Alaksandr Lukašenkat nimetatakse Euroopa viimaseks diktaatoriks. Õigem oleks teda nimetada postsovetiajastu viimaseks autoritaarseks juhiks, kuna meil on tänapäeval tegemist „uue Euroopa" uusdiktatuuriga. Praegu pole aga tegemist valgevene rahva vabastamisega. Tegemist on ühe diktatuuri võitlusega teise diktatuuri võitmiseks ja selle saavutamiseks kõlbavad valed ja vägivald sama hästi, nagu see kõigi diktaatorite puhul on olnud ja saab olema, kirjutab Roland Tõnisson.
Diktaatoreid on meie maailm näinud küll ja küll ning sedagi, et mingist hetkest muutub diktaator isegi iseenda karikatuuriks. Demokraatiaidki oleme näinud erinevaid. Demokraat Winston, õilishing ja kunstnik, käskis pommitada Dresdenit. Vereimeja Adolf keeldus Saksa koduperenaisi rakendamast tööstuses, sest naise koht oli tema elajaliku filosoofia kohaselt kodus. Sadist ja siga Benito ei suutnud teha kuu aega tööd, kui tema tütar oli raskelt haige. Ilmse ebameeldivustundega sundis ta end istuma ühe laua taha koos väimehe, krahv Cianoga, kes reetis teda samal ajal sama isukalt, kui laskis hea maitsta ducest äiapapa poolt pakutavatel roogadel. Benitol oli tütrest kahju ja ta ei likvideerinud väimeest.
Mussolinil õnnestus see-eest, sarnaselt Lukašenkale, praktiliselt likvideerida organiseeritud kuritegevus riigis. 1943. aasta Sitsiilia dessandi ajal aitas riigist lahkuma sunnitud kuritegelik „kogukond" lääneliitlasi Mussolinilt võtta nii maad kui võimu, ega põlanud selle juures ehtida end ka demokraatia ja liberatsiooni loosungitega.
Tänapäevase demokraatia rohkendamise ja levitamise nimel heidetakse pomme, arreteeritakse opositsionääre, riietutakse vastassugupoole rõivastesse ja pannakse suud kinni lollil rahval, kes on väärt vaid vaatama alt üles demokraatidele ka siis kui need on hõivatud rahapesu ja riigi varade oma taskusse toppimisega. Ja kui loll rahvas seda ei tee, siis tulevad „need teised", kes on eriti pahad ja ebademokraatlikud ja seda me ju ei taha.
Selle nädala meediakondiks, mis rahvale närimiseks heidetud, on Valgevene. Enne seda valdasid meie meeli BLM ja Antifa ja maailmas ei olnud olulisemat probleemi kui valge rassism. Sest must ameeriklane ei või olla rassist. Isegi mitte siis kui ta viskab oma paha tuju pärast alaealise valge lapse kaubamaja parkimismaja kõrgemalt korruselt surnuks või tulistab pähe teda häirivat valget koolieelikut, kes valesti jalgrattaga sõidab.
Aga enne seda olid loll, fašistlik eesti rahvas, natsikongressi meenutav üldlaulupidu ja ilusat maailmapilti rikkuvad eesti pensionärid, kes võiksid võimalikult kiirelt maha kärvata. Nende ideede propageerijale on antud isegi auraha. Ja kuna auraha andja on „headuse ja valguse" poolel, siis ei või meie olla nii nurjatud ja selle ilmavaate õigsuses kahelda. Pealegi ei ole see diktatuur. Sest diktaatorid mõrvavad, demokraadid aga korrigeerivad ja parandavad olusid, „sest see on armastus."
Meil on nüüd siis selle nädala pahaks poisiks Alaksandr Lukašenka. Paljud teda kritiseerivad inimesed ei tea temast muud kui et „Lukaš on meil väga paha, teda näha me ei taha." Huvi pärast aga võiksime veidi lähemalt tutvuda selle kurjamiga, kes omal ajal oli „esimene poiss külas", kes mängis bajaani, laulis, oli õhtujuht, kelleta ei möödunud ükski külapidu.
President Lukašenka on sündinud 30. augustil 1954, pärit Kopõsi külast, Orša rajoonist. Aitas koduses majapidamises emal lehmi lüpsta. Hoolimata huligaanitsemise pärast miilitsas arvel olemisest oli ta õppeedukus hea. Koolipõlves armus naaberküla neidu Galinasse ja tavatses kohtingutele naaberasulasse joosta. Küllap on seegi aidanud kaasa tema heale sportlikule vormile. Koos Galinaga astusid nad ajalooteaduskonda. Ta lõpetas selle ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja pädevusega.
Mittestatsionaarselt õppis ta samal ajal põllumajandust, mis on tema elupõline huvi ja kirg. Aastatel 1975–1977 teenis ta piirivalvevägedes Valgevenes NSVL läänepiiril poliittöötajana. Seda ametit pidas ka aastatel 1980–1982 tankivägedes. Kuni NSVL lagunemiseni oli tegev põllumajanduses ja erinevates ettevõtetes. Tema elu oli üsna hektiline, ent abikaasa emal oli väga tugev usk oma väimehesse, nägi tema võimeid ja toetas teda väga. „Kui ei oleks olnud ämma, ei oleks minust iialgi saanud presidenti!" on Lukašenka öelnud. „Ämm! Ämm on minu jaoks kõik!" Aastal 1994 sai Alaksandr Lukašenkast president.
Andes esimest ametivannet, teatas Lukašenka, et riigis saab olema vaid üks diktatuur – seaduse diktatuur. Ta on viie ametiaja ja 26 võimul oldud aasta jooksul läbi viinud kolm referendumit, mis on tugevdanud tema positsiooni ja laiendanud võimu. 1995. aasta referendumiga saavutas ta õiguse saata parlament laiali juhul kui konstitutsiooni on süstemaatiliselt ja jämedalt rikutud.
Oletatavasti unistas Lukašenka sellel perioodil Valgevene-Ukraina-Venemaa liitriigi (SRÜ) presidendiametist. Seepärast sai Valgevenes riigikeeleks vene keel ja rahvas andis toetuse majanduslikuks integratsiooniks Venemaaga. Ajaloolise Valgevene lipu (punavalge) ja vapi asemel kasutatakse nõukogudeaegsega väga sarnast sümboolikat. Ajaloolisel vapil on kujutatud tõstetud käes mõõka hoidvat ratsanikku ja see meenutab väga Leedu vappi. Ei ole ka imestada, sest Leedu suurvürstiriigi rahvastikust moodustasid selle hiilgeaegadel idaslaavlased 80% ja slaavi keelte mõju on leedu keeles siiani väga tugev.
Teine referendum toimus 1996. aastal. Sellega muudeti riik parlamentaarsest presidentaalseks. President sai õiguse nimetada ametisse konstitutsioonikohtu kohtunikke ja ministreid ning anda välja seadusega võrdsustatud dekreete. Põhiseadusest kadus pügal, mille kohaselt võinuks presidendi kõrvaldada ametist konstitutsiooni rikkumise pärast.
Eluaegse presidendiameti probleemi lahendas ta 2004. aasta referendumiga. Algselt lubas põhiseadus kahte ametiaega, ent referendumil andsid 88% hääletanutest õiguse Lukašenkale kandideerida kolmandat korda ja põhiseadusest eemaldati kõik presidendi ametiaega puudutavad piirangud.
Alaksandr Lukašenka oli rahva seas tõesti populaarne. Jõustruktuuride esindajad likvideerisid kuritegelike grupeeringute liikmeid koha peal. Riigis saavutati üleüldine turvalisus ja kontroll kuritegevuse üle ja see paistis silma eriti Venemaal ja Ukrainas toimuva taustal. Riiklikud tehased jätkasid oma tööd ja kui täna räägitakse, et riigi eksistents püsib vaid kahe suure riigiettevõtte najal, ei ole see tõsi. Riigiettevõtteid, mis annavad tööd enam kui 5000 inimesele, on kolmteist. Need ei ole muidugi ainsad riiklikud ettevõtted. Ei või unustada tõsiasja, et maailma majanduskriiside ja pandeemiate ajal ei ole neist vallandatud ühtegi töötajat. Valgevene toiduainetööstus ja trikotaaž on hinnatud ka Eesti tarbijate hulgas. Küllap oleks Euroopas enam nõudlust ka Valgevene traktoritele.
Koos kurjategijatega hakkasid kaduma ka presidendi kriitikud ja seda üsna pea pärast tema ametisse astumist. Nad haihtusid jäljetult, surid kummalistel asjaoludel või sattusid trellide taha.
Õpetlane ja poliitik Gennadi Karpenko oli Lukašenka olulisim konkurent 2001. aasta presidendivalimiste eel. 1999.a. hospitaliseeriti ta ajuverejooksu tõttu ning ta suri haiglas, ent sugulased on veendunud, et tema surm ei olnud loomulik.
Siseministeeriumi endine juht Juri Zaharenko vabastati ametist ja vallandati 1995. aastal, kuna väidetavalt keeldus tulistamast demonstrante ja rikkuma põhiseadust. Lõi organisatsiooni „Ohvitseride liit", kuhu kuulusid opositsionäärid – endised siseministeeriumi töötegijad, kes ei olnud nõus organisatsiooni reorganiseerimisega tagasi „vanasse stiili." Kahe päevaga liitus sellega 800 inimest. 7.5.1999. a. topiti Zaharenko tänaval autosse ja rohkem ei ole teda nähtud.
Viktor Gontšar, endine asepeaminister, valimiste keskkomisjoni juht, vallandati ametist enne 1996. aaasta referendumi läbi viimist. Ta keeldus tunnustamast tulemusi, mis andsid presidendile piiramatud õigused, kuna valimiste keskkomisjoni töö oli sisuliselt blokeeritud. Gontšar üritas alustada presidendi ametist tagandamist.
Kolm aastat hiljem, 16.9.1999, kolm päeva enne presidendi ebaseaduslikku tegevust paljastavate dokumentide avalikustamist, rööviti ta koos sõbra, ärimees Anatoli Krasovskiga, opositsiooni rahastajaga, kui nad olid väljunud saunast. Neid juhtumeid seostatakse nn „surmaeskadroniga", mis koosneb eriteenistuslastest. Välismaale põgenenud riigiametnikud on kinnitanud selle presidendi kättemaksuüksuse olemasolu. 2019. aastal tunnistas Juri Garavski intervjuus väljaandele „Deutsche Welle", et osales Gontšari, Krasovski ja Zaharenko tapmises. Gontšaril olevat olnud 100% kindel „kompra" presidendi tagandamiseks.
Paljude oponentide suhtes algatati kriminaalasjad. 2010. aastal pandi neid istuma pärast presidendivalimisi, mida on peetud samuti võltsituteks. 2020. aastal pandi istuma juba enne valimisi. Viktor Babarikot süüdistati rahapesus ja altkäemaksu andmises, Sergei Tihanovskit avaliku korra jämedas rikkumises ja miilitsavastases vägivallas. Igasugune opositsiooniliikumine on tugeva jälitamise all ja esimesed demonstratsioonide laialiajamised toimusid juba 1996. aastal. 2006. aastal püstitasid presidendivalimiste tulemustega mitterahulolevad kodanikud telklinnaku, mis neljandal päeval miilitsa eriüksuse poolt laiali aeti. Massilised rahutused olid ka pärast 2010. aasta valimisi. Tänavatele tulid umbes 30–50 000 inimest. 780 arreteeritu hulgas olid 7 presidendivalimistel kandideerinut.
Ameti algusajal lubas Lukašenka mitte piirata sõnavabadust ja lubas tegutseda ka erameedial. Aastatel 1997–2004 suleti enam kui kümme sõltumatut meediaväljaannet. Ebamugavaid ajakirjanikke pannakse istuma, neilt võetakse akrediteering, saadetakse maalt välja. Ajakirjandusvabaduse skaalal on Valgevene 153. kohal 180-st. Mida aga kujutab endast „sõltumatu ajakirjandus," teame ka Eestis toimuva põhjal. Näiteks Gruusias, riigis, kus võitis „headus ja demokraatia," likvideeris oma konkurente ka president Saakašvili. Tema olulisim vastane 2008. aasta presidendivalimistel, ärimees Badri Patarkatsišvili kõrvaldati Gruusia peaprokuratuuri poolt läbiviidud juurdluse alusel. Kuna Saakašvili oli ilusasti „valguse" poolel, siis sellest me ei kuulnud tänu „headuse ja progressi eest võitlevale, libauudistevastalisele" riigimeediale midagi.
Vaenlasi on Lukašenkal seega rohkem kui palju. Praeguse EL meedia ja propaganda poolt kuulsaimaks ja olulisimaks „haibitud" Tihanovskaja, tema kaasvõitlejate Maria Kolesnikova ja Veronika Tsepkalo kohta arvab Lukašenka, et nood ei saa ise ka täpselt aru, mille keskele on sattunud, nad ei suuda seda suurt mängu kaasa mängida ja tal on Tihanovskajast palju tõsisemaid konkurente. Mässajad ei olevat tema arvates seda väärt, et nende peale üldse oma jõudu kulutada. Poliitilisest seisukohast võttes ei maksvat nad mitte midagi. President väidab, et oponentide tagakiusamine ei ole talle kasulik ning loodab, et ükski juuksekarv nende peast ei langeks, sest see tuleks kohe tema kontole. Ta imestab, miks nii paljud on välismaale putkanud, sest keegi neid taga ei kiusavat. Paraku näitab Minskis ja mujal toimuv, et president ei räägi tõtt, sest vahistatutega on käidud ümber väga jõhkralt ja sellest annavad tunnistust paljud fikseeritud faktid.
President Lukašenkal võib olla ka õigus oma oponentide suhtes. Kolesnikova vilistati, näiteks, välja Valgevene Masinatehase tööliste poolt, kelle ette ta esinema oli saabunud. Ent nagu teatris mängitakse laval kuninga isik teiste poolt suureks, nii tehakse uuteks kuningateks ka stsenaristide poolt need, keda nad ise tahavad kuningatena või kuningannadena näha. Isegi neiu Gretast nikerdati valmis sedavõrd oluline isik, et kaasaegsed kultuuri- ja poliitikategelased pidasid vajalikuks tema ees pugeda ja koos temaga end demonstreerida, näitamaks oma lojaalsust ühele diktatuurile ja selle ideoloogiale.
Rahvahulgad, kelle energiat ja purustavat jõudu targalt suunatakse, on alati kukutanud valitsejaid. Kui valitsejate oponendid on rahvamasside käsi verega määrides oma eesmärgi saavutanud, sülitatakse laias kaares nende peale, kelle nimel tegutseti. Nii on see alati olnud.
Nüüd on lõpuks saadud küüned taha Valgevenele. Mis saab siis kui Lukašenka tõrjutakse võimult? Lukašenka võim lõpeb ühel või teisel moel. Ta lahkub kas loomuliku või vägivaldse surma kaudu või kangutatakse ametist lahti. Me ei pea mõistatama, mis saab Valgevenest, vaid võime seda juba praegu näha Ukraina näitel. Kas inimeste elatustase on seal riigis pärast Janukovitši kukutamist tõusnud, kas korruptsioon on riigist kadunud? Ei. Selle asemel näeme üha enam vaesuvate inimeste pürgimist Euroopasse, korruptsiooni süvenemist, lastekaubanduse ja prostitutsiooni levikut. Küsimus ei ole olnud ukrainlaste vabastamises postsovetliku diktatuuri küüsist, vaid lääne korporatsoonide haarde laiendamises, pügatavate lammaste-oinaste ja lüpstavate lehmade arvu kasvatamises.
IMF annab Valgevenele laenu demokraatia arenguks kas laenu või tagastamatut abi, millega ostetakse endale kuulekateks käsutäitjateks tänased opositsionäärid ja kordub sama, mis toimus Baltikumis, Gruusias ja Ukrainas. Riigi juhtfiguurideks saavad üleöö esile kerkinud persoonid, kelle „haipimiseks" rakendatakse finantsid, meedia ja avaliku arvamuse suunamine ja neid persoone esitletakse maailma üldsusele juba praegu kui valgevenelaste südametunnistuse ja vabadusiha sümboleid. See kõik oli nii juba Ukrainas ja Balti riikides ja Gruusias. Saab olema ka Valgevenes. Nii on see ka Ühendriikides, kus ühiskonda ja eraettevõtlust on mõjutatud alluma märatsejate ja mustade rassistide nõudmistele ning sunnitud finantseerima riigisisest hävitustegevust.
Inimesed, kellele on andnud põhjuse tulla tänavatele Minskis, mujal Valgevenes ja ka teistes riikides Lukašenka enda sisepoliitika, valimistulemuste ilmselge võltsimine, on rakendatud globalismi vankri ette nende enda adumata. Pseudoväärtused, millel ei ole mitte mingit pistmist valgevenelaste traditsioonilise maailmapildiga, saavad neile pealesunnituks nagu mujalgi. Tegemist ei ole valgevene rahva vabastamisega. Tegemist on ühe diktatuuri võitlusega teise diktatuuri võitmiseks ja selle saavutamiseks kõlbavad valed ja vägivald sama hästi, nagu see kõigi diktaatorite puhul on olnud ja saab olema. Võim on võimsaim narkootikum. Kes selle süstla otsa on sattunud, sealt enam ära ei saa ja vajab üha tugevamaid ja sagedasemaid doose.