ÜRO naiste õiguste komisjon leiab, et ilma ülemaailmse naiste ja tüdrukute suguvõrdsuseta pole võimalik täita 2030. ja 2050. aastaks seatud kliimaeesmärke, kirjutab Karol Kallas.
14. kuni 25. märtsini toimub Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) New Yorki peakorteris ÜRO Naiste Õiguste Komisjoni (United Nations Commission on the Status of Women; CSW) järjekorras 66. istungjärk (CSW66).
Istungjärgu pealkirjaks on seekord: "Kliimamuutused – keskkonnakatastroofi riskide vähendamine. Suguvõrdsus on lahenduste keskmes." (Climate Change – Environment Disaster Risk Reduction. Gender Equality at the Centre of Solutions.) Enne istungjärgu algust on ÜRO liikmesriikide poolt juba kokku lepitud, millised otsused istungjärgul vastu võetakse. 1. veebruaril üllitatud kokkulepete projekt toetub üheselt ja kõiges Pekingi deklaratsioonile ning tegevusprogrammile. ÜRO Naiste (UN Women) sõnul on Pekingi deklaratsiooni näol "tegemist ajaloo kõige progressiusulisema naiste õiguste edendamise juhendiga".
Pekingi deklaratsioonis ja tegevusplatvormis (Pekingi tegevusplatvormi eestikeelse versiooni leiab siit) ning selle lisades on naiste soojätkamise tervist (reproductive health; reproduktiivset tervist) mainitud 45 korral. Naiste soojätkamise tervise lahutamatu osa on Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) mõistes sündimata laste valimatu tapmine. ÜRO inimõiguste komissariaat peab kõige kaitsetumate ja haavatavamate inimeste – sündimata laste – tapmist inimõiguseks.
Kui Naiste Õiguste Komisjoni istungjärgul võetakse vastu otsus, et "Komisjon saab aru, et kui sugulise ebavõrdsusega kaasnevad keskkonnakriisid ja katastroofid, on tegemist meie aja ühe suurima väljakutsega jätkusuutlikule arengule, mis mõjutab tervet planeeti ning kõiki inimesi, millel on ebaproportsionaalsed mõjud naistele ja tüdrukutele, eriti neile, kes elavad haavatavates-, marginaliseeritud- ning konfliktiolukordades" (5. punkt), siis pisut funktsionaalset lugemisoskust rakendades võib nimetatud loosungi loetavamal kujul ümber sõnastada: kui sündimata lapsi pole võimalik valimatult tappa, siis kliimakriisist pole pääsu, suguvõrdsust ei ole, ega tule ning "jätkusuutlikust" arengust võib suu puhtaks pühkida.
Kokkulepete projekt sätestab, et suguvaated (gender perspectives) tuleb integreerida kliimamuutuste, keskkonna ja katastroofide riskide maandamise poliitikatesse ning programmidesse (15. punkt).
Sama punkti tegevusprogrammi alapunktidest leiab veel järgmised mõtted (tekst on koostatud väga raskesti loetavas laadis, ilmselt eesmärgiga, et võimalikult palju inimesi sellest võimalikult vähe aru saaksid):
(a) Tuleb täita olemasolevad Rio konventsiooni ja Sendai raamistikuga võetud kliimamuutustesse, keskkonda ja katastroofide riskide vähendamisse puutuvad pühendumised ning kohustused. Seda tuleb teha holistlikul ja integreeritud viisil ning selle juures peab täielikult arvestama sugutegevuse kavadega (gender action plans). Kui sugutegevuse kavasid ei ole kuskil veel olemas, tuleb need luua ja suguperspektiivid integreerida riiklikult otsustatud panustesse, riiklikesse ja kohalikesse katastroofi riskide maandamisse ja 2020. aasta järgsesse üleilmsesse bioloogilise mitmekesisuse raamistikku, mis võetakse vastu viieteistkümnendal bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverentsi istungjärgul."
Muude asjade kõrval võiks selles punktis pöörata tähelepanu sõnale "holism". Võõrsõnade Leksikonis kirjutatakse "holismi" selgituseks "terviklikkuse filosoofia, õpetus, mis absolutiseerib terviku taandamatust osade mehaaniliseks summaks". Pikematesse filosoofilistesse aruteludesse siinkohal laskumata tähendab punkt 15 (a), et sugutegevus + kliimamuutused moodustavad kokku suurema asja kui sugutegevus ja kliimamuutused eraldi.
Alapunktis (e) seisab: "Suguperspektiivid tuleb integreerida kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohandumise poliitikate ning programmide; katastroofide riskide vähendamise; bioloogilise mitmekesisuse ja keskkonna lagunemise ning saastumise, sealhulgas mikroplasti; samuti vajaduste hindamisse, ennustamisse ja varaste hoiatus- ning ennetussüsteemide, valmisoleku, vastuse ja taastamisplaanide kujundusse, rahastusse, rakendamisse, jälgimisse ja hindamisse."
ÜRO Naiste segane jutt lühemalt: ilma ÜRO poolt kehtestatud suguväljavaateta pole võimalik kliimamuutustega võidelda.
Alapunkt (f): "Tuleb tugevdada sektorite ülest ja kõigi valitsustasandite koordinatsiooni ning suguvõrdsuse süvalaiendamist (gender mainstreaming) selleks, et oleks võimalik toime panna suguküsimuste (gender responsive) keskne kliimamuutuste, keskkonna ja katastroofi riskide vähendamise poliitikate ja programmide integreeritud formuleering ning rakendamine."
Lühidalt: kui suguküsimusi kõigil valitsuse tasanditel ja ühiskonna kõigis "sektorites" arvesse ei võeta, siis kliimamuutustega kaasnevad katastroofid tapavad suurema osa inimestest ära.
Mitte keegi ei väida, et inimesed võivad ohjeldamatult ja ilma igasuguse kontrollita loodusressursse tarbida ning keskkonda saastada. Samas ÜRO Naiste õiguste ja kliimamuutuste istungjärgu keskseks järelduseks võiks olla, et kliimapoliitika ja progressiusu ideoloogia on ÜRO, elik "liberaalse konsensuse", mõistes "holistlikult" üks ning seesama.
Ameerika Ühendriikide kodanikuõiguste kehtestamise platvorm Citizen Go kirjutab naiste õiguste komisjoni 66. istungjärgu kohta: "… sündimata laste tapmine, laste seksualiseerimine, suguideoloogia ja tüdrukutele rasestumisvastaste vahendite sisse söötmine on [ÜRO Naiste arust] kliimamuutuste lahendus."
Lõpetuseks võiks osutada, et väga suur osa suguvõrdsuse ja kliimamuutuste istungjärgu delegaatidest on pärit riikidest, kus keskmine IQ jääb alla 80 punkti, paljudes maades isegi alla 70, mis Läänes tähendab meditsiinilist diagnoosi "debiilik".
Vaadates isegi Eesti riigikogu või valitsust, siis paraku ei satu riigi etteotsa alati kõige "teravamad pliiatsid". On enam kui küll põhjust arvata, et kui ÜRO esitab "kõikide maailma naiste ja tüdrukute" esindajatele vastuvõtmiseks tekstid, millest arusaamisega peab vaeva nägema isegi kõrgharidusega ja suure lugemusega Lääne inimene, siis valdav osa istungjärgu osalistest ei saa aru, mille üle aru peetakse ja millele nad alla kirjutavad.
Kui ÜRO ja ÜRO Naised tahavad võrdsust ja kliimat parandada, siis võiks alustada oma tekstidest ja teha need selliseks, et Lääne mõistes 3.–4. klassi laps neist aru saaks. Kui isegi seda ei suudeta, siis võib nii keerukad asjad, nagu seda on erinevate ühiskondade ajaloolised ja sotsiaalsed suhted ning isegi tippteadlaste jaoks hoomamatud kliimasüsteemid, kohe ära unustada.
Tänasel kujul on tegemist ainult usu kuulutamisega. Usu, millest ainult ÜRO "liberaalse konsensuse" mandariinid aru saavad. Kultusega, mille alustest ei peagi normaalne inimene aru saama ja naistel tuleb uskuda ainult seda, mida keegi kuskil ette ütleb. (Mis vist ei ole väga palju parem kui "rõhutud" naiste olukord kuskil "traditsioonilistes" ühiskondades?) Mida konkreetne ÜRO Naiste ettevõtmine paraku endast kujutab.