Foto: Scanpix

Eesti välisminister Urmas Reinsalu (Isamaa) sõnul on abielureferendumi kampaania alanud, mistõttu kutsub ta rahvast oma seisukohtade eest väärikalt seisma. Ühtlasi lükkab ta ümber opositsioonipoliitikute ja peavoolumeedia poolt esitatud vastuargumendid abielureferendumi suhtes.

Objektiiv avaldab alljärgnevalt Urmas Reinsalu sotsiaalmeediapostitused kergelt toimetatud aga sisuliselt muutmata kujul:

ARMAS RAHVAS, ÄRGE KARTKE OMA SEISUKOHA EEST VÄÄRIKALT SEISTA! KIRJUTASIN DELFILE ABIELUREFERENDUMIST. LUGEGE JA KUI NÕUSTUTE, JAGAGE!

Kaja Kallas ütles eile ERR-le ilusad sõnad, mis mulle väga meeldisid: „ meil on ühiskonnas suur hulk inimesi, kelle jaoks on abielu praegune määratus kultuurilistel või usulistel põhjustel oluline. Me ei saa suhtuda nende inimeste seisukohta lugupidamatult ega sundida neid jõuga oma põhimõtteid muutma. Tuleb leida poliitiline ühisosa“.

Enam-vähem samu sõnu kasutasin ma ise Riigikogu kõnetoolis kooseluseaduse menetlemisel, kutsudes üles mitte ühiskonda lõhki kiskuma. Paraku, just Reformierakond ning SDE kuus aastat tagasi seda enamusjõudu tundlikus küsimuses kasutasid. Minu hoiatuse peale, et selline teguviis kutsub ühiskonnas esile määramatu ulatusega vastasseisu aastateks, oponendid naersid. Nüüd küsin ma otse: kas nende kuue aastaga on siis ühiskond sallivamaks muutunud? Mina hoiatasin toona, et vägistades seaduse läbisurumise tagajärjed on paraku vastupidised deklareeritule. 

Toona asuti ühiskonda lõhestama olukorras, kus meie naaberriik Venemaa oli asunud annekteerima Ukrainat, pinged ja mured olid ühiskonnas laes. Nagu tänaseks on selgunud, tehti seda toona otseste valedega. Kõneleti mingist 100 000 inimesest, kes tahab kooselulepinguid sõlmida (tegelikult sadakond kuue aastaga) ning kõneleti, et sellel pole abielu instituudiga midagi pistmist, et selles osas valitseb konsensus.

Noh, ausad on lõpuks selle nädala Kaja Kallase ja Sven Mikseri avaldused, kes selle vale tegelikult üles tunnistavad. Nii ütleb Kaja Kallas, et „praegu kehtib meil kooseluseadus, mis on sisuliselt nagu abielu, aga ilma abielu sildita“. Sven Mikser aga viitab, et kooseluseadus oli just evolutsiooniline tee samasooliste abieluni. Ehk teisisõnu, nüüd tuleks valida revolutsiooniline tee! Talle sekundeeribki (küll ettevaatlikumalt) Kaja Kallas: varem või hiljem jõuab Eesti olukorda, kus abielu on kõigi paaride võrdne õigus.

Lennart Meri on öelnud, et Eesti ajakirjandus käitub nagu poliitiline partei ja rahvahääletuse küsimuses ta selliselt muidugi käitubki, sarnaselt kooseluseaduse ajaga, tampides teistsuguseid argumente turmtulega. Hoiatan, et see on ühiskonnas vastasseisu ainult süvendav tegur, nagu juhtus ka aastad tagasi.

Rahvahääletuse suhtes on kasutatud järgnevaid vastuargumente nii meedia kui opositsioonipoliitikute poolt:

Esiteks. Rahvahääletus on mõttetu, kuna abielu on mehe ja naise liit ning seda muuta ei kavatseta. See argument on ahjusoojalt just opositsioonipoliitikute endi poolt nii allkirjade kogumise aktsiooni kui seisukohtadega ümber lükatud.

Teiseks, et see võtab kelleltki õigusi ära. See on vale, sest kehtiv perekonnaseadus sedastab ju abielu kui mehe ja naise liidu. See pole kuidagi inimõiguste küsimus. Perekonnaõiguse küsimused rajanevad just kultuurilisel arusaamal ning ühiskonna tõekspidamistel.

Kolmandaks, et tegemist on äärmusliku ja tagurliku positsiooniga, mille toetajad vihkavad samasoolisi paare. See ei ole tõsi. Ma ütlen kogu Eesti rahva enamusele, kes toetab (vähemat küsitluste järgi) abielu kui mehe ja naise liitu: lükkame selle vale tagasi! Ärme lase enda arusaama abielust teha võrdusmärgiks tigeduse ja inimväärikuse alandamise vahel. Mina austan kõiki inimesi ja kaitsen nende eraelu puutumatust ning keegi ei saa mulle toppida pähe teistsugust käsitlust. Ma lükkan selle täies mahus tagasi. Jah, on võimalik ligimesearmastus iga inimese poole ja samal ajal toetada kehtivat abielu käsitlust. Eestis kehtiva seaduse mõtte kaitsmine muutmise eest ei ole kuri äärmuslus! Olukorra selliselt kujutamisele aitavad kaasa isikud, kes ajavad kehtivat perekonnaseaduse sõnastust kaitstes suust lolli või kaasinimese suhtes ebaväärikat juttu. Mõistan selle täielikult hukka ja kutsun seda tegema minu seisukohta jagavaid inimesi! 

Neljandaks, küsitakse, mis on rahvahääletuse mõte? Mõte on lihtne: luua läbi rahvahääletuse demokraatlikust valikust tulenev kaitse abielu määratlusele, et seda ei saaks nurga tagant muuta nagu kuus aastat tagasi kahe enamushäälega tehti kooseluseaduse aktsiooniga. Eestil on ju kogemus olemas. Ning seda arutelu kardavad abielu mõistet muuta kavatsevad poliitikud kõige rohkem. Nad tahaksid teha seda hiilides ja, nagu Kaja Kallas ütleb tabavalt, varem või hiljem! Rahvahääletus ei tähenda, et pandeemia ja majanduskriisi ohjeldamine poleks ühiskonnas akuutseimad küsimused. 

Viiendaks, öeldakse et inimõiguste küsimusi ei saa rahvahääletusele panna. Kuid abielu mõiste ei ole inimõiguste küsimus. Abielu mõiste üle on Euroopa Liidu liikmesriikides toimunud rahvahääletusi küll. Nii neid, mis annavad õiguse samasooliste paaride abieluks kui neid, mis määravad abielu mehe ja naise liiduna.

Kuuendaks, tuuakse esile, et kui meil jääb abielu mehe ja naise liiduks, siis see on mitteeuroopalik tagurlus. Noh, enamikus Euroopa Liidu riikides ei ole sooneutraalset abielu ning see on puhtalt iga riigi kodanikkonna või rahvaesinduse valik, mingit Euroopa Liidu õigusakti selles küsimuses pole. 

Seitsmendaks, öeldakse, et see pole oluline küsimus. Väidan, et on küll ja seda tajub iga inimene, kes jälgib avalikku debatti selles asjas. Tohutu kaalu on see küsimus saanud ka ajakirjanduses, mis on ju ühiskondliku diskursuse parim peegeldusvorm.

Rahvahääletuse jaoks on vajalik arusaadav küsimus ning selle formuleerimine on väga tähtis. Küsimus peab olema seotud Eesti Vabariigis kehtivate õigussuhetega, olema suunatud tulevikku, olema inimestele üldarusaadav, võimaldama selge ja ausa jah/ei vastuse ning olema selline, et nurga tagant rahvahääletusel väljendatud rahva tahet muuta ei saaks. Viimane on ülioluline, sest juba on Sven Mikser alustanud põhiseaduse mõtte vastast debatti sotsiaalmeedias, kuidas parlament tulevikus saaks enamushäältega kodanike tahet eirata, kui see tahe on kehtivat abielu mõistet kaitsev.

Muidugi oleks ühiskonnas ühisosa otsimise huvides hea, kui saaksime luua parlamendis konsensuse ning täiendada põhiseadust nii, et anda abielule põhiseaduslik garantii. Seda pakkus omal ajal justiitsminister Paul Varuli juhitav komisjon, pannes ette põhiseaduse paragrahv 27 lõiget 1 täiendada lausega et „abieluealisel mehel ja naisel on vastavalt seadusele õigus abielluda ja luua perekond“.

Kuid seda enamust selles koosseisus põhiseaduse muutmiseks rahvaesinduse tahtel pole. Järelikult on asjakohane pöörduda kõrgema võimu kandja poole tema juhise saamiseks. See ei ole äärmuslik, vaid legitiimseim tee demokraatias. Muide, ma hoiduksin rahvahääletuse kui idee mõnitamisest, sest kes selle kui demokraatliku otsustamise meetodi üle ilgub, mõnitab oma rahvast.

* * *

ABIELUREFERENDUMI KAMPAANIA ON ALANUD. KAJA KALLAS KUTSUB REFORMIERAKONNA TOETAJAID IGAL JUHUL VASTU HÄÄLETAMA.

MIS ON MINU MEELEST JAH-POOLE VASTUS? 

KUI OLETE NÕUS, PALUN JAGAGE!

Kaja Kallase eilne sõnum oli konkreetne: kui referendum toimub, vastake eitavalt. Miks ta seda teeb? Esiteks, ta soovib, nagu ise on öelnud, samasooliste abielud tulevikus seadustada ja abielureferendumi jah-tulemus blokeerib selle võimaluse.

Otseselt ei julge ta seda loosungit selge võitluslipuna püstitada ja kasutab selleks teist argumenti. Ta soovib referendumi mõtet moonutada ning sisuliselt öelda, et kui teile ei meeldi Eesti Vabariigi valitsus, kuhu Reformierakond ei kuulu, siis öelge ei!

Viimane loogika on eriti veider ja põhiseaduses sätestatud rahvahääletuse mõtte vastane ning nii võiks ju kutsuda rahvahääletusel ükskõik mis formaalse küsimuse peale kutsuda rahvast ükskõik mis asjas seisukohta kujundama. See on täiesti sürrealistlik lähenemine ja saaks väita, et 2003. aastal minu hääl EL referendumil tähendas hoopis seisukohta vööndiaja kellakeeramise osas?

Tegelikult soovib Kaja Kallas selle hämaga muuta vastuvõetavaks oma toetajatele, kes sisuliselt sooviksid vastata JAH, hoopis EI valiku. Võtame kokku: meil pole mõtet teha illusioone, meedia ühineb Kaja Kallase seisukohaga ja hakkab seda promoma. Tuleb olla õiglane, sisuliselt survestas just meedia Kaja Kallast nii agressiivset liini võtma. Needsamad arvamusliidrid, kes naersid selle üle, et lepiti kokku koalitsiooniparteide juhtide vahel teatud rahvahääletuse käitumiskultuur, laevad praegu vastasseisu täie rauaga. Meie vastus peaks olema: when they go low, we go high!

Esiteks, peame hoidma referendumi selgelt küsimuse fookuses ning mitte mingil juhul omistama sellele ja/ei valikule teisi tähendusi.

Ning teiseks, peame selle küsimuse hoidma lahus kitsast parteipoliitikast. Parteidel on seisukohad, kuid see pole kitsas ühe või teise partei seisukohtade üle hääletamine. Selleks panen ette lähemas tulevikus moodustada referendumi erakondadeülene JAH-kampaania nõukoda, kuhu kuuluksid JAH kampaaniat toetavate erakondade poliitikud, toetavate kodanikuühenduste esindajad ning vabatahtlikud vedajad. JAH-pool peab tegema koostööd, hoidma kampaania muudest teemadest ning parteipoliitilistest vastasseisudest lahus ja koordineerima sõnumeid ja argumente. Tähtis on positiivne, mitte kuri sõnum! 

Kolmandaks, kindlasti on oluline kampaanias nõuda meedialt enimat, mida demokraatias kodanik saab nõuda: objektiivsust faktides ning võimalust vastulauseks. Oli päris naljakas kuulda eile Rahva Teenreid. Alul teatati, et see pole mingi teema ja siis möllati pool saadet selles küsimuses, väljendades ühemõttelist vastuseisukohta. Mirko Ojakivi julges püstitada hüpoteesi, et ju on ka mingid inimesed, kel on nende väärtustest tulenev teine seisukoht, mille peale sai kohe riielda. Üks saatejuht lausa hüüdis, et rahvast huvitab jõukus ja see referendum on sellega vastuolus, kuna EL liitumise järel on jõukus kasvanud. Sellist tüüpi mõttetuste laviin seisab ees ja kõik need “argumendid” tuleb kummutada! Me teeme seda rahulikult ja naeratades!

Ning neljandaks, ärge mõelge kergekäeliselt, et olgugi et avalik arvamus on seni toetanud JAH-küsimust, ei suuda massiivne surve paljusid inimesi panna kõhklema. Mitte ükski hääl referendumil pole varem antud.

Viiendaks, peame ausalt tunnistama ja sellega arvestama, et kui referendumil saab ülekaalu EI, on see tõlgendatav küll mitte juriidilise, vaid poliitilise mandaadina samasooliste abielu legaliseerimiseks.

Ning kuuendaks, peame aru saama, et referendumi tulemus peab osaluselt tulema korralik, millel pole tähendust juriidilise, küll aga demokraatliku legitiimsuse mõttes. Seetõttu tuleb öelda paradoksina teistpidi aitäh Kaja Kallasele, et ta kutsub rahvast valimiskastide juurde, mitte eemale. Nüüd on tähtis, et JAH-pool eemale ei jääks!

Ning seitsmendaks, kõik inimesed, ükskõik kui erinevad, saavad anda JAH-hääle. JAH ei ole sallimatus, JAH on lihtsalt kehtiva abielu toetamine. Nõustumise korral palun jagage seda postitust.

Toimetas Martin Vaher