Ühe hooaja algus ja teise lõpp Samosel. Foto: Aldo Maksimov

Aldo Maksimov kirjutab vaate Kreekast, olles ikka oma kodusel Samose saarel. Samose Loomekodus on vaikne, kuid ometigi pidi neli talvist külastajat siia “üleaja vangi” jääma. Mismoodi elu pealtnäha turvalisel saarel kulgeb, sellest lugu kõnelebki.

Tavaliselt värvivad kreeklased märtsi teises pooles mere ääres, kalurikülades paate. Ning maju, rõdusid. Nüüdki tehakse seda, veidi vähem, aga see on ka kõik. 

Restoranid, mida ei avata võibolla niipea, on talvises seisus. Kurb. Jäänud on ainult loodus, mis kõrvulukustavalt ja silmipimestavalt esile tükib…

Season’s end oli 30 aastat tagasi vana Marillioni koosseisu viimane plaat. Prohvetlik. Tegelikult pole ma sellele loole kunagi mõelnud, enne tänast. Kuid laulusõnades on ilus ja kurb hoiatus. Need read on loo lõpus.

Maailm elab üle apokalüptilisi tundmusi. Ükskõik kui pikalt kriis kestab. Korraks inimkonna uuemas ajaloos on inimesed pöördunud Jumala poole palves, kui nii võib öelda ja võibolla isegi kahetsevad oma hoolimatust ja puhast egoismi ning mõttetuid pürgimisi. Krishnamurti ja vaimsus tungivad vägisi tuppa.

Imelik oleks arvata, et inimesed on muutunud. Küllap on asi selles, et praktilisema meelelaadiga, asjalikud inimesed tavaliselt ei võta mahtigi vaimsemate muredega end vaevata. Eksistentsialistlikud muremõtted ei külasta neid niisama. Nüüd koputas uksele mitu muret korraga.

*        *        *

Kirjutan neid ridu 20. märtsil oma Samose kodus, Marathokampose külas. Kuulan Austraalia ansambli Tindersticksi uut albumit “No Treasure but Hope” (see malbe melanhoolia sobib praegusesse päeva), lapsed võitlevad x-boxi pärast, abikaasa valmistab süüa ning alla kaheaastane Fredy mängib suure autoga. 

Päike hakkab loojuma, on alles varahämar. Õues, mägedes on uskumatult ilus. Öös on teleskoop tegija! Sikutasin ühe mereäärse maja katusele isegi lamamistoolid, et tähti oleks parem vaadelda.

Hirm on jõudnud ka meie saarele, kuigi koroonahaigeid Samosel veel ei ole; oleme üks väheseid Kreeka saari, kus kinnitatud COVID-19 juhtumeid ei ole. Pühapäeval peatati laevaliiklus mandriga, peatati ka lennud, sh kohalikud lennud. 

Õues on liikumispiirangud, paber enda liikumise põhjenduse ja kellaaegadega peab taskus olema. Sõites suuremasse linna on meidki kontrollitud.

Ka meie saarel on sisuliselt karantiin. Sisse-välja käib vaid kaup, sedagi viitega. Tegemist on siseriiklikute piirangutega, mis on ses mõttes Eestist ees. Aga ka Eestis on suuremad saared kinni, ses mõttes loogiline. Kreekas on aga saari üle 2000…

Kreekas on loogika ka selles, et suur osa pingutusi (peale inimelude) teenib eesmärki, et turismihooaeg, peamisi majandusharusid, saaks alati kasvõi kuu-kahese hilinemisega. Seetõttu pandi koolid kinni ca nädal enne Eestit ja poed-ärid niisamuti. Poes võib korraga olla vaid kaks inimest.

Meie külas on lahti kolm toidupoekest, apteek ja pagar. Kafeneiode sulgemine on Kreeka vanameestele, meestele mõistagi täielik vaimne löök. Allapoole arusaamist.

*        *        *

Meie puhkemajades on kaks paari külalisi, kellest vanem paar (Eestist) on küllaltki häiritud ja kerges paanikas. Sest kui midagi juhtub, ei ole neil kodust meditsiinisüsteemi, millele toetud, kõrval. Tõsi tõsi. Isegi suvaline viirus võib väga halb olla. 

Teine paar suhtub asjasse muretumalt, võibolla isegi mingis mõttes naudib olukorda, kus kodumaale (Leedu, Kaunas) naasma ei pea. Nemad on juba määramata ajaks siinolemist pikendanud.

Kuid need inimesed ei ole meie hooaeg. Nemad on talvehooaja, madalhooaja pikaaegsed residendid, kes kahe hooaja vahel nö odavalt saavad loomeliitude kaudu neid maju kasutada. Et majad talvel oleks köetud jne. Kasumit teenitakse ikkagi suvel. Kuid suve turismi mõttes ju ei pruugi tullagi. Hetkel on minu kahjum 2000-2500 eurot kuus.

Lõpuks, nagu Houllebecq‘ ütleb, on küsimus alati kommunaalides. Mind ka ei huvita see, et ma midagi teeniks. Mind huvitab hetkel see, kuidas kulud ja kommunaalid alla saada. Ning mingis mõttes on see ju hea, muidu sellistele asjadele ilmselt ei mõtlekski. 

Kuid nutmine meie hooaja pärast ei ole selle loo mõte. Pigem meeldiks mulle vaadelda seda mis praegu on… Sest praegu on eriline hetk.

Kõik on nii teistmoodi, omal moel imetlusväärne. Vara teha lõplikke järeldusi, aga Kreeka suvi ilma turistideta on omamoodi kurioosne ulmefantaasia. Seda pole sada aastat tagasi ka võimalik ilmselt sedasi vaadelda, mis siis et massturism algas alles eelmise sajandi keskpaigas.

*        *        *

Nendel laiuskraadidel on kuu aja pärast stabiilselt vähemalt 25-27 kraadi, mis peaks viiruse ohjeldamiseks olema piisav. Ning jahedamaks ei lähe enne novembrit. Palve ja hea tahte jõuga peaksime suurest murest jagu saama. On ju Kreekas alla 8000 arsti ning peaaegu 10 000 preestrit…

Suurte arvudega meenub ka olukord Kreeka piiril. Rahulikumaks on jäänud nii maismaapiiril kui merepiiril, Egeuse mere saartel. Kui Erdogani aktsioon maismaal luhtus, peatati ka invasioon saartele. See ei ole uuesti käima läinud.

Olukord on muutunud ka ses mõttes, et piirilahingute tagajärjel on piiri valvamise taktika muutunud. Kreeka riigi ja sõjaväe/piirivalve otsustega (mis ei ole humanitaarorganisatsioonides, ÜRO-s eriti populaarsed) tegeletakse merepiiril nüüd reaalselt migrandipaatide tagasitõrjumisega ning see ei ole ebahumaanne (ebahumaanne on neid teele panna ja lapsi inimkilbina kasutada).

Veel on muutusi sedavõrd, et rajamisel on mitu suuremat mingrandilaagrit Kreeka sisemaale ning mõni kinnine laager saartele. Mis tähendab, et pagulased saavad paremad kommunaaltingimused ning teistpidi ka silma alt ära. Sest praegu on pagulased linnade, asulate, turismikohtade lähedal, edaspidi on neid vähem ja ei häiri niivõrd.

Ja veel. Saksamaa, Soome ja vist veel mingi riik olid valmis võtma Kreeka saartelt tuhandeid migrandilapsi. Samas, ega lapsed üksi reisi. Seega, sain ma aru, et saartelt viiakse ära ca 40 000-st pagulasest selle ettevõtmise raames ligi 5000 inimest. 

Mitsotakise valitsuse eesmärk ongi nüüd tühjendada pagulaslaagrid. Mis on koldeks nii rahutustele, haigustele kui rahulolematusele. Kreekal ei ole plaanis kaotada Lesbost, Chiost, Samost, ega ka Lipsit, Lerost, Kosi ja Rodost Türgile. Nii nagu Türgi kõige verisemad poliitikud näha tahaksid. Ning nagu nad seda ka Türgi parlamendis välja on öelnud.

Aga see Türgi teema on pikem, eraldi artikli teema, mis vajab ajaloolist ja seletuslikumat tausta. Tuleb rääkida natukese aja pärast, vaatame kuidas Erdogan (kes selles „sõjas“ väga saamatult on esinenud) saba jalge vahel peab Kreeka piirilt taanduma. Olles endal ka täiesti ebadiplomaatiliselt Euroopa silmes margi täis teinud. Poliitik või asi. Erdogani vastastele on see muidugi hea sõnum, aga nagu me ajaloost teame, on nurkasurutud diktaator ka ülimalt ohtlik. 

*        *        *

Viimasel vaiksel nädalal oleme hakanud aina rohkem aias liigutama. Ma nüüd ei hakka botaanilisi töövõite üles lugema, aga see on ikka jube tore, kui sellisel vastikul ajal on sul oma suur aed, viljapuud, kanad, viirusevabad kassid-koerad, värske toit oma varaaidast. Suur väärtus. Pooli asju ei pea poest ostma.

Ma nüüd ülearu ei muretseks ka kohaliku ettevõtja – hotelli- ja restoranipidaja pärast. Kehv on muidugi ja neil käed sügelevad, aga valitsus maksab ka siin korralikku kompensatsiooni. Niisamuti palgatöötajatele. Ning kuna palgalisi on maksuameti ponnistuste tõttu aina rohkem ka hooajalistes asutustes, siis suur osa kriitilistest vajadustest on kaetud.
Lihtsalt – Kreeka kaluriküla ilma vanameeste, kohvikute, muusika ja tavernideta – seda on väga raske pikalt ette kujutada. Väga suur tükk küljest on puudu.

Meil siiski on näiteks kodu kõrval väike väljak, Louga fontääniga. Platsi ääres on ka Manolise lihapood (mida pidas tema isa ja enne seda tema vanaisa). Seal on kassa kõrval laud. Laua kõrval on kolm plasttooli. 

Õhtuti kogunevad mehed, kes jalgsi, kes kaugemalt, see mootorratta, rolleriga. Laual on vein, sigaretid, õlu, kohv, juust, tomat, suitsukala… Ning üldises vaikuses kumiseb Dimitrios Mitropanose „Suved ja talved.“

Kõik ei ole veel kadunud. „Ütle elule jah,“ podisen ma endale Nietzsche moodi ning lähen ja panen meeste lauale Samaina sec‘i, valge krasi. 

Marillion, “Season’s end”

We’ll tell our children’s children why
We grew so tall and reached so high
We left our footprints in the earth
And punched a hole right through the sky

We’ll tell them how we changed the world
And how we tamed the sea
And seasons they will never know
In England

So watch the old world melt away
A loss regrets could…

Päisepilt: ühe hooaja algus ja teise lõpp Samosel. Foto: Aldo Maksimov