Seksuaalrevolutsioon on teinud valentinipäevast üheöösuhete jahtimise ja teiste inimeste oma naudingute huvides ära kasutamise tähtpäeva. Foto: Bigstockphoto

Seksuaalrevolutsioon on teinud valentinipäevast üheöösuhete jahtimise ja teiste inimeste oma naudingute huvides ära kasutamise tähtpäeva, kirjutab kolumnist Stella Morabito väljaandest The Federalist.

Üks püha Valentinusega kaasas käivatest paljudest legendidest räägib, et Valentinus oli kristlasest preester, kes läks märtrisurma kuna sõlmis Rooma võimude käsu vastaselt salaja kristlikke abielusid. Üldjuhul me näeme püha Valentinust kui positiivset tegelast. Aga kuidas suhtutakse temasse täna? Arvestades kui vaenulik on tänane peavoolukultuur kristliku abielu vastu, peetaks püha Valentinust täna ilmselt paariaks.

Püha Valentinus pani toime kahekordse kuriteo, mille eest tal 270. aastal pea maha raiuti. Esiteks ta läks imperaator Claudius II abielukeelu vastu, mille eesmärgiks oli noorte meeste abielude keelamise kaudu, et need ei oleks peredega seotud, tagada suurem sõduritevaru. Teiseks kristlasena keeldus Valentinus kummardamast valejumalaid ja riiki ning õpetas nii ka oma vendi Kristuses.

Komme põletada paganlikele jumalustele ja keisrile viirukit, oleks käinud iga pühendunud kristlase südametunnistuse vastu, sest see oleks olnud avalik Kristuse reetmine. Lisaks on viiruki põletamine kombetalituste oluline osa.

Paganlike jumalate kummardamise puhul ei nõudnud Rooma võimud nende uskumist, vaid ainult kombetalituse täitmist. Võimude arust oli tegemist tühiasjaga. Kuid tegemist oli väga suure asjaga, sest asja mõtteks oli sundida inimesed ühtsetesse raamidesse ja vallutada inimeste südametunnistus.

Samas ei saa väita, et kõik kristlased keeldusid puuslike kummardamisest. Enamus täitis suure tõenäosusega nõutud kombetalitusi, samas neid, kes keeldusid, kiusati taga ja saadeti surma. Paganlike jumalate kummardamise teema põhjustas kristlaste seas ka hulgaliselt lahkhelisid.

Suurte tagakiusamiste ajal oli kristlastel olemas eriline eeskuju Smürna piiskopi Polükarpose näol, kes 86-aastasena arreteeriti ja saadeti umbes 155. aasta paiku märtrisurma. Legend räägib, et kui piiskop viidi kohtupidamiseks rooma prokonsuli ette, siis too nägi enda ees seismas austusväärset vana meest, kelle hukkamiseks ei näinud ta mingit põhjust.

Ta pakkus Polükarposele välja enda arvamuse kohaselt suuremeelse võimaluse: Polükarpos oleks pidanud suitsutamispannile viskama ainult märkamatu terakese viirukit ja ta oleks saanud vabaks. Polükarpos keeldus seda tegemast ja nii ta põletati elusalt.

Püha armastus säravate asjade armastuse vastu

Püha Valentinuse kohta levib veel hulgaliselt legende. Asja mõte on siiski, et valentinipäev sai alguse kui kristlikku abielu tähistav püha. Et “olla päris”, tähendab oma elu pühendamist kellegagi koos elamisele ja kuulutamist, et armastuses ollakse koos kuni surmani.

Tänagi käib valentinipäevaga kaasas hulk kenasid traditsioone, nagu näiteks sõprust väljendavad kirjakesed ja kingitused inimestele, kellest hoolime. Kõigile tüdrukutele meeldivad ilusad roosid ja maitsev šokolaad.

Kuid teiselt poolt on valentinipäeva pantvangistanud seksuaalrevolutsiooni poolt pakutavad säravad asjad, nagu näiteks enese himude rahuldamine teiste arvelt, “vabaarmastus”. Paljude jaoks on seksuaalne külgetõmme või juhututvused ainuke põhjus valentinipäeva pidamiseks. Enese ohverdamine? Mis see veel on? Pühendunud armastus ei müü. Inimesed otsivad tihti inimesi, kes pühendavad ennast kellegi armastamisele, kuid ei ole valmis seda ise tegema. Selliseid suhteid on imelik kõrvalt vaadata.

“Vagiina monoloogide” autor Eve Ensler kuulutas 1998. aastal valentinipäeva “V-Päevaks” (sõnamäng, ingliskeelne V-Day tähendab II Maailmasõja liitlaste suurpealetungi alguspäeva). Ensleri sõnul tähistaks v-päev siis “võitu, Valentinust ja vagiinat”. Milles kolmes pole ei armastust ega pühendumist. Kuid v-päeva peetakse tänaseni meeles, mis peaks tõstma teadlikkust naistevastase – nii päris- kui libanaiste – vägivalla suhtes. Peale 1998. aastat on lisaks avastatud, et ka meestel võivad olla vagiinad.

Kuid igal juhul esindab v-päeva projekt trendi, mis üritab valentinipäeval meeste ja naiste kokkusaamise selle tõelises mõttes ära hoida. Selline eraldamine on seksuaalrevolutsiooni tulemus. Soov kõrvaldada seadustes kõik sugulised erisused on nihilistlik ja seda eriti abielu suhtes.

Vaenulikkus kristliku abielu vastu

Kui v-päev kogub üha enam oma rõõmuta kuulsust, siis teiselt poolt käib sellega kaasas tagakiusamise ausse tõstmine. Esmalt tähistas valentinipäev püha Valentinuse ja pühitsetud armastuse, eriti kristliku armastuse, püha. Siis sai sellest kuninganna Victoria ajastul romantilise armastuse tähtpäev, kus hakati üksteisele saatma valentinikaarte.

Seksuaalrevolutsiooniga sai füüsilisest vahekorrast püha keskne osa. Loomulikult jõudis seksuaalrevolutsioon ruttu tülpimuseni ja tänaseks on valentinipäevast saanud päev, kus kuulutatakse, et “oma naist ei tohi peksta” ja igasugune naistevastane vägivald pole tore.

Täna on selgelt tunda vaenulikkus sellise pühitsetud abielu – ühe mehe ja ühe naise liidu Kristuses – vastu, mida esindas püha Valentinus. Valentinuse kuriteoks oli mehe ja naise liidu sõlmimine kui riik tahtis nad lahus hoida. Kristlik abielu oli nii Rooma imperialismi, kui on seda tänase üheöösuhete-, hooramise-, abielulahutuste- ja abordikultuuri vastane. Kristlik abielu on mäss kõige selle vastu, mida esindab tänane massimeedia ja popkultuur.

Kristliku pere vaenulikkus on jõudnud nii kaugele, et kristlasi sunnitakse täna austama samasooliste abielusid ähvardusega, et vastasel korral kaotavad oma elatise. Nagu on juhtunud lilleseadja Baronelle Stutzmaniga ja pagar Jack Phillipsiga. Selline praktika on levimas kõigis institutsioonides.

Vaenulikkus aastatuhandete pikkuse arusaamise suhtes perekonnast, kui ühe naise ja ühe mehe liidust, on nii sügav, et samasooliste abielude ketserlust sunnitakse peale kirikutelegi. Tihti juhtub see evangeelsetest vaimulikest ülejooksikute kaudu, nagu seda on Joshua Harris ja David Gushee. Gushee kasutab enda kohta tiitlit “evangeelne eetik” ja ähvardab kaaskristlasi, et kui need ei toeta soosantide maailmavaadet, siis võib neid õigustatult tõbrasteks kutsuda.

Gushee kirjutas 2016. aastal: “Neutraalsus ei tule kõne alla. Samamoodi viisakas pool-aktsepteerimine. Või teema vältimine. Sa võid ennast peita, kuid teema tuleb ja leiab su üles.” Tema sõnad kõlavad kui sunniarmastus, mis on täpselt teisel pool päris armastust. Kuid tema kiituseks võib öelda, et ta pani kirja, kes on selle ostetava ja müüdava, võltsi zeitgeisti ellu kutsunud: suure äri Ameerika, ülikoolid, psühholoogid ja nii edasi.

Sellisest suhtumisest on saanud poliitilise korrektsuse ideoloogia. Inimene peab maha salgama oma südametunnistuse, olema vait ja heitma ennast avalikult zeitgeisti masinat käitava eliidi tahte alla. Kui keegi nii ei tee, ootab teda “avaliku arvamuse” tuleriit.

Pühendunud kristlased teavad, et tegemist on sama olukorraga kui nende eellastelt nõuti paganlike puuslike kummardamist. Võib isegi öelda, et paganlike jumaluste kummardamine oli toona väga popp, sest alternatiiv sellele oli häbistamine ja võis sattuda tuleriidalegi. Nimetage see lihtsalt “ajaloo õigel poolel olemiseks” ja te olete pääsenud.

Kuid teiselt poolt isegi üks ainus inimene, kes ei reeda karistuse ähvardusel oma südametunnistust, võib tõe kaudu muuta maailma. See on ka põhjus, miks südametunnistuse vabaduse vastased jõud on kogu aeg “otsi ja hävita” missioonil ning ajavad taga mõtteroimareid.

Samas tõeline pühendumine – selline, mida ei ole ellu kutsunud hästi rahastatud lobitöö – sünnitab tõelist armastust. Nii nagu püha Valentinus oma eeskujuga näitas, tõelist armastust ei saa peale sundida.

Artikkel on tõlgitud väljaandest The Federalist.

Tõlkis Karol Kallas.