6-aastane Lulu, argentiinlasest poiss, keda loetakse nüüd tüdrukuks. Foto: Stringer, Reuters/Scanpix

Peter Sprigg tutvustab alljärgnevas artiklis uuringut, mis kujutab endast tähelepanuväärset meditsiinilist ja teaduslikku vastukaalu ideoloogiale, mis nõuab “transsooliste” identiteetide jaatamist isegi laste puhul.

Soodüsfooria ehk sooidentiteedi häireks nimetatakse seisundit, kus inimene pole rahul oma bioloogilise sooga, väljendab soovi olla vastassoost või isegi väidab, et ongi geenidest ja anatoomiast hoolimata hoopis vastassoo esindaja. Inimesi, kes võtavad omaks “sooidentiteedi”, mis erineb nende bioloogilisest soost, nimetatakse “transsoolisteks”.

Seda seisundit tuvastatakse järjest enam ning seda mitte ainult täiskasvanute, vaid ka väga noorte, puberteedieelsete laste juures. Nüüd on Ameerika Lastearstide Kolledž (organisatsioon, mis on loodud alternatiivina suuremale ja liberaalsemale Ameerika lastearstide akadeemiale) välja andnud tähtsa uuringu pealkirjaga “Laste soodüsfooria”. See kujutab endast tähelepanuväärset meditsiinilist ja teaduslikku vastukaalu kasvavale ideoloogiale, mis nõuab “transsooliste” identiteetide jaatamist isegi laste puhul.

Julgustan asjast huvitatuid lugema ka kolledži pressiteadet (vt siit) ja uuringut tervikuna (vt siit). Alljärgnevalt aga toon välja viis peamist punkti, mida uuringust peaks teadma.

1) Väidet, et soodüsfooriaga inimesed on sündinud “valesse kehasse”, ei saa teaduslikult tõestada.

Inimesed, kes identifitseerivad end “transsoolistena”, väidavad sageli, et nad on „mehe kehasse sündinud naised“ või „naise kehasse sündinud mehed“. Selle teooria teaduslik alus on aga nõrk. Kaksikute uurimisel on leitud, et kui üks kaksikutest identifitseerib end “transsoolisena”, teeb teine sama vaid 20 protsendil juhtudest, lükates seega ümber teooria, mille kohaselt soodüsfooria tekkepõhjuseks on sünnieelsed geneetilised ja hormonaalsed mõjutused. (Märkus: “soodüsfooria” ei tähenda bioloogilisi seksuaalse arengu ega sootunnuste häireid. Enamik inimesi, kes peavad end “transsooliseks”, on geneetiliselt ja bioloogiliselt täiesti normaalsed mees- või naissoost isikud.)

2) Enamik lapsi, kes kogevad soodüsfooriat, ei identifitseeri täiskasvanuks saades end “transsoolisena”.

Uuringud on näidanud, et kui soodüsfooria sümptomitega lapsed rahule jätta – see tähendab mitte anda neile spetsiaalseid hormonaalsed “ravimeid” ja mitte lubada neil alustada sotsiaalset elu vastassoost isikuna –, lahenevad nende probleemid enne täiskasvanuks saamist ning nad elavad tavaliste mees- ja naissoost isikutena, kelle “sooidentiteet” vastab nende bioloogilisele soole. Ajalooliselt on see nii olnud 80–95% soodüsfooriaga laste puhul.

3) Hoolimata eelmisest punktist näeb soodüsfooriaga laste “ravijuhend” täna ette varajases eas algavaid ja pikaajalisi hormonaalse “ravi” kuure.

Üks asi on lubada poisina sündinud isikul hakata elama tüdrukuna (ja see on juba küllalt radikaalne) või vastupidi – niinimetatud “sotsiaalne üleminek”. Mõnedele lastele (kellest noorimad on vaid 11-aastased) hakatakse aga andma hormoone, et ära hoida puberteedi loomulikku mõju kehale enne, kui see algab. Erinevast soost laste füsioloogilised erinevused on võrdlemisi väiksed ning neid on lihtne riietusega varjata. Puberteedi ajal need erinevused võimenduvad, mistõttu on end “transsoolisena” identifitseerival teismelisel keerulisem vastassoo esindajana näida. Selle “probleemi” lahendamiseks kasutataksegi “ravimeid”, mis puberteedi ära hoiavad.

Seejärel, kui lapsed saavad vanemaks (mõnel juhul juba 16-aastasena), hakatakse neile andma “soovahetushormoone” (ehk östrogeeni meestele, kes identifitseerivad end naistena, ning testosterooni naistele, kes identifitseerivad end meestena). Need hormoonid jätkavad bioloogilise soo tunnuste allasurumist, samal ajal tekitades mõningaid soovitava soo tunnuseid (nagu näiteks rindade arenemine või habeme kasvamine).

4) Sellisel hormonaalsel “ravil” võivad tervisele olla tõsised tagajärjed.

Puberteeti pärssivate hormoonide toetajad väidavad, et nende toimet on võimalik tagasi pöörata, andes seega lapsele võimaluse täiskasvanuks saades “soovahetuse” osas ümber mõelda. Uuringud näitavad aga, et tegelikkuses paneb see lapse peaaegu tagasipöördumatult “transsoolisuse” identiteedi väljakujunemise teele – vastupidiselt enamikule soodüsfooriaga lastele, kelle peal “ravi” ei rakendata. Puberteeti pärssivate ja “vastassoo” hormoonide täieliku kuuri läbimine (eriti juhul, kui sellele järgneb ka “soovahetusoperatsioon”) lõpeb jäädava steriilsusega, võimetusega kunagi saada bioloogilisi järglasi – isegi “viljakusravi” kasutades. Ameerika lastearstide kolledži seisukoht on, et “Soodüsfooria hormonaalne “ravimine” lapsepõlves kujutab endast massilist eksperimenti noorte peal, kes pole kognitiivselt võimelised andma informeeritud nõusolekut – ning nende steriliseerimist.”

Mis aga puudutab “soovahetushormoone”, leiti ulatuslikus teadusliku kirjanduse ülevaates, et “Hormoonraviga võib kaasneda pikaajalisi terviseriske, mille võimalikkust pole ei tõestatud ega ümber lükatud.” Näiteks võib östrogeeni andmine meestele tuua endaga kaasa südame-veresoonkonna haigused, kõrge vererõhu, sapipõie haigused ja rinnavähi; naistele testosterooni andmine aga triglütseriidide tõusu, uneapnoe ja insuliinitalumatuse – seda kõike lisaks terviseriskidele, mis kaasnevad mõlema rinna eemaldamise operatsiooniga, mida võidakse teha juba 16-aastastele.

5) Uuringud näitavad, et soodüsfooria tekkele eelnevad sageli “ränk psühhopatoloogia ja arenguhäired”.

Kaastundlikum lähenemine soodüsfooriaga laste ravile kujutaks endast kunagist “standardlahendust” – kas “jälgimine ja ootamine” või psühhoteraapia, mille ülesandeks on tegeleda võimaliku päriliku patoloogiaga, ravida võimalikku psühhosotsiaalset häiret ning aidata joondada lapsel oma “sooidentiteeti” tema bioloogilise sooga. Tõsisemate ja suuremate potentsiaalsete terviseriskidega protseduuride läbiviimseks ei ole lapsed võimelised andma informeeritud nõusolekut.

Tõlkinud Maria Vooglaid