Me ei mõtle praegu sellele, kuidas saaksime Euroopa Liidust lahkuda, vaid hoopis vastupidi. Murrame pead selle üle, kuidas saaks Euroopa Liidu tulevikku meie aspektist ja meie väärtushinnangutest lähtudes mõjutada suveräänsete rahvusriikide võrdväärse liidu suunas, tõdes Ungari parlamendi spiiker László Kövér Objektiivile antud intervjuus.
* * *
Markus Järvi: Härra László Kövér, te olete üks Ungari valitsus- ja peaministrierakonna FIDESZi asutajaliikmetest. Erakond rajati juba 1988. aastal vastukaaluks Ungari kommunistlikule nomenklatuurile. Kas Te toona erakonna kaasasutajate ja noorte intellektuaalide seltsis kujutasite ette, et 30 aastat hiljem on teie maailmavaate peamiseks oponendiks mitte kommunism vaid lääne liberalism, mitte Nõukogude- vaid Euroopa Liit, sellisena nagu me seda täna tunneme?
László Kövér: Kõigepealt lubage mul tänada Teid huvi ja võimaluse eest oma arvamust avaldada Teie küsimustele vastates. Tõesti, kui keegi oleks meilt 30 aastat tagasi küsinud, millist tulevikku me endi ees näeme, poleks selline olukord meile isegi halvimates unenägudes viirastunud. Seda, mida Euroopa liberaalid endast kujutavad, õppisime me alles aja möödudes praktikas tundma. Pealegi olid liberaalid kakskümmend aastat tagasi teistsugused kui täna. Ma toon üheainsa näite. Liberaalse Internatsionaali kunagine juht krahv Lambsdorff keerab tõenäoliselt oma hauas ringi, kui ta näeb praegusi liberaale, kellest suur osa polegi tegelikult liberaalid. Kui me pisut selle kesta pealispinda kraabime, leiame varsti, et tegemist on endiste kommunistidega, kes õppisid omal ajal kommunismi ideed tundma ja armastama raamatute vahendusel. Nad ei olnud sunnitud seda jubedust, mis kommunismiga kaasas käis, hetkekski oma nahal kogema ja seda välja kannatama, nii et praegu oleme nende suhtes mõistvamad.
Markus Järvi: Kevadel leidis aset ulatuslik laimukampaania Ungari vastu. Terve Euroopa peavoolumeedia, kaasa arvatud Eesti oma, väitis, nagu sooviks Ungari valitsus koroonameetmete varjus kehtestada totalitarismi. Kes oli selle kampaania taga? Kuidas reageeris Ungari valitsus?
László Kövér: Mõni päev tagasi tuli päevavalgele, millist osa mängis selles laimukampaanias Ungari liberaalne opositsioon. Ühe Ungari parlamendis veel esindamata, aga Euroopa Parlamendis juba mandaadi saanud noore partei saadik rääkis hiljuti ühes mitte avalikkusele mõeldud kinnises internetivestluses, et tegelikult oli see ka neile selge, et kui valitsus sai pandeemiavastase abivahendina parlamendilt erilised volitused, ei saanud õigusriik Ungaris mingil moel kannatada.
Liberaalse Internatsionaali kunagine juht krahv Lambsdorff keerab tõenäoliselt oma hauas ringi, kui ta näeb praegusi liberaale, kellest suur osa polegi tegelikult liberaalid.
Kõik need meetmed, mida Ungaris kasutusele võeti, olid samasugused või isegi leebemad, kui need, mida teised valitsused rakendasid selleks, et kaitse oleks tõhusam. Tegelikult on siin taas tegemist rahvusvahelisel platvormil tegutseva Ungari pahempoolse opositsiooni ja teatud Euroopa Liidu institutsioonide vahelise vandenõu, omavahel koordineeritud aktsiooniga. Sarnaseid aktsioone on juba kümme aastat korraldatud üha uuesti ja uuesti, et kukutada valitsus, mis on seisnud vankumatult Ungari rahvuslike huvide eest ja jõuliselt välja astunud teatud globalistlike, Euroopa Ühendriike soosivate tendentside vastu, nähes Euroopa Liitu suveräänsete rahvusriikide võrdväärse liiduna. Nüüdseks oleme neid meetodeid tundma õppinud ja ma loodan, et ka Ungari valijad hakkavad nendes orienteeruma.
Markus Järvi: Kas keegi Ungari ees on vabandanud?
Ma ei tea, millised on Eesti pahempoolsed või endised kommunistid, aga meie kandis nad vabandust ei palu. Meie kandis on nii, et nad andestavad väga visalt patte, millega nad ise meie vastu eksinud on.
Markus Järvi: Ungari on konservatiivide seas tuntud oma perekonnapoliitika poolest. Peaminister Orban on korduvalt öelnud, et Ungari peab kuuluma ungarlastele ning ainus viis ungarlasi juurde saada on toetada tugevat perekonda. Mis on teie riigi perepoliitika ideoloogiline alus ja millised on konkreetsed meetmed, mis võiksid ka Eestile ja teistele Euroopa riikidele eeskujuks olla?
László Kövér: Ma olen kuulnud, et ka Eesti on astunud tõsiseid samme selle huvides, et pöörata seniseid demograafilisi trende ja tõsta sündide arvu. Ungari elanikkond on alates aastast 1980 pidevalt vähenenud. Sestsaadik on igal aastal surnud rohkem inimesi kui sündinud, mis on tingitud osaliselt materiaalsetest probleemidest.
Laste kasvatamine on noortele abielupaaridele valmistanud tõsiseid majandusraskusi. Praktiliselt juba esimese lapse saamine tähendas langemist allapoole vaesuspiiri. Meie esmane ülesanne on soovitud, oodatud laste sündimise ees seisvate materiaalsete probleemide kõrvaldamine, mis on viimase kümne aastaga toonud ka teatud tulemusi. Aastast aastasse, vähemalt viimase kolme aasta jooksul on iga aastaga sündinud rohkem lapsi.
Me oleme seda saavutanud kõige mitmekesisemate vahenditega: maksusoodustustega, korterisoetamist soodustavate toetustega – nende viimaste puhul peame silmas erakorterite soetamist –, lapsesõimekohtade arvu suurendamist. Ungari peretoetuste kogusumma ulatub 5 %ni SKTst, mis on minu teada Euroopas pretsedenditu. Seejuures meie meelest võivad need meetmed saavutada pikaajalist mõju vaid siis, kui sellega kaasneb teatud, mitte niivõrd poliitiline, kuivõrd ühiskondlik jõupingutus, mis muudab inimeste mentaliteedi, mis siirdab inimeste tähelepanu keskmest materiaalsed huvid ja asemele paneb taas armastuse teise inimese vastu ning vastutuse ja ohvrimeelsuse võime, et vanemad oleksid nõus oma laste nimel loobuma oma vabast ajast, oma mugavusest, osast materiaalsetest hüvedest, nii nagu on see läbi sajandite olnud.
Me oleme ka ise siia ilma sündinud seetõttu, et meie vanemad mõtlesid nõnda. Sellisel juhul võime Ungaris ja ka Euroopas uuesti oodata demograafilist kasvu ja ainult sel juhul ootab meid üldse ees mingi tulevik. Kui me aga ei suuda selles sfääris saavutada läbimurret, siis ei saa mitte ainult Karpaatia piirkonna ungarlased otsa, vaid ma kardan, et kogu meie kontinendil, mida me praegu Euroopaks kutsume, täidab ruumi üks teine rahvas.
Markus Järvi: Kas Ungari meedia on kammitsetud Ungari valitsuse poolt?
László Kövér: Sedavõrd, et see teeb neile nii tugevat valu, et nad päevast-päeva sarjavad kõige räigemal toonil valitsust. Ehk sellest iroonilisest vastusest on võimalik välja lugeda, et olukord pole sugugi selline.
30 aastat pärast kommunismi kokkuvarisemist oleme suutnud saavutada, et Ungari meedia ei ole ühekülgne. Ei ole postkommunistlik, ei ole vasakpoolne, ei ole liberaalne täies ulatuses, vaid on tasakaalustatud.
Kuid nali naljaks! Ungari meedia hetkeseisu võime kirjeldada nii, et 30 aastat pärast kommunismi kokkuvarisemist oleme suutnud saavutada, et Ungari meedia ei ole ühekülgne. Ei ole postkommunistlik, ei ole vasakpoolne, ei ole liberaalne täies ulatuses, vaid on tasakaalustatud. See tasakaalustatus tähendab siiski seda, et kui võrdleme meedialigipääsude arvu, kui võrdleme seda, kui mitme inimeseni teatud suunitlusega meedia jõuab, siis teatud väike pahempoolne ülekaal on ikkagi olemas.
Ma väga vabandan, aga selline küsimuse esitamine, kui seda tehakse tõsiselt, on juba seepärast naeruväärne, et just nüüd oleme ühe ajastu vahetumise keskfaasis, kui traditsiooniline kirjutatud ja eetrisse saadetud meedia jääb üha rohkem tahaplaanile võrreldes online-meediaga internetis. Seal aga, isegi kui valitsus seda tahaks, ei saaks ta sõnavabadust keelata. Selles meediumis oleme kahjuks ikka veel teistega võrreldes maha jäänud.
Markus Järvi: Hiljuti tuli Euroopa Kohtust lahend, et Ungari valitsuse poolt vastu võetud haridust puudutavad seadused, mille tõttu Sorose Kesk- Euroopa Ülikool (Central European University; CEU) pidi riigist lahkuma, ei ole kooskõlas Euroopa Liidu seadustega. Millised on Ungari valitsuse vastumeetmed?
Täpsustame kõigepealt, et koos Sorose Central European Universityga, mis on fiktiivne asutus, tegutseb ka ungarikeelset nime kandev Kesk-Euroopa Ülikool, mis pole midagi muud, kui Sorose palgasõdurite õppekoda, mida mina ei peagi kõrgharidust andvaks asutuseks ja mis on varasemate vasakliberaalsete valitsuste abil nautinud teiste õppeasutustega võrreldes eesõigusi.
Näiteks sai ta väljastada fiktiivse Ameerika diplomi, ilma et tal oleks Ühendriikides mingit emaasutust. Meie kõrvaldasime ainult selle ebavõrdsuse, mitte midagi muud pole me teinud. Me ei ajanud Kesk-Euroopa Ülikooli Ungarist minema. Kui ta osaliselt siiski ära läks, tegi ta seda enda tahtel.
Euroopa Kohtu otsus on minu seisukohast ebaõiglus ise. Selle otsusega ületas ta seni kehtinud piire. Esitati omavolilisi argumente, kasutades selleks Euroopa õigusraamistikus WTO (World Trade Organisation) reeglistikku ja mingeid kaubanduspoliitilisi vaatenurki. Sellega põhjendati, miks Ungari seadus on vastuolus Euroopa õigusega. Muuseas, Ungari seadusega sarnaseid on kasutusel ka mitmes teises Euroopa riigis. Vaatamata sellele, me oleme seni alati järjekindlalt aktsepteerinud Euroopa Kohtu otsuseid demonstreerimaks, et õigusriiki saab uurida ainult õiguslikust seisukohast, ning kui kohus on kord mingi otsuse vastu võtnud, siis peame me sellega leppima. See leppimine loomulikult ei tähenda, et me ei otsiks võimalusi, mis tulevikus garanteeriksid võimaluste võrdsust kõikidele kõrgharidusasutustele Ungaris. See lugu ei ole veel lõppenud.
Markus Järvi: 2018. aasta märtsis võttis Budapest vastu otsuse tuua kogu riigi monetaarkuld Londonist Ungari enda riiklikesse hoidlatesse. Üks väga oluline iseseisvuse garantii on kontroll oma rahanduse ja looduslike ressursside üle. Mida teeb Ungari parasjagu, et majanduslikult ja rahanduslikult võimalikult suure suveräänsuse poole püüelda?
László Kövér: Pärast 1990. aastat kuni liitumiseni Euroopa Liiduga on kõik Ungari pahempoolsed ja liberaalsed valitsused, aga tihti ka parempoolsed valitsused – pannes kõik ühele kaardile – teinud kõik selleks, et vastata kõikidele nõudmistele ja soovidele, mis tulid Euroopa Liidu või selle liikmesriikide poolt.
Praktikas tähendas see seda, et pärast 1990. aastat loobusime me oma majandussuveräänsusest. Müüsime oma turu, suure osa töötlevast tööstusest, kommunaalettevõtted andsime välismaa kätesse ning rahvuslik kapital tõrjuti pangasfäärist peaaegu täiesti välja. 2008. aasta maailma majandus- ja finantskriis tabas nii mitte ainult Ungari majandust, vaid kogu riiki väga valusalt.
2010. aastal võimule pääsenud FIDESZi valitsus tegi sellest oma järeldused. Proovisime Ungarit mitte ainult kriisist välja tuua ja oma rahaasju korda saada, vaid võtta tagasi, või vähemalt tõsta oluliselt Ungari osalust kõigis nendes strateegilistes majandusvaldkondades, milleta suveräänsust ei eksisteeri. Nii võime me öelda, et oleme saanud korda mitte ainult oma rahaasjad ja teinud riigivõla teenindamise riigile jõukohaseks – mis meie lootuste kohaselt ei tõuse ka pandeemia ajal eriti üle 70 % SKTst –, vaid meil õnnestus ka riigivõlg sellisel kujul ümber struktureerida, et võlakirjad sattusid Ungari ja tihti ka Ungari erainimeste kätesse. Suuremalt jaolt ei ole me võlgu enam välis-, vaid oma rahvuslikus valuutas.
Panganduse sfääris õnnestus meil tõsta Ungari osaluse määr üle 50 % ja võtta tagasi oluline osa kommunaalfirmadest. Seetõttu saime me oluliselt alandada kommunaalmakseid. Näiteks kuulusid 10 aastat tagasi gaasi ja elektri hinnad Ungaris Euroopa kolme kõrgeima hulka. Nüüd on vastupidi, meie hinnad kuuluvad Euroopa Liidu riikide 2–3 kõige odavama hulka. Lisaks sellele oleme püüdnud ka Ungari põllumajandus- ja tööstustoodangut kasvatada.
Selle huvides oleme soosinud spekulatiivsete investeeringute asemel investeeringuid tootmisse, meelitades neid erinevate maksusoodustustega ja bürokraatia vähendamisega. Seetõttu oleme saavutanud, et erinevalt Euroopa lõunapoolsematest riikidest ei vaja Ungari praeguses situatsioonis Euroopa Liidu päästepakette, mida EL proovib nüüd Next Generation EU nime all kokku klopsida. Ungari saab ka ilma nendeta hakkama. Kui see oleneks Ungarist, me ei peaks sellist päästepaketti vajalikuks. Me nõustume sellega ainult seepärast, et oleme lõunapoolsemate riikidega solidaarsed, sest saame aru, et neid tuleb abistada.
Markus Järvi: Kui juhtub, et Euroopa Liit asub Ungarit "näljutama", nagu lubas hiljuti üks Saksamaa saadik, kas siis on tulevikus võimalik, et Ungari kaalub EList väljuda?
László Kövér: Me pidasime brittide lahkumist Euroopa Liidust traagiliseks, nii poliitiliselt, majanduslikult kui ka julgeoleku vallas. Selle protsessi käigus lootsime aga salamisi selle peale, et Euroopa Liidu asutused teevad sellest oma järeldused ja aduvad, et see suund, kuhu Brüssel Euroopa Liitu viib, on vale. Brittidel sai samuti villand, et neile taheti Brüsselis ette kirjutada, kuidas oma igapäevaelu elada.
Kahjuks me näeme, et meie lootustel ei olnud alust. Hoopis vastupidi. Selle asemel, et oleks oma suunda korrigeeritud, hoogustus brittide tasakaalustava mõju kadudes liikumine tsentraliseerimise ja föderaliseerumise suunas veelgi. Sellele on lisandunud agressiivne ideoloogiline surve avaldamine, n-ö nõukogude tüüpi ümberkasvatamise soov. Seega küsimus, et kaua võib seda taluda, on tõeliselt põhjendatud. Meie igatahes oleme Euroopa Liidus selleks ja oleme Euroopa Liidus nii kaua, kuni see meie rahvuslike huvide realiseerimise seisukohast tundub olevat parem tanner, parem raamistik, kui see, mida me ajaloo käigus varasemate sajandite jooksul kogenud oleme.
Oleme saavutanud, et erinevalt Euroopa lõunapoolsematest riikidest ei vaja Ungari praeguses situatsioonis Euroopa Liidu päästepakette, mida EL proovib nüüd Next Generation EU nime all kokku klopsida. Ungari saab ka ilma nendeta hakkama.
Esialgu me ei ole lootust kaotanud. Me ei mõtle praegu sellele, kuidas saaksime liidust tasakesi jalga lasta, vaid hoopis vastupidi. Murrame pead selle üle, kuidas saaks Euroopa Liidu tulevikku meie aspektist ja meie väärtushinnangutest lähtudes mõjutada. Selleks on Ungari loomulikult liiga väike riik.
Visegrádi riikide tähtsuse ja nende koostöö kaalu kasvamise kuvamiseks võiksime mainida, et Saksamaa ja Visegrádi riikide kaubavahetus ületab Saksa-Prantsuse kaubavahetust juba 150–160 % võrra. Kui me Visegrádi riikide koostööle võiksime lisada Balti riike või kas või Sloveenia, Horvaatia, Rumeenia, Bulgaaria, rääkimata kunagi tulevikus EL-iga liituvatest Balkani riikidest, siis on selge, et Kesk-Euroopal on tugev majanduslik ja poliitiline potentsiaal ja selline rahvastiku arv, mis võib õigusega nõuda endale sõnaõigust Euroopa Liidu tuleviku kujundamisel, nagu võivad seda teha sakslased ja prantslased, nagu võivad seda teha Beneluxi või Põhjala riigid.
Markus Järvi: Me teame, et ükski liit pole igavene. Ka Euroopa Liidu puhul võime küsida mitte seda, kas see laguneb, vaid millal see laguneb. Kas Euroopa Liidu asemel oleks võimalik asutada Kesk-Euroopa riikide liit koos Poolaga?
László Kövér: Meie peame Visegrádi riikide koostööalgatust väga heaks integratsiooni raamiks suurema raamistiku siseselt. Seda alustasid 30 aastat tagasi Lech Walesa, Vaclav Havel ja József Antal, kasutades ära meie ühise ajaloo eeskujusid. See koostöövorm sai uuesti hoogu juurde siis, kui hiljutine migratsioonisurve sundis meid ühiselt end kaitsma ja kui otsisime tuge üksteiselt.
Tulevikku kujutame ette nii, et see ei oleks lihtsalt defensiivne, kaitsekoostöö, vaid ofensiivne, ehitav koostöö, mis visioneerib Kesk-Euroopale ühise tuleviku ning teostab seda näiteks ühiste taristuprojektide näol. See koostöö sobib hästi ka Kolme Mere Initsiatiiviga, mis võimaldab Balti merest Aadria ja Musta mereni ulatuva Kesk-Euroopa regiooni riikide vahelist koostööd.
Me ei tohi olla kannatamatud. Sellesse regiooni kuulub palju riike, mis tähendab, et mängu tulevad paljude riikide rahvuslikud huvid, mille vahel on ka ühilduvusi ja me jagame ka ühiseid väärtusi. Visegrádi nelik osutus viimastel aastatel edukaks, kuna keskenduti põhiliselt asjadele, mis meid ühendavad. Me suutsime panna kõrvale asjad, mis meid lahutavad. Kui me suudame seda printsiipi säilitada, siis võiks meie vahel kujuneda väga hea koostöö.
Kõige käepärasem oleks meie koostöö Balti riikide regionaalse koostööplatvormiga. Selliseid initsiatiive on tehtud ka Ungari parlamendis, täpsemini – ka Ungari parlament oleks valmis neid initsiatiive jätkama. Me oleksime huvitatud sellest, et selle kahe regiooni seitsme riigi parlamentide vahel tekiks teatud dialoog.
Markus Järvi: Tänan Teid südamest intervjuu eest, härra Kövér! Soovin Teile ja Ungari rahvale Objektiivi meeskonna ja meie lugejate poolt edu, jõudu ja kõike paremat!
László Kövér: Suur tänu!
