Asjaolu, et moodne Iisraeli riik kannab sama nime, mida kasutatakse Vanas Testamendis jumalarahva nimetusena, tekitab segadust ja toidab kristliku sionismi väärõpetust. Kui 1948. aastal oleks Iisraeli asemel sündinud Judea või Ivrija nimeline riik, siis oleks segadust palju vähem, kirjutab teoloog ja kirikuajaloolane Veiko Vihuri.
Tänapäevane juudiriik Iisrael kuulutati välja 14. mail 1948. Alguses polnud päris selge, mis saab uue riigi nimeks – kaaluti erinevaid nimesid. Andkem sõna silmapaistvale kaasaegse juudi ajaloo uurijale Colin Shindlerile, kes kirjutab juudiriigi sünnihetkedest järgmist:
„Tseremoonia Tel Avivi muuseumis oli korraldatud ülepeakaela. Ei suudetud isegi otsustada, milline peaks olema uue riigi nimi, kas Judea või Ivrija. [Schindleri joonealune märkus nr 2: Intervjuu Arich Handleriga, 15. märts 1988. Nimi „Iisrael" võeti ajutiselt kasutusele 25. aprillil.] Lõpuks lepiti kokku nimetuses Iisraeli Riik Iisraelimaal. [Schindleri joonealune märkus nr 3: Selle nime pakkus välja heebrea kirjanik Aharon Reuveni, kes oli Iisraeli teise presidendi Jitshak Ben-Tsvi vend, oma artiklis „Moznajim'ile" 5. dets 1947. – Ha'arets, 1. mai 2006.]" (Colin Schindler. Iisraeli riigi ajalugu. Kirjastus Valgus, 2011, lk 49.)
Nimi Iisrael (heebrea keeles Jisrael) tähendab „Jumalaga võitlejat", seda sõna võiks tõlkida ka kui „Jumal võitleb". Piibellikus-teoloogilises mõttes tähendab Iisrael Jumala rahvast või kogudust, kellega Jumal on teinud lepingu.
Asjaolu, et moodne Iisraeli riik kannab sama nime, mis Vana Lepingu koguduski, tekitab segadust. Kui 1948. aastal oleks Iisraeli asemel sündinud Judea või Ivrija nimeline riik, siis oleks segadust vähem. Piibli pealiskaudsel lugemisel võib tekkida mulje, et pea 80 aastat tagasi välja kuulutatud ilmalik juudiriik on pühakirja ettekuulutuste ja tõotuste adressaat.
Selle väärale samastusele on rajatud nn kristliku sionismi väärõpetus, mis on levinud protestantismi teatud harudes, kus nähakse juutide tagasipöördumist oma ajaloolisele kodumaale ja Iisraeli riigi loomist piibellike prohvetiennustuste täideminekut ja lõpuaja kättejõudmist.
Ajalooline kristlus (katoliiklus, õigeusk, protestantismi põhivoolud) peab teoloogilises mõttes Iisraeliks kristlikku kirikut. Kristuse ristisurm tühistas vana lepingu ja pani aluse uuele. Nüüdsest peale saab Jumala rahva hulka lugeda üksnes ristituid. Judaismi järgijad või sekulaarsed juudi rahvusest inimesed nende hulka ei kuulu. See on elementaarne usutõde.
Seda käsitust on ekslikult nimetatud asenduseks. Ei, kristlik kirik ei asenda Iisraeli kogudust, vaid ta on olemuselt sama kogudus. Uskmatus (suutmatus uskuda Jeesusesse kui Kristusesse) arvas selle osa vana lepingu koguduse liikmetest Jumala rahva hulgast välja, kes Kristuse valeõpetajana tagasi lükkasid. Jäid need, kes tunnistasid Jeesust Kristusena, ja need, kes hiljem – s.h paganrahvaste seast – Kristuse jüngritega liitusid.
Kristlased näevad Jumala prohvetite poolt Iisraeli kohta öeldut täitumas kristlikus kirikus. Otsustavaks mõõdikuks on usk. Apostel Paulus õpetab, et mitte etniline põlvnemine Aabrahamist ei tee inimest Jumala rahva liikmeks, vaid usk: „Ei ole ju need kõik, kes pärinevad Iisraelist, veel Iisrael, ega ole kõik Aabrahami lapsed sellepärast, et nad on tema järglased…" (Rm 9:6–7); „Nii mõistate teie, et need, kes on usust, on Aabrahami lapsed." (Gl 3:7). Kirjakohti, mis selgitavad Iisraeli kui teoloogilise mõiste tõelist tähendust, on veelgi.
Õigupoolest võiksime rääkida kahest Iisraelist – tõelisest Iisraelist ja Vale-Iisraelist. Sellal kui Vale-Iisraeli juhid valmistasid ette Naatsareti Jeesuse kohtuprotsessi ja hukkamist, kogunes tõeline Iisrael oma Messia ümber pühale õhtusöömaajale.
Missouri Sinodi – USA konservatiivse luterliku kiriku – pastor Arie Bertsch ütleb õigesti, et tänapäeva Iisrael on riik nagu iga teinegi riik, kuid ei ole Kirik ega Vana Testamendi Iisrael. Selle usuline kese ei ole tõotatud Jumala Pojas Jeesuses Kristuses. Kui iisraellased tahavad pärida igavest elu, vajavad nad Jeesust samamoodi nagu kristlased.
„Ekslik arusaam, justkui oleks Jumalal kaks erinevat rahvast, juudid ja kristlased, teeb halba kahel viisil," kirjutab Bertsch. „Esiteks muutub see poliitiliseks, kuna tingimusteta toetusest Iisraeli riigile saab Jumala käsk. Selline käsk õigustaks ükskõik kui fanaatilist toetust mistahes iisraellaste sõjalisele ja ekspansionistlikule sammule araablaste vastu. Siis muutub vajaduseks kaitsta Iisraeli riiki kuni viimase Ameerika veretilgani. Teiseks, selline vaade külvab kalki vihkamist araablaste vastu, kes on meie sarnased mittejuudid."
Omaette teema on, kui suhtumisest Iisraeli riiki tehakse Eesti konservatiivse leeri jaoks n-ö usudogma, mille alusel hakatakse üksteist „ekskommunitseerima". Meil ei tule võidelda ei juutide ega palestiinlaste-araablaste võitlust, vaid ajada külma pea ja kuuma südamega eesti asja, säilitades inimliku hoiaku ja õiglustunde kõikide teiste rahvaste suhtes.