"Virginia Woolf sind ei karda!" grupi tunnuspilt. Foto: kuvatõmmis

Eesti vasakpoolsed ringkonnad üritavad ametist kangutada raadiohääl Alari Kivisaart. Säärastele katsetele, mida aktivistid teatud regulaarsusega ette võtavad, tuleb alati reageerida täieliku nulltolerantsiga.

Psühholoogiast on tuntud fenomen nimega "kõrvalseisja efekt" (bystander effect). Kui näiteks tänaval toimuvat peksmist näeb pealt üks inimene, sekkub ta palju suurema tõenäosusega kui juhul, mil peksmist näeb pealt kümme või kakskümmend inimest. Mida rohkem pealtnägijaid on, seda väiksemat isiklikku vastutust nad tunnevad – appi võivad ju minna "need teised".

Sarnane psühholoogiline mehhanism käivitub sotsiaalmeedias organiseeritud vallandamiskampaaniate puhul, mille eesmärgiks on sisuliselt kellegi elu hävitada läbi selle, et ta kaotab töökoha ja muutub ühiskonnas paariaks. Viimane näide on raadiohääl Alari Kivisaare vastu kellegi anonüümse argpüksi poolt algatatud petitsioon, mille on allkirjastanud juba üle 5000 inimese.

Alatu käitumise õigustamine

Üks peamisi põhjuseid, miks siinkirjutaja isiklikult vasakpoolsusest ära pöördus, olid tuntud feministlikus "Virginia Woolf sind ei karda!" Facebooki grupis organiseeritud vallandamiskampaaniad. Kuna neis osaleb tavaliselt sadu, kui mitte tuhandeid inimesi, ei taju ükski osaleja selgelt, mida täpselt tema käitumine ohvrile kaasa toob.

Ma pole Woolfi gruppi ammu jälginud, kuid heitsin sinna nüüd huvi pärast pilgu – eeldasin, et "Kivisaare kaasust" ka seal arutatakse. Pettuma ei pidanud. Petitsiooni on gruppi postitanud endine Eesti LGBT ühingu töötaja Anette Mäletjärv. Seal on see kogunud üle 260 valdavalt positiivse reaktsiooni ja 95 kommentaari. Järgnevalt mõned markantsemad näited.

Keegi Katri-Helena Allas kirjutas: "Just selliste inimeste pärast Eesti populaarseid raadiojaamu ei kuula, aga need näited on ikka väga õõvastavad. Nii tublid, kes asja kätte võtsid!!" Kui üks kommentaator Allast kritiseeris, et too mitte ainult ei soovi ise Kivisaart kuulata, vaid tahab seda ka teistele keelata, oli Allas entusiastlikult nõus.

"Jah, ma ei taha, et teised kuulaksid raadiot, mis normaliseerib seksismi, rassismi ja vägivalda. Täiesti õigesti said aru!!" teatas ta. Kommentaar sai 15 positiivset reaktsiooni, mis kahtlemata varustas Allast tugeva dopamiinilaenguga.

Leidus ka teisitimõtlejaid. Üks neist märkis, et kuigi talle Kivisaare stiil ei meeldi, on tema hinnangul ohtlik nähtus, kus keegi anonüümne isik kogub "süütõendeid" ja algatab kollektiivse kampaania konkreetse nime ja näoga inimese raadioeetrist eemaldamiseks – ja lühikese aja jooksul ühinevad kampaania sihtmärgiks seatud inimesele karistuse nõudmisega tuhanded inimesed.

"Kui paljud neist eemaldamise nõudmisele allakirjutajatest üldse seda konkreetset saadet kuulanud olid ja kui paljud lihtsalt läksid kaasa tundega, et "jõud ja õigus on meie pool, see tuleb maksma panna ja kurjust karistada"? Selline suhtumine ju ongi see, mis viibki omakohtu ja võimuliialdusteni. Inimese maine ja karjäär võivad saada hävitatud ja lõpuks ei tea keegi, kes ja millistel motiividel sellise kollektiivse rünnaku tema vastu algatas. Tulebki hävitada ja välja juurida kurjus ühiskonnast, võidakse sellele vastata. Kui palju kordi on seda juba üritatud ja mis on olnud tulemuseks?" küsis kommentaator.

Ta tõdes, et inimestel on kalduvus ilma pikalt mõtlemata häbimärgistatud patuoina tümitamisega kaasa minna. "Suures arvulises ülekaalus olles tundub ju nii turvaline oma õiget meelsust demonstreerida. Ega selle vastu muu ei aita kui teadlikkus sellest kalduvusest ja selle sihipärane kontrolli all hoidmine, aga inimesed kahjuks ei õpi ajaloost," märkis kommentaator.

Masside "õigusemõistmine"

Dissidentlikule kommentaarile järgnes antud grupis tavapärane "kanakarja kambakas". Nii naeruvääristas Euroopa Õpilaste Ühenduse "võrdsuskoordinaator" Martin Paluoja seisukohta, justkui oleks vasakpoolsetel ühiskonnas võimupositsioon. Seejuures ei pidanud Paluoja vajalikuks isegi kõnealust saatelõiku kuulata.

"Wow, jah, famously omavad Eestis anti-rassistid ülemvõimu ja nende hirmu all elavad kõik jumalakartlikud ausad inimesed. Mis õudne häma. Ma ei kuulanud saatelõiku ja ei pea ka vajalikuks, sest ma tean juba ammu Kivisaare onuheinotsemistest ja see on vaid üks eriti räige näide paljudest. Sama kehtib ilmselt suure enamuse allakirjutajate kohta. Kas me peame päevast päeva ka nt Uute Uudiste lehte kammima, et tahta fašismipropaganda lõpetamist? Absurd."

Kui dissidentlik kommentaator seepeale märkis, et kohtumõistmine peaks õigusriigis jääma pädevatele organitele, vihastus Paluoja veelgi enam. "Mis pagana kohtuotsustest ja kohtumõistmisest jutt on? Küsimus on, kas Kivisaarel peaks olema selline pjedestaal nagu tal on või mitte. Ehk siis kas selline prestiižikas töö nagu praegu, või uus, vähema publikuga töö. Õudne repressioon, eksole…" Paluoja hinnangul pole "raadioeetris jutuvestmine" õigus, vaid privileeg.

Ühe kommentaatori sofistliku arutluskäigu kohaselt on aga säärased kampaaniad kodanikuühiskonna ilming. "Kodanikuühiskond niimoodi toimubki – defineeritakse probleem, algatatakse liikumine ja väljendatakse grupis enda arvamust ja soove. Me ei ole ju parlament ega kohtunikud, et saaksime mehe kuskile kinni panna. Ma usun, et keegi meist ei taha Kivisaart vanglasse panna või tal uut töökohta leida. Me lihtsalt kasutame seda kodanikuõigust, mis meil on ning väljendame oma arvamust petitsiooni allkirjastamise näol."

Oma arvamust võiks muidugi väljendada ka läbi selle, et ebameeldiva isiku juhitud saadet lihtsalt ei kuulata. Rahulolematust saaks väljendada näiteks ka Kivisaarele privaatselt kirjutades. Selle asemel valivad aga vasakpoolsed taaskord taktika, mis ei jätaks ka teisitimõtlejatele võimalust edaspidi Kivisaart kuulata.

Ekskursioon feministlikku gruppi päädis sellega, et eemaldasin oma sõbranimekirjast seitse inimest, kes rohkem või vähem aktiivselt Kivisaare ametist kangutamisele kaasa kiitsid. See on tsiviliseeritud viis oma rahulolematust väljendada – mina enam neid kuulama ei pea, kuid jätan kõigile ülejäänutele võimaluse seda teha.