SAPTK juhatuse esimees Varro Vooglaid selgitab, et vasturevolutsiooniliste sümbolite kasutusele võtmine peegeldab soovi äratada ellu ja tõsta taas au sisse rüütellikkuse kõrget ideaali, mille kehastumine noortes meestes on meie kultuuri seisukohast kriitilise tähtsusega.

Mõned inimesed on meie käest küsinud, mida sümboliseerivad lõvid ja punased lipud-keebid, mille me SAPTK augustikuise ringreisi käigus avalikkuse ette tõime. Sel teemal võiks kirjutada pikemalt, aga esialgse kommentaarina võib öelda järgmist.

Kõige üldisemalt öeldes sümboliseerib võitlev lõvi punasel taustal vasturevolutsiooni, tähistades niisugusena võitlust seismaks vastu revolutsioonilistele püüdlustele lammutada kristlikku tsivilisatsiooni ja tõrjuda kõrvale selle aluseks olevad põhimõtted.

Võitleva lõvi punasel taustal võttis sümbolina kasutusele professor Plinio Corrêa de Oliveira, kes asutas 1960-ndatel aastatel Brasiilias katoliiklastest ilmikute organisatsiooni nimega Traditsioon, Perekond ja Eraomand (TFP), et seista vastu tol ajal ennekõike kommunismi pealetungi näol avaldunud revolutsioonilisele püüdlusele hävitada kristliku ühiskonna ja kultuuri aluseid. Paljuski tänu TFP pingutustele läks Brasiilial ja mitmetel teistel Ladina-Ameerika riikidel kommunismivastases võitluses oluliselt paremini kui tänaseni kommunistliku diktatuuri all oleval Kuubal.

Ühelt poolt lähtus otsus kasutada punast värvi otsesest taotlusest vastanduda kommunistidele, kes püüdsid selle ilusa, jõulise ja kuningliku värvi kultuurilis-poliitilises võitluses enda monopoliks kuulutada. Teiselt poolt oli punane keep oluline, et tänavakampaaniatega avalikku arvamust kommunistide vastu suunavad noored ja julged mehed tõuseksid rahvamassist selgelt esile.

Tänaseks on kommunismioht paljuski taandunud, ent sama ei saa öelda revolutsiooniliste püüdluste kohta lõhkuda kristliku tsivilisatsiooni aluseid või õigemini neid varemeid, mis sellest tsivilisatsioonist on alles jäänud.

Oleme veendunud, et rüütellikkuse teenimisvalmi, ohvrimeelse ja võitlusliku ideaali elluäratamine ja kehastumine vasturevolutsioonilises võitluses on meie kultuuri tuleviku seisukohast kriitilise tähtsusega.

Just sama revolutsiooniline vaim peegeldub täna püüdlusest lõhkuda ära abielu ja perekonna institutsioon, jätta ühiskonna kõige nõrgemad liikmed ilma õigusest elule, levitada lodevat hedonistlikku eluviisi, usurpeerida vanemate õigust kasvatada oma lapsi, külvata segadust inimloomuse tunnetuses, eemaldada religioon avalikust elust ning heita kõrvale eetilised ja esteetilised väärtused kui ühiskonna vundament, taandada ühiskond hedonistlik-konsumeristlikuks ja totaalselt manipuleeritavaks massiks, hägustada inimeste kultuurilist identiteeti ja õhutada ühiskondlikke pingeid nn multi-kultuurilise ühiskonnamudeli juurutamise teel, allutada inimesed ennekuulmatult suurele maksukoormusele ja totaalsele jälgimissüsteemile ning seada nad üha ulatuslikumatesse sõltuvussuhetesse, anda võimu aina enam lokaalselt tasandilt globaalsele tasandile, orjastada rahvaid läbi ebaõiglase finants- ja majandussüsteemi, õhutada rahvaste vahelist vaenu ning kutsuda esile revolutsioone ja sõdu jne.

Kõige niisuguse vastu seisame ka meie oma vasturevolutsioonilises püüdluses kaitsta seda, mis on tõene, ilus ja hea. Ja olles osaks TFP ülemaailmsest liikumisest lähtume ka meie oma sümbolivalikus veendumusest, et just nagu vikerkaarevärvid ei kuulu homoliikumisele, nii ei kuulu punane värv kommunistidele ja nende väiksemaks vennaks olevatele sotsialistidele.

Väheoluline pole sümbolivaliku juures seegi, milliseid vaimseid hoiakuid püüame kultiveerida. Mööname, et meie egalitaristlikus, kultuuriliselt mandunud, kommunistlikust katastroofist lõhutud ja liberalismi pealetungist segi paisatud ühiskonnas võib lõvi punasel taustal näida alguses ehmatavana, ent see on suuresti taotluslik, teadvustamaks inimestele unustusehõlma vajunud väärtusi ja põhimõtteid.

Eriti loodame, et jõulised vasturevolutsioonilised sümbolid aitavad uuesti au sisse tõsta eepilise vaimsuse ja selle väljenduseks oleva rüütellikkuse kõrge ideaali ning suunata seeläbi noori mehi teenima mitte oma enda materiaalset heaolu, vaid pühenduda võitlusele kõrgete vaimsete väärtuste ja põhimõtete eest, pilk suunatuna igavikku. Oleme veendunud, et selle teenimisvalmi, ohvrimeelse ja võitlusliku ideaali elluäratamine ja kehastumine vasturevolutsioonilises võitluses on meie kultuuri tuleviku seisukohast kriitilise tähtsusega.

Kui räägime rüütli ideaalist, siis peame silmas mitte niivõrd selle välist kuvandit, vaid pigem selle keskseid väärtusi, põhimõtteid ja voorusi, millele tugineb pühendunud püüdlus kaitsta seda, mis on hüveline. Peaks kellelgi aga tekkima küsimus, kas arvame end olevat rüütli ideaali kehastuseks, siis vastus on selge "ei", sest nii suure ideaalini on väga raske küündida. Küll aga tahame valehäbi tundmata pürgida selle ideaali kehastamise poole, niivõrd kui oma piiratuses suudame, ning julgustada teisigi seda tegema.