Repliik: machod ja sukkpüksid – sama mündi kaks külge

Foto: Bigstockphoto.com

30. detsembril kirjutab Marju Lauristin Delfis, et “Eesti suurim probleem on see, et Eesti on ma ei teagi mis sajandist pärineva macho-kultuuri võimuses.” Objektiivi ajakirjanik Lennart Käämer leiab, et ajaloost oleks pigem õppida kui seda siunata.

Lauristin leidis, et sellise suhtumise vääramiseks pole muud teed, kui mehi kasvatada. “Maast madalast, perekonnas, koolis, igal pool,” sedastas ta.

Vastuseks tuleb öelda, et pigem on meie ühiskonna probleem meeste ja naiste võõrandumine olemuslik-arhetüüpsest, mis looks sugudevahelise dünaamika, konstruktiivsuse ja elu. On vale eitada mehe-naise bioloogiliste erinevuste kõrval lahknevust ka nende psühholoogilistes struktuurides.

Paraku jutlustab meie ühiskond sugude lahutatuse ehk sümmeetrilise arengu asemel võrdõiguslikkust ehk piiride kaotamist. Viimselt ei oskagi selline feminismist ja vähemusideoloogiatest traumeeritud kaasaegne inimkäsitus mõõta mehelikkust muu kui testosteroonitaseme, rusikalöögijõu või muude bioloogiliselt determineeritud kriteeriumite alusel. Kui sukkpükse ja meiki kanda ei soovi, tuleb end tõestada gaas põhjas-lihas punnis. Ajalugu süüdistada oleks siinkohal väär. Ajaloost oleks meil, vastupidi, õppida.

Mis perekonda ja meeste kasvatamist puudutab, siis kaheldav, kas kumbki tüpaaž on üldse võimeline toimiva ja eluterve perekonna loomiseks ja – olulisemgi – hoidmiseks. Koolitamise osas tahaks loota, et sellega ei mõtle sotsiaaldemokraadist emeriitprofessor oma nägemuses kohustusliku koolikorra järgi mees+mees või naine+naine tüüpi hoiakute kultiveerimist.

Või milline üldse mees ühiskonnas ja perekonnas olema peaks? Mehe ülesanne ongi olla loov jõud, teed rajav ja printsiipe kehtestav. Naine olgu mehe seljataga ja küljel. Aga mitte teel ees. Veel vähem talla all.

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!