Traditsioonilise perekonna kaitseks on Toompeale tulnud noored ja vanad. Foto: SAPTK

Need, kes seisavad kultuurisõjas terve mõistuse ja loomuseaduse kaitsel, ei ole mingid tuuleveskitega võitlevad naeruväärsed kurva kuju rüütlid, ajaloo poolt kaotama ja areenilt kaduma määratud. Nad on inimesed, kes seisavad mõistuse, vabaduse ja inimväärikuse eest nende sõnade kõige sügavamas ja tõelisemas mõttes. Nende visadusest sõltub, milliseks kujuneb meie ühiskonna tulevik, kirjutab Veiko Vihuri.

Viimastel nädalatel on Postimees võtnud avaldada Müürilehes ilmunud artikleid (vt siit ja siit), mis käsitlevad kultuurisõja teemat (mõistagi progressiivsest, liberaalsest vaatepunktist). Neis püütakse edastada sõnumit: konservatiivsete kristlaste, fundamentalistide ja rahvuslaste grupikesed üritavad Ameerika eeskujul Eestis lõkkele puhuda niinimetatud kultuurisõda progressiivsete muutuste vastu, võideldes küll homopartnerluse, küll muude asjade vastu, aga progressi vastu nad ei saa, sest nii nagu USA-s, võtab ka siin rahvas vääramatult üha suuremal määral omaks liberaalsed väärtused. See aga ei vähendavat donquijotelikult kangekaelsete konservatiivide indu, kes muudkui jätkavad sõdimist. Tartu Ülikooli dotsent Raili Marling kirjutab:

“Seega, kuigi erinevad arvamusküsitlused näitavad, et ameeriklaste väärtushinnangud üha liberaliseeruvad, on konservatiividel õnnestunud sõjahüsteeriat jätkuvalt üleval hoida. Avalik diskussioon on taandunud karjumiseks omaenda meediasfääris, mis kütab toetajaskonda üles ilma vajaduseta vastaspoole argumentidega ratsionaalsel tasandil suhestuda. Pole alust arvata, et tagasilöök soo ja seksuaalsuse küsimustes sõja vakatab, sest maailma ja väärtuste muutumise kiirus pole ju aeglustunud. Leitakse uued vaenlased ja probleemid.”

Samas jääb just progressiusuliste poolt ratsionaalselt põhjendamata usutõde meenutav veendumus, et ühiskond areneb üha suurema vabaduse ja õitsengu suunas ning muutused on kõigiti head ja vajalikud. Samamoodi uskusid bolševikud, ja sugugi mitte nii ammu, et Partei targal juhtimisel jõutakse käegakatsutavas tulevikus kommunismi. See pidi olema tingitud ajaloolisest paratamatusest, mille tuvastasid marksismi-leninismi õpetuse surematud rajajad.

Kuid lähemal vaatlusel selgub, et paljud n-ö progressiivsed arengud, mis peaksid viima vabaduse, võrdsuse ja õnnelikkuse suurenemisele ühiskonnas, ei ole sugugi tingitud ajaloolisest paratamatusest, vaid on hoopis teatud huvi- ja lobigruppide sihikindla tegevuse tulemus. Neil on oma teerajajad, kavandajad, eestvedajad ja taganttõukajad, kelle käsutuses on roppu moodi raha ja kes valdavad hästi poliittehnoloogilisi nippe ning oskavad manipuleerida meedia ja avaliku arvamusega. Ei pea olema vandenõuteoreetik väitmaks, et lääne liberaalne eliit või revolutsiooniline avangard püüab ühiskonda ideoloogiliselt ümber kujundada.

Viimasel ajal on avalikkuse ette jõudnud – täpsemalt öeldes lekkinud – mitmesuguseid dokumente, mis paljastavad, kuidas see “vääramatu progress” tegelikult aset leiab. Kusjuures võime olla täitsa kindlad, et info, mis avalikkusele teatavaks saab, on üsna tilluke osa palju suuremast tervikust.

Pole mingi saladus, et multimiljardärist “filantroop” George Soros on aastaid rahastanud nn progressiivset agendat üle maailma. DCLeaks on avalikkuse ette toonud toonud Sorose Avatud Ühiskonna Fondi sisedokumendid, mis kajastavad ulatusliku kampaania kavandamist abordiõiguse edendamiseks ja avalöögi andmist Iirimaal. Arvestatakse, et kui Iirimaal (kus alles möödunud aastal saavutati võimsa kampaania rahvahääletusel heakskiit homoabieludele) saavutatakse edu, siis võib see mõjutada ka teisi konservatiivseid maid, näiteks Poolat.

Portaal Objektiiv on vahendanud uudise ka sellest, et Soros kulutas 650 000 dollarit, et mõjutada paavst Franciscuse visiiti USA-sse läinud aasta aprillis. Tema sooviks oli “nihutada rahvuslikke paradigmasid ja prioriteete 2016. aasta presidendikampaania lähenedes.” Raha eraldati 2015. aasta aprillis ning lekkinud raporti järgi läksid kordaminekutena kirja konkreetsete “piiskoppide ülesostmine toetamaks avalikumalt sõnumeid majanduslikust ja rassilisest õiglusest, et hakata tekitama kriitilist massi piiskoppidest, kes on paavsti rõhuasetustega ühel meelel.”

Tänu WikiLeaksile saime hiljaaegu teada, et Hillary Clintoni kampaaniajuht John Podesta oli seotud “revolutsiooni seemnete” külvamisega katoliku kirikusse, eesmärgiga aidata kaasa “progressiivsete” ideede levikule kirikus. Selles pole midagi üllatavat – konservatiivsete ja traditsiooniliste katoliiklaste ringkondades on juba aastakümneid hoiatatud kirikusse istutatud modernismiagenda ja selle edendajate eest.

Paljudes protestantlikes kirikutes on see kahjuks õnnestunud – me kuuleme sooideoloogia võidukäigust, lesbilistest ja homoseksuaalsetest piiskoppidest, homopaaride laulatamisest, traditsioonilise õpetuse üha ulatuslikumast revideerimisest jms. Katoliku ja ortodoksi kirikuid ei ole õnnestunud siiski sel määral oma agendale allutada.

Püüdlused ühiskonda kultuuriliselt radikaalselt muuta on äratanud vastuseisu elanikkonna konservatiivsemas osas, kes avangardi arvates peaks olema juba ajaloo kolikambrisse saadetud. Kuna lääne ühiskonnad põhinevad kristlusel, siis on revolutsioonilise liikumise eesmärk neutraliseerida just nimelt kristlus ühiskonda suunava vaimse jõuna. Mistõttu on teispool kultuurisõja rindejoont kaevikutesse või barrikaadidele tõusnud vastupanu osutama erinevate konfessioonide kristlased, aga mitte ainult.

Müürilehe tegevtoimetaja Henri Kõiv hoiatab kultuurisõjas n-ö valele poolele sattunuid, et “kui te kaitsete koos Varroga [mõeldud on SAPTK juhatuse esimeest Varro Vooglaidi] traditsioonilist perekonda, siis toetate ka abordi ja abielulahutuste keelustamist ning riigikirikut. See käib paketiga kaasas.” Selle väitega tahetakse hirmutada, et meie harjumuspärased vabadused on ohus, ja anda mõista, et inimene, kes on juhtumisi kooseluseaduse või massiimmigratsiooni vastu, ei taipa, et kavalad fundamentalistid tahavad kehtestada inkvisitsiooni ja kiriku diktatuuri ning kasutavad teda lihtsalt ära.

Kultuurisõjas on tõesti kaalul inimeste vabadus. Kuid elu on näidanud, et oht vabadusele ei tulene üldsegi “tagurlaste”, vaid hoopis revolutsionääride leerist, kes tahavad oma ideid ja sihte seadustesse kirjutada ning ühiskonna oma ettekujutuse kohaselt ümber kujundada. Nad kõnelevad pluralismist ja demokraatiast, kuni see neile sobib (s.t kuni nad nõuavad oma järjekordsele uuele ideele eluõigust). Järgmises etapis hakatakse rääkima juba “vihakõne” keelustamisest ja võitlusest diskrimineerimise, ksenofoobia, rassismi, fundamentalismi ja muu seesugusega. Me näeme seda juba siinsamas Eestis, mitte kusagil kaugel Ameerikas või Inglismaal (meenutagem kasvõi kooliõpetaja Priit Dievese vallandamist). Rootsi aga on hoiatavaks näiteks sellest, kuhu ideoloogiline diktatuur tüürib.

Tegelikult seisavad just konservatiivid terve mõistuse ja vabaduse kaitsel, sest “avangardi” ideoloogilised utoopiad lihtsalt ignoreerivad tegelikkust (ja ka inimloomust) ning neid pole enamasti võimalik muul viisil rakendada, kui läbisurumise ja sunni teel. Iga terve mõistusega inimene saab aru, et abielu saab olla vaid kahe eri soost inimese vahel ning muud läbikäimise ja kooseluvormid ei ole seda mitte. Iga normaalne inimene teab, et on olemas kaks sugu, mis ei muutu. Läheb vaja ulatuslikku ajupesu, propagandat ja riiklikku sundi, et seletada valge mustaks ja must valgeks. Terve mõistusega inimene saab aru ka sellest, et stabiilse ja harmoonilise ühiskonna püsimiseks on vaja väärtustada inimelu ja perekonda, hoida vaos pahed ja edendada hüvelist käitumist.

Seega ei ole need, kes seisavad kultuurisõjas terve mõistuse ja loomuseaduse kaitsel, mingid tuuleveskitega võitlevad naeruväärsed kurva kuju rüütlid, ajaloo poolt kaotama ja areenilt kaduma määratud. Nad on inimesed, kes seisavad MÕISTUSE, VABADUSE ja INIMVÄÄRIKUSE eest nende sõnade kõige sügavamas ja tõelisemas mõttes. Nende visadusest sõltub, milliseks kujuneb meie ühiskonna tulevik.