Tulekul on totalitarism. Kuidas kristlasena sellele vastu hakata? Ameerika Ühendriikides ilmus teos, mis tõmbab paralleele Ida-Euroopa kristlaste kogemustega ja rõhutab, et kuigi kristlane ei suuda üksinda totalitaarsest režiimist jagu saada, saab ta keelduda olemast selle kuulekas alam.
Möödunud aastal nägi Ameerikamaal trükivalgust raamat, mis kannab kunagiselt nõukogude dissidendilt Aleksandr Solženitšõnilt laenatud pealkirja „Elagem ilma valeta!" ja mille alapealkiri osutab teose eesmärgile: „Kristlasest dissidendi manuaal". Raamatu autor on Rod Dreher, ajakirja The American Conservative peatoimetaja.
On iseendast kõnekas, et päevakorda on tõusnud vajadus koostada kristlastele juhend, kuidas elada oma usu kohaselt „vabas ühiskonnas". Eesti kristlased – vähemalt vanemad inimesed – mäletavad, milline oli usklike olukord nõukogude ajal. Usuelu oli surutud kiriku või palvemaja seinte vahele, kirikus käimine ja enese avalik kristlasena määratlemine võis paljudel juhtudel tähendada hüvastijätmist õpingutega ülikoolis või tööga mõnel ühiskondlikult olulisel ametikohal. Vabas läänes ei ole midagi taolist kogetud. Oma raamatus pöördub Rod Dreher idaeurooplaste poole, et tutvustada ameeriklastest lugejatele nende kogemusi ja rääkida nende lugusid, kuid samuti anda edasi nende hoiatusi.
Aga mis on siis pärast külma sõja lõppu läänes juhtunud, et ühtäkki on tekkinud vajadus tutvustada kommunismi ikke all elanud kristlaste kogemusi ja lugusid? Dreheri hinnangul on tänapäeval läänes maad võtmas pehme totalitarism (soft totalitarianism). Muidugi ei käi see nii, nagu marksistide võimuhaaramine Venemaal ja Ida-Euroopas, vaid 21. sajandile omasel viisil ja kujul. Raamat ilmus enne 2020. aasta USA presidendivalimisi ja 2021. aasta jaanuaris aset leidnud sündmusi, kuid selle hoiatused täituvad meie silme all, reaalajas.
Edasine ei ole raamatuarvustus ega samuti mitte täielik sisukokkuvõte, vaid pigemini osutus mõnedele olulistele mõtteliinidele, mis aitavad praeguse ühiskondliku olukorra tausta selgitada. Minu arvates on ka Eesti kristlased harjunud viimastel aastakümnetel mõttega, et elame vabas ja demokraatlikus ühiskonnas, kus usklikke taga ei kiusata ja kus saame – erinevalt nõukogude ajast – praktiseerida vabalt oma usku. Minu jaoks kõige jahmatavam ongi paljude Euroopa kristlaste toetus liberaalsele demokraatiale, mis on tegelikkuses kiriku surmavaenlane. Võib-olla aitab üha enam ilmsiks saav ideoloogiline diktatuur selles osas meie silmi avada.
Antikristliku progressivismi võimuhaaramine
Dreher nendib, et klassikalise liberalismi vana maailm on kõikjal läänes suremas. Ühiskonda on üle võtmas võitlev ja sügavalt antikristlik progressivism, mida paavst Benedictus XVI on nimetanud näiliselt humanistlike ideoloogiate üleilmseks diktatuuriks.
Nõukogude totalitarismis tuli alluda kommunistlikule parteile. Kuulekuse partei diktatuurile tagas riigivõim. Tänapäeva totalitarism nõuab lojaalsust teatud progressivistlikele tõekspidamistele, millest nii mõnedki on vastuolus loogikaga ja samuti kristliku õpetusega. Kuulekust ei suru peale niivõrd riigivõim kui eliit, kes kujundab avalikku arvamust, ja eraettevõtted, mis tänu tehnoloogiale kontrollivad meie elu kaugelt enam, kui meile meeldiks tunnistada. Nõukogude ajal ootas dissidente vangla või hullumaja, Stalini ajal ka vangilaager või mahalaskmine. Kommunistid pidasid õigeks, et progressi takistavad inimesed tuli elimineerida. Tänapäeva lääne ühiskonnas toimub vastaliste neutraliseerimine veidi pehmemal viisil – teisitimõtlejad kaotavad oma äri, karjääri ja reputatsiooni. Nad tõugatakse avalikkusest välja, neid häbimärgistatakse ja „tühistatakse", neid demoniseeritakse rassistidena, seksistidena, homofoobidena jne. Ja nad ei julge ennast kaitsta, sest pole kindel, et keegi neile appi tõttab.
Usk progressi ei ole marksistide väljamõeldis, vaid see on modernsuse alusidee. Seda võiks lausa ebausuks nimetada. Klassikalised liberaalid asetasid rõhu üksikisiku vabadustele, vasakpoolsed võrdsusele. Seejuures nägid liberaalid valitsuse rolli tugevasti piiratuna, vasakpoolsed aga lootsid oma eesmärgid saavutada just nimelt tugeva riigivõimu abil. Tänapäeva vasakpoolne totalitarism apelleerib samuti ühiskondlikule õiglusele, ajaloolise rõhumise ohvrite vabastamisele. Ta maskeerib ennast headusega, demoniseerides teisitimõtlejaid ja ebasoosingus olevaid ühiskonnagruppe, selleks et kaitsta „ohvrite" tundeid ja edendada „ühiskondlikku õiglust". Klassikalises marksismis oli rõhujaks kodanlus, rõhutavaks proletariaat. Sotsiaalse õigluse kultuses on rõhujateks valged, mehed, heteroseksuaalid ja kristlased – nad rõhuvad rassi-, seksuaal- ja usuvähemusi ning naisi. Huvitaval kombel ei ole rõhutute nimekirja tipus enam vaesed. Revolutsiooniliseks klassiks on haritlased. Ühiskonna ümberkujundamise on enda kätte haaranud fanaatilistest aktivistidest sotsiaalse õigluse sõdalased (soldiers of social justice, eesti keeles on neid hakatud kutsuma sõssideks).
Tegelikult ei ole sotsiaalse õigluse mõiste kristlusele, eriti katoliiklusele, võõras – selle termini võttis kasutusele nimelt jesuiidipaater Luigi Taparelli. Sotsiaalse õigluse kristlikku kontseptsiooni on siiski raske ühitada ilmaliku käsitusega, sest esimene põhineb piibellikul arusaamal inimesest ja loodust. Marksistidele tähendas sotsiaalne õiglus ühiskonna materiaalsete hüvede õiglast jaotamist. Tänapäeva ilmalik sotsiaalne õiglus on kõrvale heitnud kristliku dimensiooni. Kuna kristlik seksuaalmoraal ja arusaam sugudest on vastuolus progressistide veendumustega, nähakse kristlastes sotsiaalse õigluse vastaseid.
Sotsiaalse õigluse liikumisega käib käsikäes nähtus, mida on nimetatud virgkapitalismiks (woke capitalism). Selles on raha teenimine ja tarbimisideoloogia ühendatud sotsiaalse progressi ideedega. Mõned suured rahvusvahelised ettevõtted juurutavad sellest lähtuvaid norme töökohtadel sotsiaalselt konservatiivsetes riikides, näiteks Poolas, kus on nõutud osalemist LGBT-aktivismis. Kuigi see läheb vastuollu paljude konservatiivsete katoliiklaste südametunnistusega, ollakse töökoha kaotuse hirmus sunnitud sellega kaasa minema.
Vaba ühiskonda ohustab ka „jälgimiskapitalism" (surveillance capitalism), millest võib rääkida seoses Google'i, Facebooki, Amazoni jt tegevusega oma kasutajate andmete kogumisel ja töötlemisel. Nutitelefonide ajastul kannavad inimesed vabatahtlikult kaasas seadet, mis saadab kogu päeva jooksul teenusepakkujatele nende kohta kõiksuguseid andmeid. Kuid andmeid ei kogu mitte ainult ettevõtted. Dreher rõhutab, et kodaniku digitaalne eraelu kuulub valitsusele, keda hetkel piirab küll seadus, kuid mitte võimekus jälgida ja jälitada ning soovi korral inimese reputatsioon hävitada. Selles mõttes hirmuäratav, mis toimub kommunistlikus Hiinas – seal on välja kujunemas tehnoloogiline totalitarism, mis arendab oma nn sotsiaalse krediidi süsteemi. Selle sisuks on, et kodanik saab mitmesugustest hüvedest osa vastavalt sellele, kas ta on võimude arvates käitunud õigesti. Kas midagi sellist võib juhtuda ka läänes? Dreheri arvates loomulikult võib. Kahekümne esimese sajandi hea uus ilm on juba teel.
Kuidas elada tões?
„Tulemas on karmi proovilepaneku, isegi tagakiusamise ajad," hoiatab Rod Dreher. „Leiged ja välispidised kristlased ei suuda neist läbi minna, ilma et nende usk puutumata jääks. Kristlastel tuleb täna kaevuda sügavale Pühakirja ja kiriku traditsiooni ja õpetada üksteisele, kuidas ja miks tänapäeva postkristlik maailm on oma enesekesksuses, õnnejanus ja püha korra ning kõrgemate väärtuste tagasilükkamises ehtsa kristlusega konkureeriv religioon. … Kui ei seista traditsioonilise kristluse kindlal kaljul, jäädakse maailmale alla."
Kristlane ei suuda üksinda totalitaarsest režiimist jagu saada, kuid ta saab keelduda olemast selle kuulekas alam. Sel juhul tuleb muidugi taluda kannatusi ja olla valmis eneseohverduseks. Keeldumine valega kaasa minemast oli omal ajal Aleksandr Solženitšõni sõnum. Nõukogude Mordor oli tugev, aga tõde osutus tugevamaks. Dreheri järgi on kristlikus vastupanuliikumises kesksel kohal perekond ja pühendumine religioonile. (Olgu lisatud, et mitte juhuslikult ei käi praegu läänes ühiskondades võitlus perekonna tähenduse üle.) Ta osutab kristlikule autorile C. S. Lewisele, kelle sõnul maailmas elav kristlane asub vaenlase poolt okupeeritud territooriumil, kuid õiguspärane Kuningas on juba saabunud ja kutsub omasid üles suurejooneliseks sabotaažiks. Selle maailma vürstile vastu hakkav kristlane on nimelt Jumala riigi eest võitlev sabotöör. Kultuurisõda on läbi – kristlased kaotasid selle. Suur marss läbi institutsioonide (selle all peetakse silmas lääne oluliste institutsioonide nagu ülikoolid, meedia, võimustruktuurid jne hõivamist vasakpoolsete poolt) on vähemalt praegu vastaspoole võiduparaad. Kristlaste ülesanne on rajada „põrandaalune" vastupanu okupatsioonile ja hoida elus mälestus sellest, kes me olime ja oleme.
Lõpuks meenutab Dreher lugejatele Aleksandr Solženitšõni 1974. aasta manifesti „Elagem ilma valeta!", kus viimane ütleb:
„Niisiis ei tule sellele teele astuda esimestena, vaid teistega ü h i n e d a ! Mida üksmeelsemalt ja arvukamalt me sellele teele asume, seda kergemaks ja lühemaks osutub ta meile kõigile! Kui meid on juba tuhandeid, ei suuda mitte keegi toime tulla, nad pole võimelised midagi tegema. Kui meist aga saavad kümned tuhanded, ei tunne me oma kodumaad äragi!
Kui me aga vedelaks lööme, siis aitab halamisest, nagu ei laseks keegi meil hingata – me ise ei võimalda seda endile. Küürutame veelgi madalamale, ootame veel – meie vennad bioloogid aga aitavad lähemale tuua aega, mil suudetakse mõtteid lugeda ja meie geene ümber teha.
Ja kui me ikka araks jääme, siis oleme tegelikult tühised ja lootusetud ning väärt vaid Puškini põlastust:
Miks neile priiust täie vaega,
kui ihk on kanda iket uut?
Neil pärisosaks ajast aega
on ahelad ja kupja nuut."
Ei saa salata, et need luuleread tabavad valusalt märki ka tänapäeva eestlasi silmas pidades. Pole kahtlust, et ka Eestis leidub kristlasi, kes on valmis ühinema Kuninga vastupanuliikumisega ja hakkama Mordori võimu õõnestavateks sabotöörideks, ent kas meil on rahvana lootust?
Rod Dreher
Live not by lies. A manual for Christian dissidents
New York City: Sentinel, 2020