia, reformimeelsuse ja tõsise soovi ühiskonda paremaks muuta. Sarnaselt Trumpiga kukkusid nad armetult läbi.   

Näiteks on väga sarnased olukorrad, kuidas Mustad Elud on Tähtsad (Black Lives Matter; BLM) aktivistide märatsemine ja möödunudnädalane kaootiline Ameerika Ühendriikide pealinna Washington DC Kapitooliumi ründamine meenutavad saatuslikult neid veriseid kuid, kui Rooma valitsevast klassist pärit "enfant terrible" Clodiuse pooldajad ning tema vaenlase, poliitilise aferisti [Titus Annius] Milo, keda toetas Senati oligarhia, palgatud orjadest jõugud omavahel sõda pidasid. Nii nagu täna Trumpi vaenlased, saavutasid Milo ja tema toetajad lõpuks täieliku kontrolli Vabariigi institutsioonide üle. Nad ajasid Clodiuse toetajad minema nii tänavatelt kui avalikest hoonetest.

Loomulikult ei üritanud Clodius, erinevalt Trumpist, kehtestada kultuuriliselt konservatiivset agendat ja aristokraadist Milo ei oleks ilmselt kunagi mõnitanud oma tsivilisatsiooni viisil, nagu seda teevad täna BLM-i aktivistid.

Kuid sellest hoolimata on sarnasusi rohkem kui küll. Näiteks hilises Rooma Vabariigis olid vahed erinevate parteide vahel pea olematud, valitsesid kartellimõtlemine ja "suured koalitsioonid". Opositsioon jäeti võimu juurest süsteemselt kõrvale, mis muutis selle poliitiliselt järjest radikaalsemaks ja lõpuks võeti poliitilises võitluses appi "tänava" vahendid. Need ei olnud ainult populistid, kes kasutasid ära rahvahulkade meeleavaldusi. Seda tegid näiteks ka kartelliparteid, näiteks Milo palgatud jõhkardite näol. Tehes seda täpselt samal viisil, nagu täna ekspluateerib Ameerika nomenklatuur Antifat ja BLM liikumist.

Kuid kõige valgustavamaks selle võrdluse juures on tulemus, mis järgnes viidatud Rooma Vabariigi lõpuaja lühiajalistele populistlikele seiklustele – näiteks kuidas populistid ühekorraga nii segunesid poliitilise eliidiga kui ohustasid seda ja võimaldasid nomenklatuuril kehtestada oma huvides eriolukorra. Clodiuse atendaadile 52. aastal eKr järgnes kuulsa Rooma kindrali [Gnaeus] Pompeius [Magnuse] paariliseta konsuliks määramine. Midagi sellist ei olnud Rooma ajaloos varem juhtunud ja samuti eiras selline käik Vabariigi võimude lahususe traditsiooni, mis omakorda andis aimu peagi saabuvast impeeriumiajast.

Pompeius, kuigi ta oli ise salaja õhutanud Milo ja Clodiuse vahelisi vastuolusid, esitles ennast kui erapooletut vahendajat Rooma populistide ning aristokraatide vahel. Kuid "korrarikkujatega" võitlemise, milleks ta kasutas eriüksuseid ja kohtuid, loosungit kasutas ta hoopis kiirkorras oma poliitilistest vastastest vabanemiseks. Samamoodi võime me Joe Bidenilt, kes esitleb ennast samuti "keskvälja" mehena, oodata Kapitooliumi mäe sündmuste ära kasutamist oma vastaliste vastu. Ka "Vanas" Euroopas võime me vaadata, kuidas järjest rängemalt represseeritakse konservatiivseid populiste. Pandeemia poolt loodud eriolukorra võimalus avab selliseks populistide pihta suunatud vastulöögiks päris põnevad institutsionaalsed võimalused.

Kuid need, kes arvavad, et eelseisev poliitilise nomenklatuuri võit jääb kuidagi pikemaks kestma, eksivad. Nii Ameerika "mõttetud inimesed" (deplorables; demokraat Hillary Clintoni väljend Trumpi toetajate kohta), Prantsusmaa gilets jaunes (kollavestid) kui Saksamaa Wutbürgerid (vihased kodanikud) ei kao mitte kuhugi. Nii kaua kui sellised inimesed kujutavad endast suuri poliitilisi liikumisi, on neid võimalik kasutada ära kõigil, kes saavad aru, et tuleviku poliitilises võitluses ei loe enam valimised ega institutsioonid, vaid nagu Rooma Vabariigi lõpuajal, karismaatiline juhtimisstiil, avalik arvamus, raha ja "tänava" surve.

Meeles tasub pidada sedagi, et Pompeiuse ainukonsuli ajale järgnes liigagi kiiresti Julius Caesari mäss, millest 49. aastal eKr algas rohkem kui kakskümmend aastat kestnud osaliselt varjatud ja osaliselt avalik kodusõda. Kodusõda leidis lõpu alles siis kui sõjast väsinud osapooled leppisid kompromissina kokku Augustuse esimeseks keisriks määramises. Augustus laveeris osavalt populismi ja kultuurilise konservatiivsuse vahel ning suutis inimesi veenda loobuma Impeeriumi stabiilsust ohustavatest isikuvabadustest. Täna peaksime me kõik enda käest küsima, kust kohast võib välja astuda Euroopa järgmine Caesar ja milline on tänaste vastuolude edasine käik. 

David Engels on Brüsseli Ülikooli (ULB) Rooma ajaloo õppetooli juhataja. Ta on kirjutanud raamatu Le Déclin: La Crise de l'Union Européenne et la Chute de la République Romaine (Allakäik: Euroopa Liidu kriis ja Rooma Vabariigi langus).

Toimetas Karol Kallas