Ungari politoloog Kálmán Pócza leiab raamatus "Euroopa informaalne ülesehitus," et alates Euroopa Liidu algusaegadest on selle otsuste langetamise juures olnud väga tähtis osa mitteametlikel, seaduslike raamistike välistel, kokkulepetel.
Pócza osutab, et suur hulk politolooge nõustub väitega, et alates aastatuhandevahetusest on mitteametlke kokkulepete roll Euroopa Liidus suurenenud, kuid tema sõnul on see alati nii olnud, vahendab Visegradi riikide uudisteportaal Remix.
"Informaalsus on Euroopa kogukonna elus mänginud alati suurt rolli, nii alates Euroopa Liidu eelkäijaist kui organisatsiooni algusaastatest," kirjutab Pócza. "Teiste sõnadega pole see [mitteametlik otsuste langetamine] uus nähtus ja see on algusest peale olnud Euroopa Liidu olemust määratlev nähtus."
Politoloogi argumentatsioon algab tõdemusega, et Euroopa Liit on alati langetanud otsuseid kehtivaid reegleid täpselt järgimata. Osalt on see nii, et EL-i toimimist reguleerivad lepingud on segased ja üldsõnalised ja osalt ihalusest koondada võim võimalikult "keskele." Üle seaduste otsuseid langetavad inimesed näevad sellist käitumist tihti kui "Euroliidu ja osalevate riikide tõeliste huvide elluviimist."
Raamatus pühendatakse ohtralt tähelepanu tekkinud olukorrale, kuidas järjest on Euroopa Liidus suurenenud inimeste ja organisatsioonide mõju, kellel pole selle ametlike organisatsioonidega midagi pistmist. Erinevate nõndanimetatud intellektuaalide, juristide, MTÜ-de ja lobi- ning surverühmituste mõju on Euroliidu otsustele aastate jooksul ainult kasvanud.
Samas ei tähenda "mitteametlik" (informaalne) alati ka seda, et otsuseid langetataks kuskil nurga või suletud uste taga. Näiteks enne ühtse euroopa akti vastuvõtmist 1986. aastal, millega anti Euroopa Parlamendile õigus vastu võtta EL-i elu suunavaid otsuseid, sekkusid paljud eurosaadikud avalikult ühe või teise poole toetuseks aruteludesse, kuigi see ületas kõiges nende toonaste volituste piire.
Arvesse peab võtma ka tõsiasja, et Euroopa Liitu juhtivad seadused, eriti sellised, mis puudutavad vastuolulisi teemasid, on tihti võetud vastu lähtudes madalaimast ühisnimetajast ja mille tõttu on eurokraadid ning poliitikud nende rakendamisel äärmiselt loomingulised. Näiteks anti alles 2007. aasta Lissaboni lepinguga Euroopa Nõukogule ametlik otsuste langetamise roll, samas kui riigipead on kabinetivaikuses langetanud Euroopa Liitu puudutavaid ühiseid otsuseid juba alates selle algusest, 1974. aastast.
Pócza leiab raamatu kokkuvõttes, et kuna mitteametlikud kokkulepped on Euroopa Liidu algusaegadest peale olnud väga tähtsal kohal, nõuavad need edaspidi suuremat akadeemilist tähelepanu.
Toimetas Karol Kallas