Mida on väärt „inimõigused", mis võtavad inimeselt õiguse oma veendumusi väljendada ja oma väärtushoiakutele tuginedes ühiskonnaelus kaasa rääkida, küsib kolumnist Veiko Vihuri.
Ühelt poolt on hea, et on olemas selline meediakomissar nagu Vilja Kiisler, kes ütleb välja, et väljaanded ei peaks avaldama artikleid, mille sisu on „sügavalt inimvaenulik, riivab teravalt inimõigusi ja naeruvääristab vabadusi". Konkreetselt peab Kiisler avaldamiskõlbmatuks arutelu abiellumisõiguse ja abordi üle, eriti just konservatiivsest ja kristlikust vaatenurgast.
Head on selles muidugi vaid niipalju, et Kiisler tutvustab ilma igasuguse valehäbita oma ettekujutust sõnavabadusest. Nii näeme totalitaarset mõtteviisi selle alastuses. Selle mõtteviisi kohaselt peab ühiskond olema allutatud teatavale tõlgendusele inimõigustest, millele ei tohi vastu vaielda. Vähemalt mitte avalikul arvamusplatsil.
See, et sarnast mõtteviisi, kuid palju üldisemal tasandil esindab Ameerika Ühendriikide suursaadik Poolas Georgette Mosbacher koos oma paljude kolleegidega teistest riikidest, ei ole aga enam kaugeltki tore. Vastupidi, see on äärmiselt murettekitav, sest USA näol on tegemist väga mõjuka riigiga.
Nimelt ühines USA saadik Varssavis diplomaatide avaliku kirjaga, milles kritiseeriti Poola võimude suhtumist seksuaalvähemustesse. Osutusele, et Viini konventsiooni järgi pole teiste riikide saadikutel õigust sekkuda oma asukohariigi siseasjadesse, vastas Mosbacher järgmist: „Ühelgi saadikul pole õigust mõjutada iseseisva riigi poliitikat, kuid inimõigused pole ei poliitika ega ideoloogia. Selles osas me kompromisse ei tee ja nimetatud põhjusel me avaldasime ka oma kirja."
Saadik lisas, et kuigi ta austab katoliku usku, on inimõigused sellest siiski tähtsamad.
Tegelikult väljendas tänavu juunis samasuunalist mõttekäiku ka USA Moskva-suursaadik John Sullivan, kes lasi saatkonnas heisata vikerkaarevärvides uhkuselipu ja tõi kuuldavale maksiimi: „LGBTI õigused on inimõigused. Inimõigused on üldkehtivad. Nii lihtne see ongi."
Niisiis on „LGBT-õigused" kuulutatud inimõigusteks (huvitav, mis õigused täpsemalt ja millise rahvusvahelise konventsiooni või kokkuleppega?) ja sellena kõrgemaks kui riikide sisepoliitika, õiguskord, religioossed tavad ja kultuurinormid. LGBT-õiguste läbisurumisel või kehtestamisel USA ametliku esindaja sõnul kompromisse ei tehta.
Taolisel foonil on ka mõistetav, miks kodukootud komissarid nagu Kiisler jt kuulutavad tribüünilt, kellele tohib sõna anda ja kellele mitte või missugused arutelud on ühiskonnas lubatud ja missugused mitte.
„Ajakirjandusel ei maksa muretseda selle pärast, et lamemaalased, emakahuvilised ja nii unes kui ka ilmsi hullunud liberastidega võitlevad vaimselt väsinud doktorihärrad tribüünita jäävad. Neil on omad keskkonnad ja internet ei saa otsa," kirjutab Kiisler armulikult.
Tõsi, internet ei saa otsa, küll aga on selle teatud olulised osad, nagu näiteks sotsiaalmeedia, allutatud maailmavaatelisele tsensuurile, mida toetatakse riiklikul tasandil vihakõneseadustega. Ja nende karmistamist nõutakse praegu ka Eestilt.
Nagu tellitult on platsis kriminoloogia emeriitprofessor Jüri Saar, kes kirjutab vihakõne eest karistamise vajadusest ning toob seejuures näiteks usklikud, kes levitavat piibli „homofoobset tõlgendust". Tema sõnul pole küsimus „niivõrd selles, kas kellegi sõnaline ähvardamine on seostatav reaalselt teostuda võiva ohuga, vaid probleemiks on mingeid inimgruppe vaenava üldise atmosfääri loomine ja levitamine."
Niisiis nähakse roima juba mingisuguse „üldise atmosfääri" loomises ja levitamises. Näiteks kui keegi tsiteerib teatud kohti Piiblist, nagu seda tegi Soome poliitik Päivi Räsänen. Või väidab, et abielu peab jääma mehe ja naise liiduks, eitades sellega erinevate vähemuste õigusi.
Võib vaid imestada, kust on välja astunud need enesekindlad – ja üldse mitte rumalad – onud ja tädid, kes kuulutavad vabadele kodanikele, mida, kuidas ja kus tohib avalikult rääkida, või iseseisvatele riikidele, milline peab olema nende poliitika. Hea meelega näeks sellistele ette rahunemispeatuse, kui see vaid võimalik oleks. Kuid paraku nii seda ideoloogilist hullust ei peata.
Me oleme praegu tunnistajateks vaba ühiskonna kokkuvarisemisele lääneriikides. See toimub eliidi – ühiskonna-, meedia- ja kultuuritegelaste –, aga samuti erinevate huvigruppide ja aktivistide rõõmurõkatuste saatel. Neid kõiki joovastab visioon paremast, õiglasemast homsest, kus ei eksisteeri enam arutelu, kriitilisi küsimusi, teisitimõtlemist ja oponeerimist, mis võiks nende visiooni kahtluse alla seada.
Aga mida on väärt „inimõigused", mis võtavad inimeselt õiguse oma veendumusi väljendada ja oma väärtushoiakutele tuginedes ühiskonnaelus kaasa rääkida?