Lääne tsivilisatsiooni hävitavaks epideemiaks on äärmuslik, lausa lapsik egoism, mis asetab esikohale isikliku kasu- ja mõnujahi. Lastetuse põhjused ei ole materiaalsed, vaid mentaalsed, mistõttu olulisimaks probleemiks lisaks islami invasioonile oleme meie ise, kirjutab kolumnist Roland Tõnisson.
Me võime rääkida kaua ja pikalt sellest, mida meie juhid jätavad tegemata ning kuidas nad oma mainet "täis teevad". Kahjuks annavad nad meile selleks ainest iga päev ja palju. Ootame ja loodame, et keegi kusagil midagi otsustab ja korraldab ja loob meie põlve uueks. Selleks olevatki erinevad ametid ja nende kandjad.
Ometigi ütleb meie põhiseadus, et kõrgeima võimu kandja on rahvas. Kas me siis oleme ise oma maine "täis teinud" ja anname ise endale ainest meie eneste tegemata jätmiste kritiseerimiseks? Kui hästi järgi mõelda, siis nii see ju ongi. Oleme delegeerinud oma tahte ja teovõime inimestele, kes sülitavad kõrges kaares rahva tahtele ja on pigem ametis oma isikliku oleviku ja tuleviku kindlustamisega euroliidu toiduküna ääres.
Oleme delegeerinud oma tahte ja teovõime inimestele, kes sülitavad kõrges kaares rahva tahtele ja on pigem ametis oma isikliku oleviku ja tuleviku kindlustamisega euroliidu toiduküna ääres.
See probleem ei ole siiski ainult Euroopa Liiduga või Ühendriikidega piirnev. Küllap on kogu meie Lääne tsivilisatsioon Lissabonist Uuraliteni samade metamorfooside küüsis ning rebenemas õmblustest. Tavaliselt kaasneb sellega mürinal põrmu langemine. Aga sellest võib sündida ka uus, tugev elukeskkond, mis tervendab rahva eelkõige vaimselt. Aga seega – ka füüsiliselt. Uuenemisest ja muutustest on meil aga vägagi kõver arusaam – oodates muutusi teistelt, ei pea me sugugi vajalikuks ise panustada meie elukeskkonna parandamisse.
Vene õigeusu kirikus teeniv ülempreester Dmitri Smirnov, sisekaitsestruktuuride kaplanaadi üks eestvedajaid, on tuntud kristlik telenägu, kui nii võib väljenduda. Tema juhtida on jutusaade, kuhu helistades võib esitada küsimuse. Ja saada ka vastuse. Ühest sellisest küsimusest, õigemini probleemiasetusest, kujunes isa Dmitril järgnev mõttearendus:
"Mulle helistas eile üks inimene, ta on juba pea 90-aastane ja kaotanud veidi orientiirid. Ta räägib mulle: "Te öelge seal Putinile, et toimub tont teab mis! Vot need moslemid! Neid tuleb muudkui juurde! Ja mis kogu maailmas toimub!? Jääme varsti neile alla! Pandagu sellele piir!"
Vabandage, mis hirmsat siis toimub? Musulmanid armastavad lapsi. Tšetšeenias ei ole lastekodusid. Miks omal ajal kristlus võidutses? Sest kristlus võis moslemitele midagi pakkuda. Kui ma kirjanik Tšõngõz Ajtmatovilt (olime omavahel sõbrad) küsisin: "Tšõngõz Torekulovitš, aga mis hea pärast te olete valinud oma töödele sellised kristlikud teemad? Näiteks "Jumalaema lumes". See on romaan ühest vaimuliku seminari õpilasest. Tema selgitas: "Sest Kristuse isikust ei ole miskit kõrgemat."
Mida aga kaasaegsed õigeusklikud või katoliiklased (või luterlased – autor) võivad pakkuda musulmanlikule maailmale? Mida? Viina, prostitutsiooni, narkomaaniat, vihkamist üksteise vastu jne? Ja täiesti hüljatud lapsed. Võib öelda, et kristlus – see on alkohoolikute ja prostituutide usk. Vilista ristitud naiste suunas ja igaüks neist, kas või kakskümmend tükki korraga, heidavad end pikali. Inimesed elavad niisama omavahel kokku ilma mingisuguste kohustusteta. Ja elavad nagu loomad – tapavad oma lapsi.
Iga musulman aga rõõmustab oma lapse üle. Ta armastab neid. Me oleme langenud nii madalale, et islamistlikus ühiskonnas on leida rohkem armastust kui meis. See ei ole juhtunud mitte selle pärast, et Kristuse armastus inimkonna vastu oleks nõrgenenud. Meie kristlus on hoopis nigelaks jäänud. Kristlus on oma loomult ohvreid toova armastuse usund. Meie kristlus on aga väärastunud. Meie palveelugi on egoistlikult omakasu nõudev – "Issand, anna, anna, anna!"
Kristluses käivad asjad aga teistmoodi. Kui meenutada meie esimärtrit ülemdiakoni Stefanust: teda loobitakse kividega, et ta Kristusest lahti ütleks, tema aga on kindlalt usus, kannatab valu ja sureb Kristuse pärast. Aga mida teeks kaasaegne kristlane?
Kaasaegne moslem soovib surra oma usu pärast. Ta mässib enda ümber dünamiidi, läheb sinna, kuhu tema mullad käsivad tal minna. Ta on valmis end ohverdama ja laseb end õhku. Ning Euroopa väriseb hirmust ja kooldub omaenese tolerantsuse all. Aga midagi eurooplased ega venelased ette võtta ei saa, sest ei ole selliseid mehi, kes oleksid valmis Kristuse nimel surema. Need eurooplased ja meie oma inimesed ainult vigisevad ja kaeblevad ja kõik on neil halvasti: "ma ei tea", "aidake", "mul on vaja". Kõik on meil pea peale pööratud. Vaga Sergius läks Radoneži metsa koos kirve ja ühe aadlivõsukesega. Tema õpilased aga rajasid üle saja kloostri, mis oma majandus- ja haridustegevuse ning raamatukogudega olid kõigile eeskujuks. Aga nüüd mis toimub? Ümberringi on ainult vingatsid. Seepärast võib siin rääkida ükskõik mida nii Putinile kui Medvedjevile – vingujate osas niikuinii miskit ei muutu. Midagi hakkab muutuma siis, kui muutub inimeste vaimsus, kui hakkab põlema soov anda end teiste hüvanguks. Soov teenida seda ideed ja Kristust.
Kas võis keegi kunagi mõelda, et islamimaailm peab hakkama meile eeskuju andma? Miks noored moslemid surevad? Sest nad ei soovi elada riigis, mida juhivad pederastid. Nad ei soovi, et popkultuur vallutaks nende meeled. Nad ei soovi, et kõikjal tolgendaksid ringi häbitud, poolpaljad naisterahvad. Nad ei soovi, et ühiskonna alustaladeks peetavad inimesed abielluksid kaheksandat ja kuueteistkümnendat korda. Nad ei soovi näha omaenda peresidemete sellist laostumist. Seepärast nad surevadki. Nad ei ole lihtsalt mägedest alla tulnud terroristid. Suur osa nendest on kõrgharidusega. Jah, nad on fanaatikud. See mõiste tuleb sõnast thanatos – surm.
Millised oleme aga meie? Äraaetud, poolsurnud, haiged inimesed. Kes võib meid sellest "surmaorust" päästa? Ainult Kristus. Tema võib meid elavaks teha. Selleks on aga vaja ka meie enda tahet. Peame asuma teele Tema juurde. Me ei tohi Teda ainult kasutada.
Jah, Kristus on hea. Evangeeliumites näeme, et Ta tervendas haigeid ja puhastas seestunuid. Toitis näljaseid ja andis pimedana sündinule nägemise. Ta haletses Naini lesknaist ja andis talle tagasi surnud poja. Ta on valmis…
Aga kas Ta tuli siia maailma ja valas verd selleks, et me saaksime Temalt näiteks leiba ise külvamata? Selleks, et seda priileiba teleka ees õgides rasvuda? On ju nii seatud, et kui viskad seemne mulda, siis annab see mitmekordse saagi. Peab vaid kas või veidi vaeva nägema.
Seega – mitte mingisugused välispidised meetmed meid ei aita. Kui võtta ükskõik milline kogus mädanenud palke, siis ükskõik kuidas neid ka kokku ei pane, ei saa sellest korralikku maja. Seepärast on muutused võimalikud, kui murrame katki praegu valitseva mentaliteedi selgroo: hakkame lapsi kasvatama, selle asemel, et neid tappa. Hakkame kasvatama ise, selle asemel, et anda nad võõrastesse kätesse ja kodudesse. Uut, rohkearvulist põlvkonda kasvatades kasvatame uuenenud rahva. See on võimalik hoolimata paljude kahtlustest. Kui me hakkame elama Jumala seaduse järgi – jääme ellu. Kui mitte – haihtume. See oleks muidugi suur mure, ent see oleks väga õiglane, sest oleme selle ära teeninud. Sest selle asemel, et külvata seemet, me külvame loodete, imikute ja väikelaste verd."
Kas võib keegi vaielda nendele sõnadele vastu? Kas võib eitada, et meil – nii Euroopas kui Venemaal – on valitsev enesekeskne, egoistlik-hedonistlik ateism ja sellele vastukaaluks on panna vaid õige pisuke kogus inimesi, kes mõistavad, et looduse seaduse vastu elades asub loodus ise meid välja praakima. See tähendab – Jumala seaduse vastaselt elavast seltskonnast ei ole meie planeedil ega maailmakõiksusel mingit kasu. Ja see hävitab end ise. Käivitub destruktiivne mehhanism, ja seda oleme saanud näha juba mitukümmend aastat. Kui mitte paarsada aastat, alates sellest ajast, kui "valgustatud" mõtlejad külvasid inimeste ajju surmava seemne.
Tõde aga kuulda me ei taha. Tahame, et võiksime jätkata oma egoistlik-hedonistlikku elupõletamist, ilma et keegi või miski meid häiriks. Kiriku on Lääs juba tasalülitanud. EELK peapiiskopki väidab homoparaadi Suure Reede ristikäigu sarnase olevat ja leiab, et on kohatu talle selle väite vildakust nina alla hõõruda.
Toronto politseinik manitseb naisi mitte riietuma nagu libud, et vältida seksuaalseid rünnakuid. Üldsus on šokis politseiametniku taktitu sõnavõtu pärast.
Eesti president teeb usuvastast propagandat, avaldades toetust sellisele skandaalsele seltskonnale nagu Pussy Riot, Eesti välisministeerium tegeleb sodoomia reklaamimisega ja globalismi teenistuses olevate riikide "välisesindused" sekkuvad Eesti siseasjadesse. Sel ajal, kui Eesti Vabariik peaks tegelema rahva elujõu ja tulevikuga, sunnib "meie oma riik" kodanikkonda võtma omaks väärastunud kuvandit inimesest. Me teeme ennast meie planeedile ja Elule üha kasutumateks. Ja surev elukäsitlus peab paratamatult andma teed elujõulisele kooslusele.
Üks tuttav kolis Leedust Saksamaale ning õpib parajasti kohalikku keelt, nagu üks korralik migrant seda tegema peaks. Teda hämmastavad õppematerjalid, millest ta on toonud ka näiteid: ""Perekond Schultz elab oma majas, neil on neli last…," "Härra ja proua Mülleril on viis last…", "Perekond Schmidt elab koos kolme lapsega korteris, kus on kolm lastetuba, kaks magamistuba ja külalistetuba…" Tegelikult ei ole saksa nimedega peredel kolme kuni viite last, vaid üks laps kolme-viie pere peale. Saime küllalt näha selliseid peresid, kui otsisime korterit ja sattusime pidevalt kuulutuste peale, milles öeldi, et "antud majas elavad vaid perekonnad ilma lasteta ja koerteta." Aga paljulapselised perekonnad on ka muidugi olemas! Isa nimi on tavaliselt Mahmud, Muhammed või Mahomad ja nende perekonnanimed ei ole neil kindlasti Schultz või Müller."
Põhjused lastetuseks ei ole materiaalsed, vaid mentaalsed. Selline olukord on saanud suurimaks ohuks Lääne tsivilisatsioonile ja Venemaale sealhulgas. Olulisimaks probleemiks lisaks islami invasioonile oleme meie ise.
Põhjused lastetuseks ei ole materiaalsed, vaid mentaalsed. Selline olukord on saanud suurimaks ohuks Lääne tsivilisatsioonile ja Venemaale sealhulgas. Olulisimaks probleemiks lisaks islami invasioonile oleme meie ise. Suurimaks epideemiaks, mis meid hävitab, on äärmuslik, lausa lapsik egoism, mis asetab isikliku kasu- ja mõnujahi kõigest üle. Ja see on kahjuks väga nakkav – ta liigub edasi ajust ajju. See on saanud osaks haridusprogrammist ja nn kultuurielust. Ka Lääne usuelu on saanud selle endale külge ning kirikujuhid, kes peaksid olema oma rahva vaimsete püüdluste eestkõnelejad ja pattude pärast eespalvetajad, on kas ise osalised selles rängas jumalavastasuses või siis vaikivad ettevaatlikult.
Vaimse ja seega ka füüsilise uuenemise võti on meie eneste käes. Meie juhtidele ei saa loota. President Donald Trumpi kõne Varssavis on lootustandev, ent näiteks Soome riiklikud meediakanalid tegid sellest heal juhul vaid üldise, pehmendatud kokkuvõtte. ERR ei teinud sedagi. Meie maailm on aga meie pere, meie lähedased, meie lapsed ja vanemad. Seda kooslust suurendades ja tervendades ning armastades muudad sa ilusamaks ja tervemaks omaenda maailma. Ja seda ei olegi nii vähe, kui tundub.