"Uganda lihunik" Idi Amin Dada. Nii Aafrika riikide ajalugu, kuhu need on/ei ole peale koloniaalperioodi tänaseks välja jõudnud kui Lääne "mustade kogukondade" sotsiaalprobleemid näitavad, et musta inimese kõige suurem vaenlane pole mitte valge, vaid teine must inimene. Foto: Scanpix

Moralistlikele eksijäreldustele, nagu reaalsus oleks sunnitud võtma meie sotsiaalsete, poliitiliste ja eetiliste soovide kuju, ei ole ei Loodu(se)s ega seda kirjeldavas teaduses kohta. Veelgi enam, moralistlikke eksijäreldusi puuslikena kummardavaid ühiskondi ootab ees häving, millele osutab üheselt kogu inimtsivilisatsiooni aja- ja mõttelugu, kirjutab Karol Kallas.

Koos mustad elud loevad rassiaktivsmiga üritab Lääneriikide progressiivne nomenklatuur teha valgele rassile selgeks, et mustade inimeste kõigis hädades, sealhulgas suuremas nakatumises Hiina viirusesse, on süüdi ainuüksi nende rassism. 

Poliitikud, peavooluajakirjandus ja teised ühiskondlike tõekspidamiste kujundajad, kes kliima ja terviseküsimustes on väidetavalt jube teaduslikud, on teadlikult sukeldunud sügavale poliitkorrektsesse moralistlikusse eksitusse ja keelduvad tumedama nahavärviga inimeste probleemide taga nägemast nende geneetilisi ja sotsiaalsest inertsist tingitud põhjuseid.

“Mustad elud loevad” aktivism on rassism

Allakirjutanu hinnangul on kõigi valgete inimeste üldiselt ja eestlaste üksikult rassismis süüdistamine rumal ja terve mõistuse vastane. See on tagasi toonud Adolf Hitleri juhitud sotsialistliku Saksamaa ühe keskse tõekspidamise, et teatud inimesed on “kõiges” süüdi juba ainult oma rassikuuluvuse tõttu ja metsluse pöörasesse solgiauku on visatud Lääne õigusemõistmise üks pühamaid põhimõtteid, süütuse presumptsioon.

Viidatud “rassismivastasuse” taga sirutab oma sõrgu ja sarvi uusmarksistlik tõekspidamine, et Lääne tsivilisatsioon on ränk eksitus, Urr ka ei tea kellele kõigile liiga tegemine ja sellise “vea” heastamiseks tuleb valge rassi teadus, kultuur ja aja- ning mõttelugu “dekoloniseerida.”

Kuna progressistide jaoks on rassiküsimused nii olulised, siis tuleb osutada ka tõsiasjale, et pole sugugi kindel kui “valged” eestlased tegelikult on. Toetudes Ameerika Ühendriikidele, kus kohast meie antirassistid on oma progressiideed maale toonud, siis sealmail piisab mõnda indiaani suguharru kuulumiseks – ja sellega kaasnevate hüvede pälvimiseks – kui inimeses on vahemikus 1/16–1/4 indiaanlase “verd.” 

Suuremal osal eestlastest, kelle suguvõsa pole sihikindlalt veresegamisega tegelenud, on geneetiliselt (neljandik jne) rohkem ühist Soome-Ugri rahvaste, kui valgete skandinaavlaste või Lääne-Euroopa inimestega. Seda isegi hoolimata pea milleeniumi pikkusest “orjaajast” ja ohtrast veresegamisest vallutajatega. Ehk lühidalt: eestlased on võrreldes venelaste ja mustadega – kelle vastast rassismi arulagedad progressiivid normaalsetele inimestele nina alla hõõruvad – päris, tegelik vähemus. 

Lisaks: eestlased on paraku hääbuv väikerahvas ja see on ürgse, kogu elusloodusele omase, geenidesse keevitatud enesealalhoiuinstinkti väljendus, kui rahvusküsimusse või sisserändesse suhtutakse pisut äkilisemalt. Võib-olla mõne eestlase jaoks on seda kurb kuulda, aga keskmine venelane on keskmisest eestlasest märksa valgem. Venelastel on muidugi ka omad rassi- ja kultuuriküsimused seoses mongoli-tatari ikkega, kuid nii üldiselt.

Kõigist sellistest silmnähtavatest ja vähegi mõtlemisvõimelistele inimestele arusaadavatest faktidest hoolimata elab meie keskel päris suur seltskond nikastunud ajudega inimesi, kes leiab, et “valitsuses on rassistid.” Mille tõttu – kuigi on piinlik nii elementaarseid asju korrata – tuleb progressistidest “antirassistide” rumalus veel kord lahti seletada.

Käesoleva arvamusloo alusteesiks on põhimõte, et ühiskonnas tekkinud muredest vabanemiseks peab neist ausalt rääkima. Probleemid tuleb kõigi teada olevate faktide valguses, ilma moralistlikesse eksijäreldustesse langemata, lahti mõtestada. Kirjeldatud alusteesist lähtuvad järeldused, et kuigi vasakpoolne “antirassistlik” progressiusk on üdini üks suur moralistlik eksijäreldus, on sellest ometigi saanud Lääne ühiskondade nomenklatuuri religioon ja see takistab kõigi ühiskondlike murede, sealhulgas rassiprobleemide, lahendamist.

Rassism ei tee inimesi haigeks ega vaeseks

Progressiusuliste “antirassistide” põhiväiteks on, et kuna üle maailma saavad mustad kogukonnad võrreldes valgetega – hiinlastest, korealastest ja jaapanlastest siinkohal millegi pärast ei räägita – halvemini hakkama, siis on selles süüdi valge rassi rassism ning mustade diskrimineerimine. Hiina viiruse pandeemiaga on välja tulnud, et musta mandri ja Lähis-Ida päritolu rassidesse kuuluvad inimesed nakatuvad Hiina viirusesse kordades kergemini kui valged inimesed, milles on taas süüdi valge rassi rassism ja mustade diskrimineerimine.

Üheks sellise moralistliku eksijärelduse ja Lääne ühiskondade kõrgemate ešelonide progressistliku usutunnistuse kujukaks näiteks on Ühendkuningriigi terviseameti mustanahalise tervise- ja heaoludirektori Kevin Fentoni kokku kirjutatud “uuring”, mille põhiväide on, et mustad ja teiste vähemuste kogukonnad nakatuvad rohkem koroonaviirusesse eelkõige valgete inglaste rassismi tõttu. 

Fentoni uuringu poliitkorrektsele ühekülgsusele ja ekslikusele osutavad mitmed faktid. Rootsi koroonaviiruse puhanguga avastati, et kui Rootsi elanikest on somaallasi ainult 0,69 protsenti, siis näiteks Stockholmis moodustasid nad Hiina viiruse surmadest 40 protsenti ja üle riigi 18 protsenti. Peamise põhjusena nähakse nende usku ja kultuuri, mis nõuab kombetalituste täitmist ning tihedat läbikäimist. Kuid osutati ka somaallaste  kehalistele iseärasustele: somaallaste ja teiste Ida-Aafrika (musta värvi) rahvaste seas on väga levinud rahvuslik healoomuline neutropeenia. Neutropeenia tunnuseks on  suurenenud tundlikkus erinevate bakterite ja seente suhtes, see vähendab organismi vastupanuvõimet nakkustele ja vähendab immuunsust. Teine Rootsis elavate somaallaste kehaline iseärasus on väga madal D-vitamiini tase, mille tingib somaallaste must nahk ja see, et põhjamaises kliimas on nende jaoks päikesevalgust liiga vähe.

Psühholoogiateaduses on läbivalt tõestust leidnud tõdemus, et inimesed eelistavad elada koos inimestega, kes on nende sarnased, kes jagavad nende väärtuseid ja huvisid. Vaadates Lähis-Idast ja Aafrikast lähtuvat sisserännet Euroopa ja Põhja-Ameerika riikidesse joonistub välja tõsiasi, et ühe rahvusgrupi esindajad, kui neil on selleks vähegi võimalus, eelistavad elada mööda rahvusgruppe piiriteldud kogukondades. Samuti joonistub selgelt välja tõsiasi, et uued sisserändajad ja nende kogukonnad ei võta omaks Lääne “väärtuseid”, vaid need piirkonnad getostuvad ja meenutavad rohkem inimeste päritoluriike Lähis-Idas ja Aafrikas kui uut kodumaad. Ühendkuningriigis on asi jõudnud isegi nii kaugele, et moslemigetodes kehtivad kõike läänelikku eiravad šaria seadused.

“Kellukakõver” ehk kuidas ühis- või kogukond saab edukaks

Teisena võib osutada nähtustele, mida võib kirjeldada vanasõnaga “tilk tõrva rikub ära terve meepoti.” Psühholoogiateadlane Richard J. Herrnstein  ja politoloog Charles Murray üllitasid 1994. aastal raamatu “Kellukakõver” (The Bell Curve), mille keskne argument on, et inimeste intelligentsuse, mida saab mõõta IQ testidega, määravad olulisel määral ära pärilikud (geneetilised) ja keskkonnafaktorid. IQ määrast sõltub inimeste jõukus, ametis hakkama saamine ja kuritegelikkus. Vanemate sotsiaalmajanduslikust staatusest ja haridustasemest (või marksistlikult sõnastades, klassist) inimeste elus nii palju ei sõltu. 

Raamatu 549. leheküljel kirjutavad autorid:

“Teine demograafiline faktor, millest me kirjutasime 15. peatükis, on immigratsioon ja tõestusmaterjal, et hiljutiste sisserändajate lainetega saabunud inimesed on keskmiselt vähem edukad ja ilmselt ka vähem võimekad kui varasemate sisserändelainetega saabunud inimesed. Pole mingit põhjust arvata, et välismaal sündinud vanemad või vanavanemad takistaksid inimese elus edasijõudmist rohkem kui tema madal vaimne võimekus. Madala vaimse võimekusega sisserändajaid ootavad ees – taas rääkides üldiselt –  probleemid hea töökoha leidmisega, haridusteel ja kuritegevusega.

See [raamat] ei ole koht, ega meie ei ole inimesed, kes tahaksid sisserände seaduseid ümber kirjutada. Kuid me usume, et sisserännet haldavate seaduste eesmärgiks peaks olema Ameerika huvide teenimine. Immigratsioonipoliitikate kujundamise eesmärgiks peaks olema nepotistlike reeglite (perede ja sugulaste ühinemine) abil riiki saabujate hulga vähendamine ja seadusandluse kallutamine pädevate inimeste riiki lubamise kasuks. Me ei soovi nepotistlike ja humanitaarpõhjustel toimuva immigratsiooni täielikku kaotamist, vaid nihet nimetatud eesmärgi suunas. Meie keskse sisserännet puudutava seisukoha võib kokku võtta tõdemusega, et tänane sisserändepoliitika, mis ei arvesta sisserändajate individuaalseid eripärasid, on selle piiranguteta jätkumise korral ühiskonna jaoks ohtlik.”

Majanduslikult eduka riigi vundamendiks on õigusriik. “Kellukakõveras” esitatud teaduslike materjalide pealt joonistub välja tõsiasi, et toimiv õigusriik on võimalik siis kui riigi inimeste keskmine IQ on vähemalt saja punkti ümber. Sahhara aluste Aafrika riikide elanike IQ numbrid kõiguvad 64 ja 74 vahel. Lääne meditsiinis peetakse 70 ja alla punktise IQ-ga inimesi vaimselt alaarenenuteks, kes pole võimeline iseseisvalt hakkama saama. 70-punktine IQ vastab ligikaudu Lääne kolmanda klassi õpilase vaimsele tasemele.

Teadusajakirjas Medical Hypotheses, ilmus 2008. aastal, ajal kui teadlased tohtisid veel kirjutada sellest, mida nad teaduseks pidasid, artikkel “James Watsoni kõige ebamugavam tõde: rassirealism ja moralistlik eksijäreldus” (James Watson’s most inconvenient truth: Race realism and the moralistic fallacy).

Artikli kokkuvõttes kirjutatakse: “Ülekaalukas tõendusmaterjal osutab, et intelligentsuse, aju suuruse ja teiste eluliste ning ajalooliste tegurite tõttu on Ida-Aasia inimeste IQ ja ajumaht suurem kui eurooplastel. Eurooplastel on need näitajad omakorda suuremad kui aafriklastel. Sellised grupierinevused on 50–80 protsendi ulatuses päritavad. Need on faktid, mitte arvamused ja teadust peavad suunama faktid. “Moralistlikele eksijäreldustele,” et reaalsus peab joonduma meie sotsiaalsete, poliitiliste ja eetiliste soovide järele, ei ole teaduses kohta.”

Eelpool toodud väidetega ei taha keegi öelda, et mustad inimesed on kuidagi vähem inimesed. Paraku, nii geneetiliste kui kultuuri puudutavate asjaolude tõttu, suurem osa neist ei sobi Läände elama. Vaadates Ameerika Ühendriike, siis nii geneetiline taak kui sotsiaalne inerts on ränk koorem. Musta elanikkonna valgete sarnaseks tegemise – integreerimise – ja elus edasi aitamise peale on kulutatud triljoneid dollareid, müütilise “rassiõigluse” jalule seadmiseks on vastu võetud tohutu hulk ebaõiglaseid ja terve mõistuse vastaseid positiivse diskrimineerimise (affirmative action) seaduseid, ometigi on keskmine must kogukond valgest kuritegelikum ja elanikud vaesemad. 

Sotsiaalsest inertsist rääkides, siis tabula rasa (inimene sünnib “puhta/tühja lehena”, mis on progressiusu üks alustala) kontseptsiooni kirjeldada üritanud teadusuuringud, millest kuulsaim on vast Cambridge Somerville noorteuuring, osutavad läbivalt tõsiasjale, et
a) laste puhul kuritegelikumast kogukonnast pärit noorte võimaluste ja haridusega üle külvamine, nende “pilpa peal kandmine” nende edasist (kuritegelikku) elu suurt ei mõjuta ja
b) kui sa paned enam-vähem “korralike” laste klassi, laagrirühma vms kaks “mitte nii korralikku” last, siis üldjuhul on tulemuseks, et mitte need kaks “krantsi” ei muutu viisakamaks, vaid kogu klass või laagrirühm muutub “krantsimaks.”  

Mis ei tähenda, et krantsidel poleks lootust. Lootuse vajaduse peab inimene enda sees ise üles leidma, seda tahtma ja selle poole püüdlema. Seda ei ole võimalik inimestele “pähe taguda.” Ümberkasvatamisprojektid tekitavad pigem isegi trotsi. Mõistuse pähe toomist soodustab kultuur, ühiskond, milles tunnustatakse kõrget moraali ja (vastutusega seotud) inimeste vabadust.

Õnn, vabadus ja väärikus

Järgmised olulised Lääne väärtused – mitte väärastused, mida samade sõnade alla on koondanud ÜRO, Euroopa Liit ja progressistid – on inimese vabadus ja väärikus. Vabadus ja väärikus on “õnne poole püüdleva” elu aluseks. Suur riik, eriti kui see on uppunud vasakpoolsesse progressiideoloogiasse, on kõigi inimeste, sealhulgas mustade, vabaduse, väärikuse ja õnne arhevaenlane. 

Vabadus algab vastutusest ja väärikus kasvab välja moraalist. Suure riigi bürokraat ja poliitik võivad küll “tunda” ennast vabana, kui nad ei vastuta mitte karvakesegagi enda otsuste tagajärgede eest. Samamoodi pole päriselt vaba suure riigi sotsiaaltoetuste või kodanikupalga peal elav inimene. Et inimene oleks vaba, et ühiskond oleks õiglane, peab inimeste nahk olema “turul”. Vabaduse algtingimusi eirav, neist vabastatud “vabadus” on korruptsioon ja sellisena ühiskonna vähkkasvaja. 

Vastutuse puudus viib minema ka väärikuse. 1984-likult on uusmarksistidest progressistid sõna “väärikus” tähendusväljast teinud prügimäe – LKGB+, feministliku liikumise, MTÜ-tööstuse inimõiguslaste ja teiste sarnaste aktivistide jaoks on päris moraal (iseloom/ kindlameelsus/ülevad ideaalid, Kümme käsku, vms) – patriarhaalne igand, mis tuleb hävitada. 

“Süsteemse rassismi” kontseptsioon on kultuuri-, moraali- ja filosoofiapärandi katkestus ning hävitamine. 

Ameerika Ühendriikide mustanahaline filosoof ja majandusteadlane Thomas Sowell kirjutab raamatus “Rikkus, vaesus ja poliitika”: “Kui sa tahad inimesi aidata, räägid sa neile tõde. Kui sa tahad aidata iseennast, räägid sa neile, mida nad kuulda tahavad. Rahvusrühmade juhtidena karjääri teinud inimesed räägivad oma järgijatele üldjuhul seda, mida need kuulda tahavad.”

“Süsteemne rassism” on marksistlik vaenu õhutamise kontseptsioon, mis lähtub tüüpilisest progressistlikust usutunnistusest, et “Lääne tsivilisatsioon on naiste, mustade, seksuaal- ja mis iganes vähemuste, kliima, koduloomade ning kõikide “alamklasside” vastane vandenõu! Meie, nüüd, teame, kuidas kõike õigesti teha! Esimese asjana peab senise tsivilisatsiooni maha põletama ja selle pärandi koos juurtega välja rookima.”

Järgnevalt on toodud mõned näited tõekspidamistest, mille otsa inimtsivilisatsioon on ehitatud ja mida marksistlik-progressivistlik rassiviha õhutamine eirab.

Evagelist Matteus vahendab Jeesuse sõnu: “Ära mõista kohut, et sinu üle kohut ei mõistetaks.” (Mt 7:1) Selline põhimõte lähtub otse Hammurapi seadustekogu esimestest artiklitest: “Kui keegi toob kohtu ette kaebuse teise inimese vastu, süüdistades teda mõrvas, kuid ei suuda seda tõestada, siis tuleb süüdistaja hukata.” 

Marcus Aurelius kirjutab raamatus “Iseendale”: “Kellegagi ei juhtu midagi, milleks loodus teda ei ole ette valmistanud. Inimestega juhtuvad ühed ja samad asjad ja kas siis selle tõttu, et inimene ei pane tähele, et temaga on need asjad juhtunud, või siis sellepärast, et temas on suurepärane vaim ja ta seisab kindlana ning ei saa kahju. Mille tõttu on häbiväärne, et rumalus ja upsakus võiksid olla tugevamad kui mõistmine.” (V raamat, 18. lõik; tõlgitud Penguin Classics sarja 2006. aastal üllitatud ingliskeelsest väljaandest.)

Hüpates Immanuel Kanti juurde, siis tema kategooriline imperatiiv ja selle funktsioonid väidavad sama: “Käitu nii, et sinu taotluste lähedasteks olev põhimõte võiks ühtlasi alati olla üldise seadusandluse printsiibiks.” Roger Scrutoni sõnastuses (viidatud loengu 10. minut) “osutab Kant oma moraalifilosoofiaga asjaolule, et inimkond peaks võtma oma tegude eest kogu vastutuse ja mitte asetama selle koormat enam Jumala lävepakule. See ei tähenda, et inimesed ei peaks enam austama Jumala ülimat suveräänsust, kuid selles maailmas elatud elu on eelkõige meie oma valikute küsimus.”

Progressistide puusliku Karl Marxi üks lemmikuid, Georg Wilhelm Friedrich Hegel, leiab Läti päritolu filosoofi Isaiah Berlini tõlgenduses (lk 98-99): 

Asjaolude korrektseks mõistmiseks, selleks et olla edukas, jääda ellu, olla olemas, Hegeli mõistes  tõeline, on olemas teatud reeglid. Kindlasti on ajalugu suvalise põlvkonna inimeste poolt vaadates täis kuritegusid ja tragöödiaid. Dialektika toimib lihtsalt nii. Ajalugu, räägib Hegel, ei ole sujuv areng, ega Rousseau looduse “vulisevad ojakesed.” Selline pilt on ajaloost väga vale. Ajalugu on tema sõnul “lihuniku raiepakk”, millel inimeste õnn, riikide tarkus ja indiviidide voorused ohvriks tuuakse. Ajalugu ei ole õnne (etendav) teater. Õnne perioodid on ajaloo tühjad leheküljed. Kuidas ajalugu tehakse? Seda teevad ainult kõige kõrgemad mõistuslikud olevused, üksikud inimesed. Kuid ajalugu ei juhtu üksnes nende teadlike soovide ja ihade järele.

Ajaloo(lised) kangelased, inimesed kes juhtuvad elama selle haripunktides, [teesi, antiteesi ja] sünteesi hetkedel, võivad arvata, et nad ajavad ainult enda asja. Caesar ja Alexander olid edasipüüdlikud mehed ja nende esmane eesmärk oli enda võimu suurendamine või oma vastaste purustamine, kuid ajalugu oli neist targem. Ajalugu kasutab neid, kasutab neid pool-teadlikult, kui oma relvi. Hegel on sellise ärakasutamise nimetanud “(maailma)mõistuse (sala)kavaluseks.” Tema sõnul paneb ajalugu “kired enda kasuks tööle, kuid samal ajal asjad, mis arenevad selliste impulsside kaudu välja, maksavad kahjutasu ja kannavad kahju.” Lühidalt: maailma juhib tohutu, ainumas, kõikehõlmav mõistus, mida ta kutsub “(maailma)vaimuks”. Mille areng paneb kõik asjad juhtuma. See on maailmavaimu areng, sest midagi muud ei eksisteeri. See areneb iseeneses, sest mitte midagi muud ei saa seda arendada. Kui me saame sellest aru, siis me oleme selle teadlikud tööriistad. Kui me ei saa sellest aru, siis me võitleme selle vastu ja hävime. 

Sellise asjade korralduse mitte meeldimine, mõistuspäraselt sellele vastu seismine, on ainult enesetapjalik maania, ülim rumalus, midagi mitte-täiskasvanulikku, täiskasvanuna läbikukkumine. Hegeli jaoks on “subjektiivne” äärmuslik põlastust vääriv vorm. Kes hoolib sellest, mida koolipoiss arvab Eukleidese valemitest või Newtoni ja Einsteini teooriatest? Universumi vastu vastikuse väljendamine; sellest lahti ütlemine; selle [reeglitele] vastu hakkamine; arvamine, et see ei ole sinu maitse järele; selle üle vingumine; kuulutamine, et faktid on sinu vastu; et sinu vastu on kohutav hulk erinevaid asjaolusid, millest sa isegi aru ei saa; et see teeb sulle meelehärmi; et sa oled verine, kuna sa kukkusid elu okaste otsa – kõik see näitab Hegeli jaoks inimese alaväärsust, pimedust, mõistmatust, rumalust ja lõppeks – kurjust.”

Hegeli jaoks on – taas Scrutoni sõnadega kirjeldades – vabadus midagi, milleks kasvatakse. Kui laps sünnib, ei ole ta vaba. Inimene kasvab vabaks järk-järgult, koos suureneva teadlikkusega oma vastutusest. 

Või Baruch Spinoza moodi: vabadus on tunnetatud paratamatus. Et olla vaba, peab inimene saama teadlikuks Loodu(se) piirangutest –, et sünnitakse kas meheks või naiseks, ellu jäämiseks peab sööma, väärikus nõuab moraalne olemist. 

Vabadus tähendab kaasinimestega – ühiskonnaga – arvestamist. Hammurapi, Vana Testamendi ja Jeesuse õpetuse kokkuvõtvat sõnumit “käitu ligimesega, nagu sa tahad, et sinuga käitutakse.” Või lõpuks oma “tungide” või kehakeemiaga arvestamist – inimese sisse on ehitatud laste saamise soovi mootor. Kui inime sööb ainult suhkrut, sojatooteid ja saia, sureb ta märksa rutem kui toitudest lihast, juustust ja ubedest. Suures linnas elavad inimesed on keskmiselt kehvema tervisega kui väiksemates asulates ja maal elavad inimesed ning nii edasi.

Samuti kõlab Hegeli arutluskäik maailmavaimust ja selle mõjust inimestele kokku mainitud keiser-stoiku tõdemusega, et “inimesega juhtub ainult see, mis tema loomusele omane.” Või pisut üldisemalt – kui inimesega juhtuvad elus ühed ja samad asjad , kas siis head või halvad, pole selles süüdi ei teised inimesed, ega elu “kibuvitsapõõsas,” vaid suuremas osas inime ise. 

Jordan Peterson võtab sama mõtte kokku: kui keegi tahab oma elu või maailma muuta, tuleb alustada oma toa koristamisest. 

Mitte üheski teises maailma riigis ei ela nii palju musti inimesi nii hästi kui Ameerika Ühendriikides. Mitte kuskil mujal pole mustad inimesed jõudnud nii kaugele kui Ameerika Ühendriikides. Must inimene on sõna otseses mõttes istunud kaheksa aastat maailma tipus. Rääkida selle juurde “süsteemsest rassismist” nõuab kas eriti jõhkrat aju ja mõttetegevuse tahtlikku vigastamist ning/või eriti küünilist kurjust. Ideoloogia on nagu tarkvara. Tarkvara, mis paneb tööle kultuuri. Kultuur omakorda, kui see on Looduga kooskõlas, teeb metslasest inimese. BLM liikumise “tarkvara” on marksism ja marksismi puu otsas on seni kasvanud ainult viljad nagu Lenin, Trotski, Stalin, Mao ja Pol Pot. Marksism ja selle lapsed kommunism ning sotsiaaldemokraatia, on tsivilisatsiooni antitees, kultuuri vastand, mis põhjustab kõigile asjaosalistele kohutavaid kannatusi.

Tõde teeb vabaks (ja rikkaks)

Käesoleva arvamuslooga ei taheta väita, et rassismi kui sellist poleks olemas või IQ paneks elule jäädava punkti. Eestlastegi seas on ilmselt arutuid rassiste, kuid neid ei saa segi ajada normaalselt ettevaatlike või ettenägelike inimestega, kes mõistavad, et maailmas pole olemas ühtegi edukat “multikulti” ühiskonda. Maailma kõige rikkamas riigis lahti rulluv rassivägivald ja -hüsteeria on sellise arusaamise kõnekaks tõestuseks ja mitte ükski arukas inime ei taha, et selline möll tema koduõuele jõuaks. 

Samamoodi pole IQ ainus elus edasijõudmise näitaja või madal IQ käiks tingimata kaasas musta nahavärviga – USA-s on palju tarku, normaalseid, kas hästi või väga hästi hakkama saavaid musti inimesi. Või teistpidi: madal arusagedus ei tähenda tingimata halba elu. Eestiski on piisavalt näiteid, kuidas ühiskonna tippu jõuavad mitte nii väga “teravad pliiatsid.” 

Korrates: kui ühiskonnas on kas siis väidetav või päris probleem, algab lahendus selle võimalikult ausast ja üksipulki, lahti harutamisest ning faktide – ilma moralistlikesse eksijäreldustesse klammerdumiseta – tunnistamisest.