Kolumnist Veiko Vihuri kutsub Eesti poliitilisi jõudusid üles andma avalikult lubaduse, et apartheidirežiimi käsuandjad ja käsutäitjad tuuakse kohtu ette ja nad pannakse oma tegude eest vastutama; samuti tuleb julgustada kõiki, kes on kannatanud praeguse režiimi ebaõiglaste trahvide või muude karistuste all, et neile tekitatud kahju kompenseeritakse.
Viimastel nädalatel levima hakanud uudised ja sotsiaalmeedia postitused selle kohta, kuidas valitsus jõustab elanikke kaheks jaotavat eralduspoliitikat, on süngeks märgiks, et me juba elamegi düstoopilises politseiriigis, mille eest kevadel hoiatati.
Iga ratsionaalselt mõtlev ja intellektuaalselt aus inimene saab aru, et puudub reaalne, s.t nakkusohutuse tagamisest tingitud hädavajadus muuta vaktsineerimata inimesed teise klassi kodanikeks, keda ei lubata enam avalikesse kohtadesse sööma, sportima, oma vaimu harima või lihtsalt aega veetma. Juba enne apartheidipoliitika kehtestamist, s.t vaktsineerimistõendi sisseseadmist moodustasid üritused ja nn meelelahutus kõigist nakatumispaikadest vaid 6–7 protsenti, novembri alguses oli see protsent üks.
Minister Tanel Kiik ei varja, et apartheidipoliitika eesmärgiks on mõjutada inimesi vaktsineerima: „Rakendasime vaktsineerimistõendiga üritustele ja mujale pääsemist alles augusti lõpus, oktoobris kehtestasime piirangud vaktsineerimata inimestele. Mõlemad on aidanud kaasa vaktsineerimistempo tõstmisele. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et oleks pidanud palju varem, juba suvel meelelahutusüritustel ja ajaveetmiskohtades vaktsiinipassi esitamise nõude kehtestama."
Oktoobri lõpus – võib-olla vastuseks 23. oktoobri suurele meeleavaldusele – otsustati karmistada politseilist järelevalvet vaktsineerimistõendi kontrollimise ja maski kandmise üle, et otsustavalt maha suruda kõik valitsuse korraldustega mittenõustumise ilmingud.
Valitsuse apartheidipoliitika üks ebanormaalseid ja ebamoraalseid külgi on, et inimese terviseandmeid sisaldava tõendi kontrollimine on tehtud kohustuseks ürituste korraldajatele või söögikohta, spordisaali jne pidavatele ettevõtjatele. Ühesõnaga, valitsus on delegeerinud ulatusliku apartheidi täidesaatmise eraisikutele, sundides neid selleks politsei abil.
Ja nii me näemegi, kuidas politsei ja terviseameti töötajad käivad mööda söögikohti ja spordisaale ning vajadusel sunnivad trahvide ja menetlustega ettevõtjaid nende tahte vastaselt hakkama inimesi diskrimineerima. Nagu öeldud, riik hirmutab ja karistab kohvikupidajaid ja teisi, et nad kohtleksid osasid kaaskodanikke diskrimineerivalt, kuigi erikohtlemiseks puudub tegelikult vähimgi vajadus. Eriti arvestades seda, et riik ei luba enam nimetatud kohtadesse siseneda negatiivse testiga, mis ainsa dokumendina võiks tõestada nakkusohutust. See näitab, et eesmärk ei ole nakkusohutuse tagamine (ka vaktsineeritud võivad viirust levitada), vaid vaktsineerimata inimeste õigusvastane survestamine.
Ma ei ole iialgi hääletanud riigi poolt, mis võiks oma kodanike ja elanike suhtes taoliselt käituda. Olen olnud teadlik – ja seda on ka selle riigi erinevad esindajad kogu aeg rääkinud –, et me elame demokraatlikus õigusriigis, kus on tagatud kodanikuõigused ja isikuvabadused. Pilt, mis on eriti viimastel nädalatel tavaliseks saanud, ei vasta demokraatliku õigusriigi printsiipidele ja väärtustele. Ebamõistlike, diskrimineerivate ja kodanike õigusi põhjendamatult riivavate korralduste andmine ja karm politseiline jõustamine ei kuulu vaba ühiskonna juurde.
Kas tõesti kujutas rahvatervist edendav spordiklubi Sparta või üks väike Kalamaja perekohvik viiruse leviku seisukohalt sedavõrd suurt ohtu, et see õigustaks nende vastu rakendatud jõhkrat käitumist? Kahtlemata on tegemist n-ö tõrksate näidishukkamisega, aga selle hinnaks on riigi moondumine oma kodanikke taga kiusavaks monstrumiks, mis kaotab viimselt igasuguse legitiimsuse.
Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb, et see riik „on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele". Liberaalid on seni armastanud rõhutada, et selles loetelus on õigus alles kolmandal kohal – pärast vabadust ja õiglust. See tähendab, et õigusnormid peavad olema kooskõlas vabaduse ja õigluse ideaaliga. Nüüd on aeg selle eest seista. Kahtlemata on valitsusel õigus ja kohustus elanikke nakkushaiguste eest kaitsta, kuid valitud meetmed peavad olema proportsionaalsed, austama vabadust ja olema õiglased.
Karistusseadustik näeb ette üsna karmid karistused inimeste õiguste ja vabaduse piiramise eest, tsiteerin: „§ 89. Inimsusvastane kuritegu. (1) Süstemaatilisel viisil või massiliselt ja riigi, organisatsiooni või grupi õhutusel või juhtimisel toimepandud inimõigustest ja -vabadustest ilmajätmise või nende õiguste ja vabaduste piiramise eest […] – karistatakse kaheksa- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistusega."
Kaja Kallase juhitud apartheidivalitsusel ja selle korralduste jõustajatel tasuks mõelda, et neilt võidakse hakata nõudma vastust selle eest, mida nad on selles riigis ja ühiskonnas korda saatnud. Inimsusvastased kuriteod ei aegu.
Sellega seoses esitangi erakondadele üleskutse anda avalik lubadus, et apartheidirežiimi käsuandjad ja käsutäitjad tuuakse kohtu ette ja nad pannakse oma tegude eest reaalselt vastutama.
Samuti tuleks anda avalik lubadus kõigile, kes on kannatanud praeguse režiimi ebaõiglaste trahvide või muude karistuste all, et neile tekitatud kahju kompenseeritakse. See on vähim, mida nende inimeste heaks teha saab.
Kui juba mitu poliitilist jõudu on valmis taoliste lubadustega välja tulema, siis olen kindel, et see hoiab ära apartheidirežiimi järgmised, veel koletumad sammud. Niisamuti on tagakiusamise ohvriks langenud inimestel rahulikum tulevikku vaadata teadmisega, et õiglus ei ole veel kadunud. Viimaks – vaba ja õiglast riiki ei saa rajada valedele ja türanniale. Austria ja Läti on hirmuäratavad näited tervisedüstoopiast, kus austus inimõiguste vastu ei maksa enam mitte midagi. Kui tahame Eestis taolised olukorrad ära hoida, tuleb tegutseda otsustavalt ja kohe.