Ebaõiglus on ebaõiglus ja diskrimineerimine on diskrimineerimine – kohatu on mitte ebaõigluse ja diskrimineerimise vastu protesti väljendamine, vaid niisugust protesti väljendavate inimeste hukkamõistmine, kirjutab Varro Vooglaid vastuseks Tanel Kiige ja juudikogukonna kriitikale.
Delfi vahendab, et juudikogukonna eestkõnelejate sõnul olevat Stenbocki maja ees piketil viibinute poolt Taaveti tähe kandmine absoluutselt kohtatu, eriti veel holokausti rahvusvahelisel mälestuspäeval. Tanel Kiik lisab omalt poolt, et sellega võrreldakse holokausti vaktsineerimisega ning diskrediteeritakse otseses mõttes hukkunute mälestust. Piketi korraldajana jään lugupidavalt eriarvamusele – nii juudikogukonna kui ka Tanel Kiigega.
Esiteks olgu öeldud, et seda sümboolikat on kasutatud juba mõnda aega erinevatel meeleavaldustel, nii Eestis kui ka mujal, ning selle kasutamisel tänasel piketil puudub igasugune seos holokausti mälestuspäevaga. Tanel Kiige kommentaarid on aga lihtsalt mõistusevastased. Vähegi mõtlevad ja ausameelsed inimesed saavad kindlasti aru, et kõrvutatakse mitte holokausti ja vaktsineerimist, nagu Kiik valelikult osutab, vaid tõmmatakse paralleele praegu Eestis ja mujal toimuva süstemaatilise riikliku diskrimineerimise ja ajaloolise süstemaatilise diskrimineerimise vahel. Pole muidugi üllatav, et Tanel Kiik hakkab sellele paralleelile osutamise peale mõttetusi rääkima ja paralleeli tõmbajaid hurjutama, kuna tema ise on valitsuse liikmena üks peamisi inimesi, kes praegu rakendatava ja inimsusevastase kuriteona kvalifitseeruva süstemaatilise diskrimineerimise eest vastutab.
Eelnevat silmas pidades võiks juudikogukonna esindajad muretseda mitte selle pärast, kes ja kuidas ajaloolisi massilise diskrimineerimise sümboleid kasutavad, vaid selle pärast, et juba ligi pool aastat on meie ühiskonnas sajad tuhanded inimesed elemetaarsetest kodanikuõigustest ilma jäetud – lihtsalt selle pärast, et nad ei ole nõus laskma endasse süstida lõpetamata ohutusuuringutega aineid, mida nad reaalselt ei vaja. Nad on tõrjutud avalikust elust välja ning neid koheldakse valitsuse poolt justkui teise klassi kodanikena. Just nii, nagu koheldi Natsi-Saksamaal juute. Siinkohal võib tsiteerida ajaloolase Ian Kershaw teost "Hitler":
"Lahendus leiti koosolekul, mille Göring kutsus lennundusministeeriumis kokku 12. novembri hommikul ja kus osales üle saja isiku. /…/ Goebbels tõstatas vajaduse võtta tarvitusele hulk sotsiaalselt diskrimineerivaid abinõusid /…/ Juutidel tuli keelata pääs kinodesse, teatritesse, parkidesse, plaažidele ja supluskohtadele, "saksa" koolidesse ja raudteevagunitesse, mida kasutavad "aarialased". Heydrich tegi ettepaneku, et juudid peaksid kandma eraldusmärki, millele järgnes arutelu getode rajamise üle. Sellest mõttest küll loobuti (ehkki juute sunniti lahkuma "aarialaste" üürimajadest ning neil keelati viibida teatud linnaosades, mis sisuliselt sundis neid ühte koonduma) ning ettepaneku juudid märgistada lükkas Hitler hiljem tagasi /…/ Eraldusmärke ei võetud Saksamaal kasutusele enne 1941. aasta septembrit."
Ajaloolised paralleelid ei ole muidugi üks-ühesed, aga samas on need ilmselged. Ebaõiglus on ebaõiglus ja diskrimineerimine on diskrimineerimine. Kohatu on mitte ebaõigluse ja diskrimineerimise vastu protesti väljendamine, vaid niisugust protesti väljendavate inimeste hukkamõistmine. Päris kindlasti ei pälvi juudikogukond sellega sümpaatiat, kui nõutakse juutide ajaloolistele kannatustele eristaatust, millega ei tohi võrrelda ühtki teist ebaõiglust. Vastupidi, neid ajaloolisi kannatusi silmas pidades võiks juudikogukond olla esimene, kes näitab üles erilist tundlikkust ja astub valitsuse poolt rakendatud mastaapse ebaõigluse ja süstemaatilise diskrimineerimise vastu välja.
Fakt on see, et inimesed oleme kõik ühtmoodi, sõltumata rahvusest, usutunnistusest või sellest, milliseid aineid oleme lasknud oma kehasse süstida – võrdsed baasväärikuse poolest ja seega ka võrdsed põhiõiguste poolest. Et säiliks inimlik ühiskond, peavad kõik valitsused seda baastõde austama. See peaks olema juutide rõhumise peamine ajalooline õppetund ja just seda sõnumit väljendavad ka Stenbocki maja ees toimuvad piketid.