Vastasseis Iraaniga on kasulik saudidele

Illustratsioon: William Potter/Bigstockphoto.com

Lääneriigid ja eriti USA on paraku lasknud end muuta sunniitlike režiimide pantvangiks. Saudi Araabiast saadava nafta hinnaks on aastakümneid olnud võõraste huvide kaitsmine ja tulemuseks äärmiselt skisofreeniline poliitika Lähis-Idas. Enamasti tegeldakse iseenda poolt tekitatud kaose lappimisega, mis tihti viib veel suurema kaoseni, leiab oma arvamusloos Ruuben Kaalep.

Iraani väejuhi Qasem Soleimani tapmine USA poolt oli strateegiliselt ja geopoliitiliselt rumal otsus, arvestades nii Iraani välis- kui sisepoliitikat ja julgeolekuolukorda Lähis-Idas tervikuna. See samm toob vältimatult kaasa tohutu pingete teravnemise Pärsia lahe ümbruses, mis halvimal juhul võib tipneda täismahus sõjaga USA ja Iraani vahel.

Alates 1979. aasta islamirevolutsioonist on Iraani valitsust kulisside tagant juhtinud usuliidrid ajatollad, lähtudes fundamentalistlikust šiiitlikust ideoloogiast. Iraani ajaloos on see aga üsna tavapäratu: iraanlased on alati end uhkusega pidanud iidseks kultuurrahvaks, kelle juured ja traditsioonid ulatuvad islami tekkest palju kaugemale tagasi. Erilist rahvuslikku uhkust on tuntud just vastandudes harimatutest usuhulludest araablastele, ja selle vastandumise üheks märgiks on ka teistsuguse islami haru – šiia – omaksvõtt.

Enne islamirevolutsiooni oli Iraanis välja kujunenud tugevalt sekulaarne ühiskond, mis eelistas enda identiteedina pigem muinas-Pärsia pärimust kui islamit. See ei ole tänaseni palju muutunud: näiteks käib Iraanis regulaarselt mošees vaid 5% rahvastikust, see on islamimaade madalaim näitaja. Eelkõige igatseb sekulaarset rahvusriiki tagasi just noorem põlvkond. Maailma suurriikidest on Iraani elanikkond noorim, 70% iraanlastest on nooremad kui 30-aastased.

See on tihti väljendunud Iraani noorte vihastes protestides ajatollade režiimi vastu, mis viimati lõid lõkkele üle terve riigi 2017.–2018. aastal. Just sel hetkel oleks olnud lääneriikide parim võimalus Iraani probleem lahendada, toetades ja julgustades Iraani rahvast režiimi kukutamisel. See võimalus magati aga maha. Islamistliku režiimi kukutamine ei olnud kindlasti esimene prioriteet Saudi Araabia ja teiste Pärsia lahe naftariikide jaoks, kellele pakkus palju enam huvi Iraani regionaalse mõjuvõimu vähendamine ja killustamine – eesmärgiga laiendada sunniitide võimu all olevat ala.

Iraani regionaalse mõjuvõimu üks võtmefiguure oligi Soleimani, kes juhtis sunniitliku Islamiriigi vastaseid operatsioone Iraagis ja Süürias. Soleimani suutis olla koordinaatoriks kõikvõimalike šiiitlike rühmituste tegevusele alates Hezbollah’st Liibanonis lõpetades Iraagi maakondlike sõjasalkadega, suunates nende käike vastavalt Iraani huvidele.

See kõik tegi Soleimanist iraanlaste jaoks vaat et rahvuskangelase, kelle populaarsus ületas ajatollasid kaugelt. Samuti nägid teda enda eestvõitlejana šiiidid üle terve Lähis-Ida. Tema mõjukus ja tuntus rahva seas oleks vabalt võinud esitada väljakutse usujuhtidele, mida oleks lääneriigid režiimimuutuse saavutamiseks suurepäraselt saanud ära kasutada. Selle asemel tehti Soleimanist märter.

Iraani sõjalise juhtkonna nõrgestamine hoopis tugevdab usujuhtide siseriiklikku positsiooni. See pole asja juures kahjuks veel kõige rumalam aspekt. USA õhurünnakud Iraani üksuste vastu on viimastel aastatel saanud harjunud mustriks – ja selle kaudu mobiliseerinud sama iraani rahva, kes vaid kaks aastat tagasi oli valmis ajatollasid kukutama. Tavalise iraanlase jaoks on USA nüüd agressor, kuigi oleks võinud olla sõbralik liitlane oma õiguste ja traditsioonide eest islamiäärmuslaste vastu võitlevale rahvale.

Välispoliitiliselt ähvardab kriis Iraaniga paisata kaosesse kogu Lähis-Ida regiooni. On raske ennustada, kas ilma Soleimani-taolise ühendava figuurita suudavad šiiitlikud jõud piirkonnas oma positsioone hoida. Iraagis on ameeriklased avaldanud toetust sunniitide protestidele, justkui unustades, et nende käest 2003. aastal riiki „vabastama“ mindigi. Kodusõja keerises Süüria stabiliseerimisel on Iraani toetusel olnud ülioluline roll. Samuti muutub Hezbollah omapäi jäetuna kindlasti senisest agressiivsemaks ja ettearvamatumaks.

Tasakaalustavate šiiitlike jõudude nõrgenemisel luuakse viljakas pinnas sunniitlike islamifundamentalistide tõusuks. Täpselt see juhtus Süüria kodusõjas, kui valitsusvägede poolt kaotatud territooriumi haarasid kiiresti endale erinevad ja järjest agressiivsemad islamistlikud rühmitused, neist kõige kurjem muidugi Islamiriik.

Kellele on see kasulik? Eelkõige sunniitlikele maadele nagu Saudi Araabia, kellest on kujunenud üks Iraani vihasemaid geopoliitilisi vastaseid, ja teistele Pärsia lahe naftariikidele, kellest mitmed on kas otseselt või kaudselt toetanud sunniitliku äärmusluse tõusu. Ilmselt leiab Iraani mõjuvõimu nõrgenemises positiivset ka järjest islamistlikumat joont võttev Türgi. Kindlasti ei lõika sellest pikas perspektiivis kasu Iisrael, kellele kaootiline julgeolekuolukord ja sunniitlike rühmituste tõus on palju suuremaks ohuks kui Iraani algusjärgus olev tuumaprogramm.

Lääneriigid ja eriti USA on paraku lasknud end muuta sunniitlike režiimide pantvangiks. Saudi Araabiast saadava nafta hinnaks on aastakümneid olnud võõraste huvide kaitsmine ja tulemuseks äärmiselt skisofreeniline poliitika Lähis-Idas. Enamasti tegeldakse iseenda poolt tekitatud kaose lappimisega, mis tihti viib veel suurema kaoseni.

Tegelikult lääneriikide ja Saudi Araabia huvid ei kattu karvavõrdki. Lääneriikide huvides on stabiilne ja rahulik Lähis-Ida ning islamifundamentalismi leviku tõkestamine. Seda saab tagada vaid tasakaal sunniitlike ja šiiitlike jõudude vahel, mitte saudide mõjuvõimu kasvatamine Iraani arvelt.

Rünnakud Iraani vastu on sealset režiimi üksnes kindlustanud ja selle populaarsust kasvatanud. Lääneriigid on probleemile lähenenud täiesti valest suunast. Režiimi saab kukutada üksnes Iraani enda rahvas, kui nad seda soovivad – ja sel juhul tuleks neile muidugi pakkuda toetust. Sest tugev ja sekulaarne Iraan oleks lääneriikidele senistest kordades parem partner ja liitlane.

Artikkel on kirjutatud 3. jaanuaril 2020.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!