Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskopi Urmas Viilma arvates teeb uus valitsusliit maailmavaatelistele või poliitilistele eelistustele tuginevalt "sooneutraalset abielu" kehtestades väga tugevalt kallutatud ja ebavõrdsust sünnitava otsuse. Ta leiab, et valitsus, mis pöörab ühe grupi poole palge, näitab teisele grupile selga.
Kuigi valitsusliit näeb abielu ning selle tähenduse muutmist esmalt õigusliku küsimusena, siis kinnitab Viilma kogemus abielude registreerija ja laulatajana, et paarid ei soovi abielluda juriidilistel põhjustel.
Tema hinnangul abiellutakse, sest soovitakse luua perekonda, mis toetub vastastikule armastusele ja usaldusele ning tahetakse olla teineteisele truud kuni surmani.
"Kristlased pöörduvad vaimulike poole abiellumise sooviga uskudes, et altari ees Jumala ja tunnistajate silme all teineteisele antud tõotused on sakraalse iseloomuga. Ka mitteusklike jaoks on abielu püha ideaal, mida taotletakse, isegi kui selles alati ei õnnestuta," kirjutab peapiiskop.
Ta toob esile, et siseministeeriumi usuasjade osakonna andmetel registreeriti 2022. aastal Eestis kokku 6386 abielu, millest vaimulikud registreerisid 392 ehk 6,2 protsenti. Kooselulepinguid sõlmitakse aastas aga hinnanguliselt pisut rohkem kui 39 ehk kümme korda vähem kui kiriklikke laulatusi.
Valitsusliidu taotletud eesmärgi saavutamine võib Viilma hinnangul aga tähendada, et kirikud loobuvad vaimulikele usuvabaduse realiseerimiseks tagatud abielu registreerimise õigusest.
"Selle tõsiasja ignoreerimine ei väljenda samasugust hoolimist, mida soovitakse sooneutraalse abielu kehtestamisega väljendada seksuaalvähemuste suhtes," leiab ta.
"Sellele mõeldes tundub mulle, et uus valitsusliit teeb maailmavaatelistele või poliitilistele eelistustele tuginevalt sooneutraalset abielu kehtestades väga tugevalt kallutatud ja ebavõrdsust sünnitava otsuse. Valitsus, pöörates ühe grupi poole palge, näitab teisele grupile selga. Tegelikult vajavad mõlemad vähemusgrupid võrdselt riigi kaitset ja tähelepanu," on Viilma veendunud.
Ta rõhutab, et Eesti riigi perekonnaõigus on seni arvestanud judeokristliku arusaamaga abielust ning abielu sooneutraalseks muutmine tekitab vastuolu, mida pole kellelegi vaja.
"Senises põgusas diskussioonis on kõlanud mõnel korral väide, et sooneutraalse abielu kaudu ühtedele õigusi juurde andes ei võeta teistelt midagi ära. See ei ole tõsi, sest tegelikult kustutatakse Eesti seadustest mehe ja naise abielu. Seda enam seal ei ole. Eesti seadusesse ei kirjutata sisse ka samasooliste abielu, vaid abielu muutub oma tähenduselt sooneutraalseks."
Kui samasoolisi paare see tõenäoliselt ei häiri, kuna nad saavad midagi juurde, siis võib see Viilma arvates aga tõsiselt häirida usklikke paare, sest isegi kui vastassooliste abikaasade omavaheline suhe de facto ei muutu, siis de jure saab sellest suhtest sooneutraalne abielu. "Sellist abielu piibel ei tunne," rõhutab peapiiskop.
"See, et sooneutraalne abielu ei ole samatähenduslik mehe-naise abieluga, mille seni nii perekonnaseadusest kui Piiblist leiame, ei pruugi olla mitteusklikest ametnike ja poliitikute jaoks tugev argument," kirjutab Viilma, leides aga, et õigusriigi valitsusele, kes austab usuvabadust ja seisab ka usklike õiguste kaitse eest, peaks aga olema see väga kaalukas argument.
Viilma juhib tähelepanu sellele, et põhiseaduse paragrahv 12 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed ja kedagi ei tohi diskrimineerida tema usutunnistuse tõttu. Kristlane aga, kes soovib registreerida edaspidi mehe ja naise vahelist abielu ei saa seda teha, vaid ta saab sõlmida oma vastassoost abikaasaga ainult sooneutraalset ehk unisex-abielu.
Sooneutraalse abielu kehtestamist ja kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmist põhjendab minister Signe Riisalo muuhulgas sellega, et "kõik saaksid nautida oma õigusi võrdselt".
"Et rääkida võrdsetest õigustest tuleb tagada, et kellelegi õiguseid juurde andes ei võeta kelleltki õiguseid ära," leiab Viilma.
"Samuti ei tohi teadlikult luua olukorda, kus neid õiguseid ei saa südametunnistusega konflikti minemata kasutada. Õiguslikult oleks abielu kõigile võimaldatud, kuid paljud usklikud asetab riik sundvaliku ette, kus nad peavad valima oma paarisuhte õigusliku kaitse ehk sooneutraalne abielu või usuliste põhimõtete vahel."
Seega leiab peapiiskop, et muutuv õigusruum, kus õigused prevalveerivad maailmavaate üle, ei ole nautimisväärne ning vähemuste õiguste vastandamine ei paranda ühiskonna tervist.
Viilma nendib, et liberaalsel valitsusliidul on soov oma ametiaega kasutada "ajaaknana" sooneutraalse abielu kehtestamiseks ja kooseluseaduse rakendusaktide vastu võtmiseks. "Sellega tunnistatakse ka ise, et kavatsetakse teha midagi, millel pole ühiskonnas üleüldist heakskiitu," kirjutab ta, leides, et see pole hea poliitkultuuri eeskuju.
"Ajaakna ärakasutamises süüdistati ka Eesti ajaloo konservatiivseimat koalitsiooni, kui nad soovisid oma valitsemisperioodil korraldada rahvahääletust abielu kindlustamiseks mehe ja naise liiduna. Toonasel rahvahääletusel oleks otsuse teinud siiski rahvas ja tulemus ei olnud ettearvatav. Uus valitsusliit ei usalda kahjuks sooneutraalse abielu küsimust rahva kätte, vaid läheb püüdma toetust parlamendilt küsimuses, millele pole valijatelt küsitud mandaati," rõhutab peapiiskop.
Kompromissina näeb Viilma seda, et taotletakse võimalikult laia üksmeelt kooseluseaduse kohendamiseks ja rakendusaktide vastuvõtmiseks tingimusel, et perekonnaseadus jääb muutmata.
"Kompromissi tulemusel saavad samasoolised paarid kooseluseaduse alusel õigusliku turvatunde ja võrdsed õigused ühiskonnas samal ajal, kui abielu jääb tähistama ka edaspidi ainult mehe ja naise liitu," pakub Viilma välja omapoolse lahenduse.
Tõsiseltvõetav alternatiiv oleks tema arust ka panna abielu küsimus rahvahääletusele ja küsida edasisteks otsusteks rahvalt mandaat edasisteks sammudeks.
Toimetas Martin Vaher