Etturid. Foto: Bigstockphoto

Riigijuhtimises on tekkinud kaks maailmavaatelist leeri. Ühel pool rindejoont on esimene ja teine võim. Teisel pool neljas ja viies. Kui süvariiklased kompromisse teha ei taha, jäävad alles vaid lõplikud lahendused, hoiatab Oto Tuul.

Pärast minister Mart Järviku ja kantsler Illar Lemetti ametist tagandamist sai ilmsiks põhimõtteline vastuolu Vabariigi valitsuse, eesotsas EKRE ministrite, koalitsioonierakondade, ja ametnike, eesotsas Lemetti enda, kantslerite nimel kõneleva Marika Priske, meedia, president Kersti Kaljulaiu vahel.

Sisuliselt ei olnud Illar Lemetti tagandamises midagi eriskummalist – on ju üsna loomulik, et kui koostöö lõppes sedavõrd tõsiste erimeelsustega, puhastatakse õhk järgmise sama erakonna ministri jaoks. Sellel juhul tähendas see konflikti teise osapoole kõrvaldamist. Lisaks ei käitunud ka Lemetti korrakohaselt, protseduuriliste kanalite kõrval pöördus Lemetti otseteed meediasse, põhjustades sellega pöördumatu mainekahju enne kui ametlik uurimine sai üldse alata. Seejuures pole kuigi usutav, et see polnuks tahtlik otsus. Ei ole vaja kaugelt otsida motiivi, miks juba alates 2012. aastast eelmiste valitsuste all erinevatel ametnikupositsioonidel töötanud Lemetti tahtnuks EKRE ministrile kaikaid kodaraisse heita. Küllap polnud erimeelsused üksnes ametialased, vaid ka maailmavaatelised.

Tuleb nõustuda Aivar Pauga Postimehest, et Lemetti tegevus kantslerina tulnuks peatada kohe kui tuli ilmsiks, et kantsler on konflikti selle korrakohase lahendamise asemel sapises kastmes ajakirjanikele ette söötnud. „Mina hindan seda kirja kui labases toonis provokatsiooni. […] Valitsus langetas minu hinnangul ainuvõimaliku otsuse see inimene riigiteenistusest ära saata. Ma tõesti ei kujuta ette, et koostöö oleks võimalik laabuvaks muuta EKRE järgmise ministriga," kirjutab Pau.

Ka Ameerika näitel on täiesti tavapärane ja vaidlustamatu, et pärast valimisi vahetavad tippjuhid olulisema osa endale alluvatest ametnikest välja, kõige markantsemalt presidentaalses süsteemis muidugi pärast presidendivalimisi. Kuidas nad muidu töötada saaks, küsitakse teispool suurt lompi enesestmõistetavalt.

Absurdne on ka väide nagu oleks see rünne õigusriigi põhimõtete vastu. Vastavalt avaliku teenistuse seaduse paragrahvile 96 „Ministeeriumi kantsler vabastatakse teenistusest, kui ministri hinnangul ministri ja kantsleri koostöö ei laabu," pärast vähemalt kuue kuu möödumist koostöö algusest.

Tegelikult pole asi ju kunagi selles olnudki. Järvik pidi minema. Lemetti pidi ka minema, niipalju oli selge juba siis, kui Lemetti kiri ajakirjanike postkasti potsatas. Asi on maailmavaates – tegemist on maailmavaatelise konfliktiga riigijuhtimises, mille ühele poolele jäi Järvik ja tema liitlased, ning teisele poolele Lemetti oma liitlastega. Olukord meenutab veidi Esimese maailmasõja algust, kus iseenesest kõrvaline tüli kahe Kesk-Euroopa riigi vahel kasvas liitlassuhete võrgustiku tõttu peaaegu globaalseks konfliktiks.

Asi on maailmavaates – tegemist on maailmavaatelise konfliktiga riigijuhtimises, mille ühele poolele jäi Järvik ja tema liitlased, ning teisele poolele Lemetti oma liitlastega.

Niisiis on ühel poolel – nimetame neid valitsusliitlasteks – poliitiliselt-maineliselt hukatud Järvik, tema erakond EKRE, peaminister, valitsusministrid, koalitsioonipartnerid Keskerakond ja Isamaa. Seni on valitsusliitlased esinenud ühtse leerina. Valitsusliitlased kõrvaldasid positsioonilt Järviku maine-hukkamise peasüüdlase Lemetti ja püüavad oma võimupositsiooni kinnistada.

Teisele poolele – nimetame neid süvariiklasteks – ühinesid vastupanuvõitleja Lemetti, teda toetavad kantslerid ja teised ametnikud, meedia ja president Kaljulaid. Süvariiklaste eesmärk näib olevat valitsusliitlaste võimult kukutamine.

Seejuures tuleb tähele panna, et täiesti ekslik on ettekujutus ametnikest kui tagakiusamisohus olevatest võimetutest käsutäitjatest. Ametnikel võib teatud tingimustel olla protsesside üle riigijuhtimises isegi suurem voli kui mandaadiga ministritel ja poliitikutel. Minister annab käsu, ametnik vastutab selle eest, et see tehtud saaks. Ja mil viisil. Või tegemata jääks.

See ei piirdu Lemetti ilmutatud otsese allumatusega – on terve ampluaa kavalaid bürokraatlikke nippe, kuidas ametnik asjade käiku kiirendada või aeglustada saab. Näiteks mõni paber „ära kaotada" või „unustada" edastada. Asjast „valesti aru saada". Kriitilisel hetkel „puhkusele" minna ja telefon välja lülitada. Siseinfot diskreetselt oponentidele või avalikkusesse lekitada. Need on vaid mõned hüpoteetilised näited.

Ametnikud ei ole võimetud lakeid. Ametnikel on võim, tunnistavad nad seda või mitte. Ametnikud on viies võim.

Tabavalt juhib Facebooki postituses Jaak Kivi tähelepanu sellele, et juba ligi kümme aastat tagasi süüdistati Eesti staažikaimat kantslerit, tänaseni ametis olevat Marika Prisket sotsiaalministeeriumist (toona majandusministeeriumis), riigiprokuröri ja KaPo poolt Maanteeameti mõjutamises riigihangete nõuete rikkumiseks. Samas oli Priske ettevõtja Viktor Siilatsi väitel juba toona korruptiivse „varivalitsuse", mitteformaalse kantslerite nõukogu juht.

„Paljud vist ei tea, et Marika Priske eestvedamisel on moodustatud varivalitsuse tunnustega ühendus, kantslerite nõukogu. Otse loomulikult juhib seda Priske ise. Niipea kui valitsus on midagi tähtsat ja Prisket või teisi kantslereid puudutavat/huvitavat otsustamas, koguneb see "varivalitsus " ja teeb oma eelotsuse, mis siis valitsusele esitatakse. Katsugu vaid valitsus selle otsuse vastu minna! Sõnakuulmatud ministrid uputatakse aga "Jah, härra minister!" stiilis bürokraatiasse," kirjutab Siilats.

„Jah, härra minister!" on 1980. aastal ekraanile tulnud briti komöödiasari, mis illustreerib hästi „tavaliste" ametnike septsusi ministrite käe all Briti valitsuses:

Siilats toob näiteks 2008. aastal toimunud vahejuhtumi, kus Priske alluva äia huvides oli vaja tõestada, et teatud kohas on olemas rahvusvaheline piiripunkt. Priske saadetud juhise peale siseministeerium seda ametlikult ka tegi. Paar kuud hiljem likvideeris siseministeerium selle „mittevajaliku" piiripunkti. Seda polnud seal kunagi olnudki.

Veel räägib Siilats, kuidas ametnikud kui seaduseelnõude tegelikud koostajad ministeeriumites hoiavad käppa peal ka sellel, mis riigikogu tahtest hoolimata tegelikult seadustesse kirja saab ja vajadusel suunavad ka kohtuveskeid endale sobival viisil jahvatama. Siilatsi sõnul pidavat Priske impeeriumis tõeline võim kuju võtma telefonikõnena, millega tülikas uurimisprotsess lihtsalt peatatakse.

Toona prokuratuur oma süüdistusi tõendada ei suutnud, kuid kui Siilatsi väidetest on osalgi tõepõhi all, on nüüdseks veel ligi kakskümmend aastat (vari-)valitsenud Priske ja tema kantslerite nõukogu kardetav vastane.

Armulikult rahustab meid Priske ise: „Ju meid [kantslereid] võib koostöö mittesobimatuse pärast ükshaaval või mitmekesi lahti lasta, kuid mina julgen Eesti inimesi rahustada: ametnikud ei ole sellest ära hirmutatud. See juhtum meile ei meeldi, […]. Aga kui keegi arvab ja loodab, et ametnikele on nüüd koht kätte näidatud, siis nii see kindlasti ei ole!"

Ametnikud ei ole võimetud lakeid. Ametnikel on võim, tunnistavad nad seda või mitte. Ametnikud on viies võim. Ja see ongi oluline osa süvariigist.

Niisiis on meil kaks maailmavaatelist leeri, valitsusliitlased ja süvariiklased. Maailmavaatelisi konflikte saab lahendada kas kompromisside või põhimõtteliste, võiks öelda lõplike lahendustega. Süvariiklased, seejuures ka süsteemi peamised arhitektid oma 16-aastase ainuvalitsuse jooksul, reforimierakondlased, vähemalt retoorikas kuigivõrd kompromissialtid ei näi. Kui palju kordi oleme kuulnud, et koostöö EKREga oleks mõeldamatu ja kui palju kordi on valitsuskoalitsiooni juba püütud kukutada?

See jätab järgi lõplikud lahendused. Ühel pool rindejoont on esimene ja teine võim. Teisel pool neljas (meedia) ja viies. Kolmandat võimu on materdanud Helmed, lojaalsust neil sealt vaevalt oodata tasub. Samuti püüti kohalt kangutada politseijuht Elmar Vaherit, ka ebatõenäoline liitlane. Kui vinti nüüd natuke üle keerata, oleks huvitav spekuleerida, kummale poolele jääksid kaitsejõud?

Kas te tahate totaalset sõda?