Brüsseli kuninglik palee. Foto: Bigstockphoto.com

On arusaadav, et katedraalid ei sünni ilma usuta, ent miks ei sünni tänapäeval muljetavaldavaid ilmalikke kulisse? Kas ei peitu selles midagi sümboolset? End maailmasõdades laastanud Euroopa hakkas häbenema kogu oma kultuuripärandit ja kogu oma hiilgusest lahti öeldes tõstis esikohale maotuse, lameduse ja pahed, mõtiskleb Timo Vihavainen.

Brüssel sobib Euroopa pealinnaks mitmes mõttes. Linn on paljurahvuseline ja kujutab nõnda nii Belgia kui Euroopa Liidu laialivalguvust ja vastuolulisust. Seda võib nimetada ka multikultuursuseks, kui keegi tahab seda sõna enam kasutada.

Linn on ülekaalukalt prantsuskeelne, ent asub flaamikeelses piirkonnas. Selle nimigi on mõlemas keeles erinev: Bruxelles või Brussel, saksa keeles Brüssel.

Usulises mõttes kuulub enamus belglasi ka pealinnas katoliku kirikusse, ent juba veerand elanikest on moslemid. Juba aastal 2004 oli 55 protsendil Brüsselis sündinud lastest vanemad immigrandid.

Paljukultuurilisus, mis on Belgias ja eriti Brüsselis juba igiammustest aegadest siinse elu juurde kuulunud, on olnud ka vastuolude põhjustajaks. Keelerühmad nagistavad omavahel ja isegi valitsuse moodustamine on Belgias vahel osutunud uskumatult keeruliseks ja aega nõudvaks ülesandeks.

Paljurahvuselise Belgia ajalugu on pigem hoiatav kui innustav näide paljukultuurilisuse ebaõnnestumisest. Dünastilistel ja usulistel põhjustel ei ole rahvusaade selle sõna klassikalises mõttes siin teostunud.

Märkimisväärse usulise jõuna pidas Hispaania ja hiljem Austria Madalmaadeks nimetatud territooriumi koos ja Hollandist eraldatuna katoliiklus. Kui Belgia ja Holland aastal 1815 Viini kongressil ühendati, püsis see sundabielu koos vaid 1830. aasta riigipöördeni. Seejärel garanteeriti Belgia neutraliteet rahvusvahelise lepinguga. Inglismaa oli mures, et see iseseisev riik, mille asukoht oli kui “püstol Inglismaa laubal”, ei saaks tema põlise vaenlase Prantsusmaa meelevalda.

Nagu teada, rikkus keiserlik Saksamaa hiljem jõhkralt Belgia neutraliteeti ja liikus läbi selle riigi Pariisi peale. Sama kordus ka II maailmasõja ajal. Just Belgia neutraliteedi rikkumine 1914. aastal andis Inglismaale formaalse põhjuse sekkuda sõtta.

Madalmaad üldse ning praegune Belgia ehk Flandria ja sealhulgas Brabant olid euroopaliku meisterlikkuse ja töökuse sümboliteks juba keskajal. Brügge patriootlikud muuseumitöötajad väidavad, et nende linn oli keskajal kogu maailma keskus, oma aja New York. Antverpenlased ja neid toetav märkimisväärne keskaja tundja Fernand Braudel sellele alla ei kirjutaks, vaid ütleks, et selleks keskuseks oli hoopistükkis Antverpen. Just see oli keskuseks tõelisele rahvusvahelisele kaubandusele, ning mitte ainult ümbruskonnale [nagu Brüssel].

Igatahes viis kaubandus ja eriti sealne kudumistööstus Madalmaad ennenägematule õitsengule. Brüsseli, Brügge, Genti ja Antverpeni uhked tornid räägivad sellest selget keelt. Kudumistööstus oli oma aja külluselaegas, ent Belgias oli ka ammustest aegadest edukas metallitööstus. Valloonia seppi saabus palju ka Soome, kui siin pandi 17. sajandil alus oma metallurgiale. Belgia relvad on siiani kõikjal tuntud. Riiklik relvatehas FN (Fabrique Nationale Herstal) valmistab erinevaid käsirelvi, mille hulgast tuntakse kõige enam Brawninguid, millest sai iselaadivate relvade üldmõiste.

Brüsseli Raekoja plats. Foto: Bigstockphoto.com

Aga igal asjal on oma aeg. Nagu teisteski tehasekorstnate piirkondades, mis kunagi oli Belgia rahvuslik uhkus, on ka siin saanud sellest sotsiaalsete probleemidega roostekiht. Belgiasse on nüüdseks kolinud hulgaliselt välismaalasi, kes on otsustanud oma heaolu parandada asukohamaa muutmise teel. Nagu Inglismaal, on ka siin probleemiks, et saada on odavaid kortereid, aga mitte tööd. Asjaloo teeb nukramaks see, et süümepiinu põdev endine koloniaalriik on enamuses võtnud vastu moslemeid. See on olnud halb mõte mõlema poole seisukohalt. Nagu uudistest teame, on Brüsseli moslemigetodest saanud hea kasvulava džihadistidele. Eriti Molenbeek (Veskioja) on saanud meile kurval moel tuttavaks. Õigupoolest vanas linnakeskuses ei pane Brüsseli islamiseerumist tähelegi. Seal ei ole ühtegi mošeed, ent on rohkelt kirikuid. Turisti ei ärata muezzini hommikune kutse palvusele. See eest kuuleb teatud piirkondades kogu öö joobnute mõttetut mulinat – mis tunnistab peamiselt kristlik-humanistliku kultuuri pärandist.

Lõunamaalased vallutavad see-eest pühapäeviti lõunapoolse raudteejaama Gare du midi hiiglasliku täika. Aga seegi pole ilmselt probleem. Seal müüakse sealiha kõrvuti halal’iga. Nagu turul kohane, on siinseks valitsevaks jumaluseks mammona.

Muuhulgas olgu öeldud, et Brüsseli uhkeim bulvar näib olevat Avenue Stalingrad. Arusaadavalt pole näiteks Hitlerile püstitatud ühtegi mälestusmärki. Teine tähelepanuväärne mälestusmärk Stalingradile on Pariisis, kus on sellenimeline metroojaam.

Kohalik trammiliin on ka ehitatud üsna pikaks. Lõpp-peatus on saanud nimeks Moscou ehk Moskva. Üldiselt leidub Brüsselist ka päris vana ja idüllilist, näiteks Marolles’ vanast proletaarsest linnaosast, mis on hiljem muutunud peenemaks ja kallimaks.

Omaette teemaks on nn Euroopa pealinn, Euroopa Liidu asutused ja pargid. Ega need eriti vägevad pole, mis peegeldab kogu ELi mentaliteeti üldiselt. Katedraal, St Michel et Gudule, on palju kaunim ja seda võib öelda isegi Brüsseli raekoja kohta, mille vägevus ilmselt pidigi rõhutama linna vägevust kiriku ja selle juhtide kõrval. Ka kurikuulsa türanni Leopold II poolt ehitatud Justiitspalee on palju vägevam.

Igal juhul – Brügge, Antverpeni ja isegi Genti keskaegsed ilmalikud suurehitised on mitu korda mõjuvamad ja huvitavamad kui sõjajärgse 20. sajandi arhitektuurilised banaalsused. Kuidas küll ei olnud meie aeg paremaks suuteline? On arusaadav, et katedraalid ei sünni ilma usuta, ent miks ei sünni tänapäeval muljetavaldavaid ilmalikke kulisse?

Kas pole sümboolne? End maailmasõdades laastanud Euroopa hakkas häbenema kogu oma kultuuripärandit ja kogu oma hiilgusest lahti öeldes loobus ta ka hierarhiatest, elitismist ning tõstis aukohale maotuse, lameduse ja pahed. Euroopa Liidu ametkondade hooned ei saa sümboliseerida usku, vägevust või valitseja positsiooni ühiskonnas, sest tal ei ole neid. Parlament on jututuba, kamandamine talle ei passi.

Brüssel ja kogu Flandria pakkusid sümpaatse elamuse oktoobrikuu lõpus valitsevas vananaistesuves, kui temperatuur kerkis kahekümne kraadini. Sügisese päikese säras näib kõik üsna kaunikene ja välist pinda imetlev turist ei oska aimatagi, et see maa on lagunemise künnisel ning et see võib olla riigi üks väiksemaid muresid.

Autori blogist tõlkinud Roland Tõnisson