Ukraina suursaadiku Eestis vastuvõtt Olümpias: Mart Helme ja president Arnold Rüütel. Foto: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix

Valijameestel on ajalooline võimalus kümne aasta järel valida ja määrata Eestile tulevik. Valiku tegemine ei ole mitte ainult valijamehe õigus, vaid eelkõige vastutus Eesti riigi ja rahva tuleviku eest, kirjutab jurist ja endine Riigikogu liige Maido Pajo.

Valijamehe rollist

Lähimatel päevadel selguvad need kohalike omavalitsuste volikogude esindajad, kelle õiguseks, ülesandeks ja kohustuseks on valida Eestile uus president.

Formaalselt on valijamees oma valikutes vaba ning lõplik valik sõltub sellest, kes jõuavad valimiskogu viimasesse hääletusvooru. Samas on valijamees kohaliku volikogu esindaja, aga volikogu liikmete kaudu ka rahva esindaja. Oluline on, et valijamees teaks volikogu liikmete ja rahva seisukohti ning arvestaks neid oma valikute tegemisel.

Oluline on rõhutada ja aru saada, et esmatähtis ei ole valijamehe ega presidendi erakondlik kuuluvus. Vajalik on mõista, et valijamees valib presidenti Eestil riigile ja eesti rahvale.

Kindlasti on valimiskogul vajalik president ära valida, mitte saata asja tagasi Riigikogule veelkordseks erakondlikuks lehmakauplemiseks.

Eesti vajab selgrooga presidenti nagu oli Arnold Rüütel

Valimiskogu kaudu on valdadel ja linnadel ainulaadne võimalus osaleda Eesti tuleviku jaoks olulise ja määrava tähtsusega otsuse tegemisel.

Meenutame, et aastal 2001 näitasid kohalikud valijamehed oma riigimehelikku tarkust ja selgroogu. Ühise jõuga suudeti läbi murda Toompeal valitsenud IRL ja RE võimukoalitsiooni poliitilisest survest ning valida presidendiks Arnold Rüütel. Kõik mäletavad tema tugevat selgroogu juba aastast 1988, kui Rüütel ei lasknud ennast hirmutada Kremli võimumeeste survest ega võtnud tagasi Eesti suveräänsusdeklaratsiooni.

Tuletame meelde, et just Arnold Rüütli kui vabariigi presidendi kindlal toetusel liitus Eesti NATO kaitsekilbiga. Rüütel vabariigi presidendina toetas Eesti liitumist ja osalemist EL-is üksnes rahva poolt heakskiidetud kaitseklausli tingimusel, et peetakse kinni põhiseaduse aluspõhimõtetest ning EL jääb rahvusriikide liiduks. Rüütel oli see, kes vabariigi presidendina algatas ühiskondliku leppe protsessi ja toetas presidendi otsevalimise õiguse andmist rahvale.

Nüüdse maailma ja EL üha süvenevate kriiside tingimustes vajab Eesti samasuguse selgrooga presidenti kui oli Arnold Rüütel, praegune EKRE auesimees.

Sisetülides vaevlev Reformierakond on saamatu ega tule riigi juhtimisega toime

Järjekordselt on Toompeal RE ja IRL võimuliit, kes on ilmutanud saamatust ja venitamist riigile ja rahvale oluliste küsimuste lahendamisel. Värviliste sokkidega eputav nooruke ja elukogemusteta peaminister on osutunud nõrgaks Eesti rahvuslike huvide kaitsel EL-i tabanud ja süveneva migratsioonikriisi tingimustes.

Valitsuse juhtparteis lahvatanud sisetülid on selgelt näidanud, et erakondliku vastandamise, manööverdamise, hirmutamise ja lehmakauplemise tulemusena tahetakse suunata Kadriorgu oma käpiknukk. Selline, kes vastab võimulolijate kitsa poliitilise “eliidi” huvidele ning tagab parteilise toiduahela jätkamise, seda koos “sidrunite”, “ämma öökapi” ja “kilekoti” ning “ärmatamisega”.

Siiski on rahvas hakanud mõistma, et reformierakondlike kivistunud seisukohtade ning Valitsuse suutmatuse tõttu on Eesti  riik jõudnud sügavasse stagnatsiooni ja kriisi.

  • Valitsusel puudub igasugune selgroog, et seista Eesti rahvuslike huvide eest EL-i tabanud migratsioonikriisis.
  • Omavalitsustele pealesurutud sundliitmine on tekitanud terava vastasseisu ning üle kahekümne valla on pöördunud oma põhiseaduslike õiguste kaitseks Riigikohtusse.
  • Vale aktsiisipoliitika on viinud maksutulud Eestist välja.
  • Haigekassa eelarves laiutab juba mitu aastat sügav auk, mis halvendab arstiabi ja ravi kättesaadavust.
  • Estonian Airi ja Eesti Energia kaudu on maksumaksjate rahakotist tuulde lastud sadu miljoneid eurosid.
  • Kümneid miljoneid eurosid tuleb rahval peale maksta praamiliikluses valitseva segaduse eest.
  • Valitsus ei ole suutnud rakendada mingeid meetmeid ääremaastumise ja külade tühjenemise vastu.
  • Eiratud on eesti rahvusliku julgeoleku ühe alustala – põllumajanduse ja põllumeeste, eriti piimatootjate, õigusi ausatele ja võrdsetele konkurentsitingimustele.
  • Eesti rahvas on sissetulekute erinevuse osas kõige lõhestunum ühiskond EL-is.
  • HIV viiruse ja AIDS-i haigestumise olukord on Eestis kõige hullem EL maadest.

Kõigest sellest tulenev ebarahuldav ettevõtluskeskkond, tööealise elanikkonna ja eriti noorte naiste jätkuv lahkumine Eestist koos sündimuse langusega viivad paratamatult eesti rahva hääbumisele.

Sellist reformierakondlikku minnalaskmist Eesti riigi juhtimisel enam jätkata ei tohi.

Eesti juhtimine vajab värsket energiat ja uut hingamist

Juhtimis- ja usalduskriisi ning lõhestumist ühiskonnas saab ületada üksnes siis, kui vabariigi president ei ole praeguse võimuliidu erakondade käpiknukk.

Vabariigi presidendi ametikohta väärib üksnes selline isik, kelle suhtes on piisav usaldus, et ta on suuteline juhinduma põhiseaduse aluspõhimõtetest, mille kohaselt Eesti riik on rajatud eelkõige õiglusele ja alles siis õigusele.

Vabariigi presidendi ametikohta väärib üksnes selline isik, kes on suuteline hoidma järjekindalt oma silma ees põhiseaduse eesmärki – tagada eesti rahva keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.

On ilmne, et sellistele kriteeriumitele ei vasta kandidaat, kes laseb Riigikogul seadustega rahva õiglustundest ja omavalitsustest teerulliga üle sõita.

On ilmne, et sellistele kriteeriumitele ei vasta kandidaat, kellel puudub selgroog, kaitsmaks eesti rahvuslikke huve Euroopat laastavas immigratsioonikriisis, mis üha süveneb, aga mille kaugeleulatuvaid tagajärgi senised riigijuhid ei ole mõistnud, sealjuures eirates oma rahva õigust turvalisele elukeskkonnale.

On ilmne, et sellistele kriteeriumitele ei vasta kandidaat, kes ei suuda tagada põhiseaduse kohaste – eesti rahva kestmise alusväärtuste – kaitset, sealhulgas traditsiooniliste pereväärtuste kaitset.

On ilmne, et sellistele kriteeriumitele ei vasta kandidaat, kes on põhiseadust rikkudes ja vastuolus Tartu rahulepinguga nõustunud Eesti-Vene stalinliku piiriga, kes on nõustunud äraandlikult loovutama Venemaale Eesti rahvuslikud rikkused ning kes on ületanud oma võimuvolitusi, teatades okupatsioonikahjude hüvitamise nõudest loobumisest.

Valijamehel on ajalooline võimalus kümne aasta järel valida ja määrata Eestile tulevik.

Valiku tegemine ei ole mitte ainult valijamehe õigus, vaid eelkõige vastutus. Vastutus Eesti riigi ja rahva tuleviku eest!

PS. Soovitan kõigil lugeda Mart Helme programmilist kõnet “Astume rahvaga ühte jalga!”