Eestlaste viga on minu arvates selles, et eestlased ei suuda loobuda siinset õhustikku mürgitavatest poliitilistest ja memoriaalsetest laipadest, olgu see pronkssõdur või Juhan Smuuli kujutis, nendib kolumnist Ivan Makarov.
„Juhtivat rolli raamatute hävitamisel hakkas täitma 23. oktoobril 1940 asutatud ENSV Kirjandus- ja Kirjastusasjade peavalitsus (Glavlit). Selle ülemaks sai Olga Lauristin, kes 19. detsembril 1940 salajase kirjaga andis korralduse hävitamisele kuuluvate raamatute kokkuvedamiseks Glavliti juurde. Seal tuli raamatud puruks raiuda ning saata Leningradi oblasti paberivabrikusse. (Eesti Sõna, 10.03.1942). Kokku hävitati Semperi, Andreseni ja Lauristini juhitud ja algatatud kampaaniatega vähemalt 8,5 miljonit raamatut." (Kultuur ja Elu).
Kui öeldakse, et eestlastel on haugi mälu, siis see on eestlastele hoopis kompliment. Haug ehk Esox lucius on võimeline jätma pikaks ajaks meelde kohad, kus ta tabas saagi. Uurimistööde käigus on tõestatud, et haugid võivad naasta samasse punkti mitme kuu ja isegi aasta pärast lootuses samasugusele jahiõnnele. Sama hästi mäletab haug ka kohti, kus ta oli sattunud ohtu, ja väldib neid.
Kõige lühema mäluga maailma loomade hulgas on hoopis gnuu antiloop Connochaete gnou, kes mäletab asju ja sündmusi kõigest veerand tundi.
Kui võtta arvesse mõlema liigi eluiga ja kujundada vastavad proportsioonid ja korrelatsioonid inimese elukestvusega, siis võibki väita, et meie mäluvõime asub kusagil haugi ja gnuu vahel.
Sealt ilmselt ka praegune olukord Eestis, kus võimule tulid e-vassimise ja huulte- ning häälepaelte valetamise abil vasakäärmuslikud liberaalid, vanad kommunistid ja neomarksistid. Nende käes on seadusandlik ja täitevvõim, nende käsutada on kogu meie raha, nende toetuspind on tohutu – kümned tuhanded läbimatute nägudega süvariiklased ehk oma ametikohtadele end purunematu byssus'ega kinnitanud molluskinimesed. Poliitikud ja valitsused tulevad ja lähevad, aga süvamolluskid jäävad, ja just nemad dikteerivad meile seadusi ja nende seaduste rakendamise viise.
Oleks muidugi liialdus väita, et kogu jama Eestis on tingitud juunikommunistidest, nende pärandusest ja bioloogilistest järglastest. Kuigi vasakäärmuslikud vennad Rauad, nii punaprofessor kui ka kiilakas playboy, on nende poolel, kes hävitavad eestlasi ja nende elukeskkonda lihtsalt teiste meetoditega, kui omal ajal hävituspataljonlasest vanaisa Mart Raud, kes lihtsalt otsis koos oma muukeelsete võitluskaaslastega üles eestlaste metsatalud ja…
Kuid on hämmastav, kui orjalikult tõstetakse meil peavoolumeedia kilbile igasuguseid Lauristini ja Alliku geneetilise kommunismi ja rahvusreeturluse õigusjärgseid edasikandjaid. Eesti on juba üle 30 aasta vaba, aga meie kaasaegsed loevad lehest ja kuulevad eetris järjekordset laimu ja mõnitamist enda aadressil, aga juba järgmisel päeval ei mäleta seda. Isegi Jaak Alliku väiteid mõiste „проэстонский" (eestimeelne) kohta, mis kõlavat tema meelest nagu „профашистский" (fašismimeelne). Missugune muusika rašistide kõrvadele! Kui minu Postimehe lugejad sellest teada said, ahhetasid nad ja ohhetasid natuke kommentaariumis, aga mõne aja pärast valisid ikka sotsid tagasi parlamenti. Kas on tegemist orjalikkuse või rahvusliku nürimeelsusega, ei ole minu asi otsustada.
Vaatasin kunagi Gruusia 1984. aasta filmi „Patukahetsus", mille allegooriline stalinismi kriitika viis selle linateose väljaandmise keelamiseni N. Liidus. Režissöör Tengiz Abuladze linateose finaalis viskab peakangelane hauast minema omaenda isa, türann Varlam Aravidze keha. Praegu on see film Venemaal erilise põlu all, sest koos Hitlerit ja Stalinit kehastanud Aravidze roiskunud kerega lennutataks praegu ka Putinit, kuna filmis loodud kuju on ajas universaalne.
Eestlaste viga on minu arvates selles, et eestlased ei suuda loobuda siinset õhustikku mürgitavatest poliitilistest ja memoriaalsetest laipadest, olgu see pronkssõdur või Juhan Smuuli kujutis. Eesti rahvusreeturite ja riigipöörajate järglased ei ole kordagi palunud vabandust nende vanemate kuritegude eest, nad ei ole üles näidanud vähimatki kahetsust. Ja Marju Lauristin, selle asemel, et paluda eestlastelt ükskord juba vabandust, õpetas välja terve põlvkonna endasuguseid ersatsmarksistlikke intreid.
ERR-i portaal avaldas hiljuti tema kui sotsioloogiga Vikerraadios tehtud suure „Reedese intervjuu" stenogrammi. Olen aastakümnete jooksul pidanud korduvalt tõdema, et sotsioloogia on üks inimeste ajude ja meelsuse töötlemise viise tellijale meelepärases suunas. Marju Lauristin ei ole mingi erapooletu uurija ja konstanteerija, ta on olnud ja on jäänud poliitikuks ja aktiivseks maailmavaateliseks propagandistiks. Enamgi veel: ta on jäänud ka oma Eesti riigi kukutajatest poliitikute peredünastia ustavaks järeltulijaks, nagu ka Kaja Kallas jääb oma perekonna „väärtuste" kandjaks, olgu need isa dollarid või mehe rublad.
Intervjuu ajendiks on Lauristini esinemine Pärnus toimunud konverentsil, kus ta esitles alles valmivat lõimumisuuringut Eestis elavatest inimestest, kes ei räägi eesti keelt. No küll oli selle veel valmimata uuringu „tulemuste" tutvustamisega kiire – tundub, et Mauruse sotsioloogidele ei kehti rahvatarkus „kõigepealt mune, siis kaaguta".
Suunavate küsimuste esitamine, ja veel eriti umbkeelsetele vastajatele, on üks tõhusaim meetod saada soovitud tulemus, mis läheb veel täiendavale maailmavaatelisele lihvimisele. Paraku on Marju Lauristin nii mõneski asjas kas ebatäpne või lausa ebapädev.
Ta ütleb „Reedeses intervjuus": „Siin tekib küsimus poliitilise valiku ja keele vahel. Nimetan uuesti käilakuju nimega Stalnuhhin, kes on lausa eesti keele õpetaja, kirjutanud eesti keele õpikuid ja on ka Eesti kodanik, aga erakonna Koos liider."
Intervjuu autor Anvar Samost parandab Lauristini vea portaalis avaldatud stenogrammis: „Tegelikult Stalnuhhin liikumisse Koos ei kuulu ja kandideeris viimastel valimistel üksikkandidaadina."
Sotsioloog, kes väidab midagi venekeelsete valijate ja Eestis tegutsevate erakondade ning venekeelsete poliitikute kohta, ja samas ei tea niivõrd elementaarseid asju, ei jäta paraku professionaalse eksperdi muljet.
Marju Lauristin väidab: „Nii nagu on eestlaste hulgas läinud poliitiline polariseerumine palju teravamaks – EKRE-st Reformierakonnani – on see täpselt samasugune venekeelsete vahel. Aga venekeelne äärmuslikult konservatiivne ja Putini-meelne valib, üllatus-üllatus, kui ta üldse Eesti erakondi valib, siis praegu pigem EKRE-t kui Keskerakonda."
Üllatus-üllatus, mis andmetele toetub siin Lauristin? Kas ta on tõesti küsitlenud venekeelseid inimesi, kelle kohta on kindlalt tuvastatud, et nad on „äärmuslikult konservatiivsed ja Putini-meelsed", ja need inimesed vastasid, et valivad „pigem EKRE-t"? Mis häma te ajate, austet sotsioloog ja „ajakirjanduse ema"? Te spekuleerite rängalt või on teil olemas mingid faktidega toetatud arvud? Ja mis asi on venekeelsete puhul „äärmuslikult konservatiivsed" valijad? Defineerige palun. Ja kas nad deklareerisid, et nad on Putini-meelsed? Mis allikale te toetute?
Mis ma siin keerutan – küsin Edgar Savisaare kombel: „Miks te valetate?" Jah, miks te valetate, minu isa endine kolleeg Marju Lauristin?
Ka intervjueerija märgib selle Lauristini jutu peale, et „EKRE ei saanud viimastel valimistel venelaste seast teab kui tugevat tulemust, kui üldiste numbrite poolt vaadata…".
Marju Lauristin väidab: „Kui me vaatame, kes on rahvusvaheliselt usaldust teadlikult lõhkunud, siis võtame Trumpist Ameerikas kuni meie nende "kaabudeni", kes on selle võtnud oma brändiks – et meie oleme see õige rahvas ja nemad on seal valitsuses vaenulik eliit. Eestis ei olnud ka mitte nõukogude ajal sellist vaenuhoiakut näiteks haritud inimeste, teadlaste, kunstiinimeste suhtes, mida nüüd täiesti teadlikult nende poliitikute poolt propageeritakse."
Olgem tolle „rahvusvahelise usalduse teadliku lõhkumise" teostajate nõnda kõvera näpuga näitamisega natuke tagasihoidlikumad: Kersti Kaljulaidi esinemised rahvusvahelises meedias stiilis „I hate Them" ja „shitstorm", Kaja Kallase perekonna „vene äri" ja Jürgen Ligi vastutusalas vene räpaste miljardite pesemine tekitasid ja jätkuvalt tekitavad Eestile sellise mainekahju, et „EKRE kaabud", keda terve oma intervjuu kestel Lauristin nii raevukalt ründab, on siin kõige väiksemad tegijad.
Kui kuulata intervjuud, siis paneb imestama, eriti Anvar Samosti rahulike sisuliste vastuväidete taustal, ikkagi eaka Marju Lauristini niivõrd agressiivne väljenduslaad. Nagu ta räägiks mitte Vikerraadios, vaid kusagil soomuki katuselt või EKP KK pleenumil. Et näete, nemad, nemad on rahvavaenlased! Ja juba lohistavad tsiviilriietes operativnikud rahvamassist välja „kodanlikud natsionalistid" ja pistavad nad „tšjornõi voronokki".
Omaette klass on muidugi „õndsate nõukogude aegade" nostalgiline mälestamine, kui ei olevat olnud „sellist vaenuhoiakut haritud inimeste, teadlaste, kunstiinimeste suhtes". Teie suhtes ei olnud jah, te olite ju osa ENSV poliitilisest süsteemist.
Aga rääkige neid bõliinasid omasugustele vanadele kommunistidele ja küüditajate käsilastele, „seltsimees naine" Lauristin. Rääkige seda partorg Jõerüüdile, „edasistile" Kadastik-Kaljule, Kristjanile, Siim Kallasele ja oma lihasele vennale. Nad muidugi teavad, et te luiskate ja vassite, aga toetavad teid parteidistsipliini vanast rasvast.
Saage ükskord aru: Leningradi oblasti paberivabrik ei oota teilt enam uut laadungit.
Sanktsioonid.