Ühiskonnafilosoof Friedrich August von Hayek selgitab raamatu "Tee orjusesse" 10. peatükis, miks totalitaristliku ühiskonna "üks suur eesmärk" lämmatab kodanikujulguse. 

Võim kipub inimesi korrumpeerima ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt.
John Emerich Edward Dalberg, Lord Acton

Vaimuomaduste erinevus, mida kollektivistlik süsteem kõrgelt hindab ja süsteemi jaoks põlastusväärsete inimese tunnusjoonte vahet näitlikustab ilusti vooruste võrdlus, mida isegi vihavaenlased omistavad sakslastele, või pigem "tüüpilistele preislastele", ja need, mille osas valitseb viimaste hulgas krooniline puudus ning mille täiusliku rakendamise üle, teatud mööndustega, inglased tavatsesid uhkust tunda. 

Pea mitte keegi ei salga, et sakslased rahvusena on töökad ja korraarmastajad, sihikindlad ning halastamatuseni energilised. Iga ettevõtmise puhul kohusetundlikud ja kindlameelsed, et neil on jõuline korra-, kohuse- ning selge võimule allumise tunnetus. Et nad on sageli üheselt valmis tooma isiklike ohvreid ja ilmutavad füüsilise ohu puhul suurt julgust. Kõik sellised omadused muudavad sakslased neile antud ülesannete täitmise tõhusateks tööriistadeks. Niisuguseid vooruseid edendati hoolikalt vanal Preisimaal ja peetakse au sees preislaste kontrolli all olevas uues Reichis. 

Kodanikujulguse meelelaadi suudab luua ainult igipõline isikuvabaduse traditsioon.

"Tüüpilise sakslase" puhul peetakse samas sageli puuduseks, et nood ei päära tähelepanu individualistlikule sallivusele, teiste üksikisikute ja nende arvamuste austamisele, isemõtlemisele, iseloomu sirgejoonelisusele ning valmisolekule kaitsta iseenda veendumusi võimude vastu. Sakslased tunnistavad ise, et neil on sellistest omadustest puudus ja nad nimetavad seda kodanikujulguseks, mis tähendab nõrkadest ja väetitest hoolimist, millega kaasneb tervislik põlgus ja sallimatus võimu vastu, mida omakorda suudab luua ainult igipõline isikuvabaduse traditsioon. Samuti paistab sakslastel olevat puudus pisikestest, kuid samas vajalikest asjadest, mida on vaja vabas ühiskonnas inimeste omavaheliseks tsiviliseeritud suhtlemiseks: lahkus ja huumorimeel, tagasihoidlikkus, austus eraelu vastu ning usk kaasinimeste heasse tahtesse.   

Mille tõttu pole sugugi üllatav, et niisugused individualistlikud voorused on samal ajal suuremas osas sotsiaalsed voorused, mis siluvad inimestevahelist läbisaamist ja muudavad kõrgemalt lähtuva kontrolli vähemvajalikuks ning ühtlasi keerulisemaks selle kehtestamise. Need on voorused, mis õitsevad individualistlikku või kaubanduslikku tüüpi ühiskonna puhul ja mida ei näe kollektivistlik-militaristlikes ühiskondades. 

Niisugused erinevused kehtisid ja neid võis jälgida Saksamaa erinevates piirkondades, kuid millest tänaseks on saanud riiki valitsevad vaated. Mis omakorda erinevad lääneriike iseloomustavatest nägemustest. Veel hiljuti, vähemalt Saksamaa piirkondades, mis olid kõige pikemat aega avatud kaubanduse tsiviliseerivale mõjule, riigi lõunaosa vanades kaubanduslinnades, sarnanesid üldised moraalsed tõekspidamised rohkem lääne inimeste omale üldiselt kui nendele, mis valitsevad täna kõikjal üle Saksamaa.

Natsionaalsotsialismi või kommunismi liikumiste taga olevat moraalset innukust saab tõenäoliselt võrrelda ainult ajaloo suurte religioonide omaga.

Samas on äärmiselt ebaõiglane arvata, et totalitaarsete inimeste massidel puudub moraalne innukus, sest nad toetavad jäägitult süsteemi, mis paistab eiravat suuremat osa moraalsetest väärtustest. Suurema osa selliste inimeste puhul on tõenäoliselt tõsi hoopis vastupidine: natsionaalsotsialismi või kommunismi liikumiste taga olevat moraalset innukust saab tõenäoliselt võrrelda ainult ajaloo suurte religioonide omaga. Kui tunnistatakse, et üksikisik on ainult vahend kõrgema olemise, milleks on ühiskond või rahvus, eesmärkide saavutamiseks, siis suurem osa kaasnevatest õudustäratavatest nähtumustest järgnevad vajadusest lähtuvalt niisugusele arusaamisele. 

Kollektivistlikust vaatepunktist on sallimatus ja eriarvamuste jõuga mahasurumine, üksikisiku elu ja õnne täielik eiramine, osutatud aluseelduse olemuslikult tähtsad ja vältimatud osad. Kollektivist võib seda tunnistada ja samal ajal kuulutada, et niisugune süsteem on ülimuslik võrreldes niisuguse ühsikonnakorraldusega, milles üksikisiku "isekatel" huvidel lubatakse takistada ühiskondlike lõppeesmärkide saavutamist. 

Kui saksa filosoofid ikka ja jälle esitavad püüdlemist isikliku õnne poole kui midagi, mis on iseenesest moraalitu ning ainult pealesunnitud kohustuste täitmine on iseenesest kiiduväärt, siis nad on täiesti ausad, ükskõik kui raske on neid mõista erinevates traditsioonides üles kasvanud inimestel.   

Ühiskonna püüdlemist ühise eesmärgi poole ei tohi takistada mitte ühegi üksikisiku õigused ja väärtused.

Kus on olemas kõigest muust tähtsam eesmärk, siis seal pole ruumi üldmoraali reeglitele. Mingil määral võime me kogeda seda isegi sõjaajal. Kuid isegi sõda ja sellega kaasnev suur viletsus on siin riigis [Hayek kirjutas käesoleva raamatu aastatel 1940–1943 Inglismaal] toonud kaasa ainult väga mõõduka totalitaristliku lähenemise, teisi väärtuseid on ühe eesmärgi nimel kõrvale lükatud väga vähesel määral. Kuid ühiskondades, mida juhivad täielikult üksikud kindlalt piiritletud eesmärgid, siis vältimatusena võib juhuslikust julmusest saada kohustus, mis tekitab tavainimeste hulgas tülgastust, nagu seda on näiteks pantvangide hukkamine või vanade ja haigete inimeste tapmine. Mida käsitletakse vajadusest lähtuva küsimusena. Samal ajal nähakse sadade tuhandete inimeste küüditamist poliitikaküsimusena, mille kiidavad heaks pea kõik peale ohvrite. Või tõsiselt arutatakse teemal, kuidas naised tuleks värvata sünnitamisväkke. 

Kollektivistile on alati kõige tähtsamal kohal mingisugune suur eesmärk, mille täideviimiseks on vaja osutatud tegusid ja mis neid õigustab. Ühiskonna püüdlemist ühise eesmärgi poole ei tohi takistada mitte ühegi üksikisiku õigused ja väärtused.

Aga kui totalitaarse riigi kodanike mass pühendub isetult ideaalile, mida lääne inimesed peavad üldjuhul jälestusväärseks, mille tõttu esimesed kiidavad ja isegi sooritavad niisuguseid tegusid, siis ometigi ei õigusta see inimesi, kes poliitiliselt riiki juhivad. 

Tegemist on "Tee orjusesse" X peatüki "Miks tippu jõuavad kõige närusemad inimesed" tõlke neljanda osaga. Raamatu ingliskeelse kommenteeritud väljaande leiab siit.

Tõlke esimene osa.
Teine osa.
Kolmas osa.
Neljas osa.
Viies osa.
Kuues osa.

Tõlkis Karol Kallas