Jürgen Ligi. Foto: Erik Prozes / Postimees

Valitsuse plaan piirata ulatuslikult erakoolide avalikku rahastamist on saanud alates kevadest, mil teema laiema üldsuse tähelepanu alla tõusis, päris palju tähelepanu ning mitmetes artiklites on toodud välja terve rida kaalukaid argumente selle sammu vastu.

Samuti on avaldatud mitmeid käsitlusi, mis annavad problemaatikast üpris hea ülevaate (vt nt siit, siit ja siit). Kuid kogu loo käigus on saanud vähem tähelepanu põhimõttelised küsimused, mis seonduvad mitte niivõrd erakoolide rahastamisega, kuivõrd selle taustaks olevate ideoloogiliste tendentsidega.

Reformierakond valetas taas oma valijatele

Esiteks on haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi poolt veetav plaan kärpida tõsiselt erakoolide toetust järjekordseks näiteks sellest, millise mängleva kergusega Reformierakond oma valijatele ja kogu Eesti avalikkusele valetab ning demokraatia põhimõtetele vilistab.

Nimelt deklareeris Reformierakond valimiste eel kindlas kõneviisis, et kui valijad oma hääle oravaparteile annavad, ei pruugi neil erakoolide olukorra halvenemist karta. Erakonna valimisprogrammis seisis ühemõtteline kinnitus: “Reformierakond tagab koolide võrdse kohtlemise riigi- ja kohalike omavalitsuste poolsel rahastamisel, olenemata kooli õppekeelest või omandivormist”. Praegugi võib programmist lugeda: “Kõiki koole koheldakse võrdselt sõltumata nende omandivormist.”

Nüüd seisab aga minister Ligi talle omase enesekindlusega selle eest, et kaotada ära kohalike omavalitsuste kohustus katta erakoolide tegevuskulud võrdsetel alustel avalike koolidega. Väita, et see ei ole taganemine lubadusest kohelda kõiki koole võrdselt sõltumata omandivormist, oleks mitte ainult läbinähtavalt valelik, vaid lihtsalt naeruväärne.

Igal juhul nähtub siit, kui vähe hoolib peaministri partei valijatele antud lubaduste pidamisest või kui mänguliselt üleüldse lubaduste andmisse suhtutakse. Seejuures ei piirdu probleem valijatele valetamisega, vaid kätkeb endas ka hoolimatust õigusriigi printsiibi suhtes. Nimelt ei ole Reformierakonna arvates valitsus kohustatud Riigikohtu otsuseid täitma. “Ma ei näe praegu hariduseelarves ka vähimatki šanssi tagantjärele kinni maksta seda [erakoolidel saamata jäänud] 14 miljonit,” ütles minister Ligi Riigikogu ees 6. mail, justkui oleks Riigikohtu otsuse täitmine võimalus, mitte kohustus.

Allikas: avalikultharidusest.ee
Allikas: avalikultharidusest.ee

Olgem ausad, Reformierakond on sotsialistlik partei

Teiseks on tähelepanuväärne, millisest maailmavaatelisest suunitlusest annab erakoolidelt tegevuskulude toetuse äravõtmine tunnistust. Päris kindlasti ei räägi see liberaalsest maailmavaatest, mida oma uut valitsusaega maksutõusudega alustanud Reformierakond väidab end esindavat. Pigem annab erakoolide tegevusvõimaluste ahendamise püüdlus tunnistust selgetest egalitaristlikest ja sotsialistlikes kalduvustest.

Pärssida erakoolide osakaalu tähtsuse kasvu Eesti haridusmaastikul tähendab seista selle eest, et vanematel ei oleks nii lihtne teostada oma loomulikku (ja põhiseaduse §-s 37 toetust leidnud) õigust valida oma lastele maailmavaateliselt sobilik kasvukeskkond.

Avalik võim ei suuda pakkuda maailmavaateliselt mitmekesiseid koole, mistõttu on igati loomulik, et niisugused koolid peaks sündima ühise maailmavaate alusel koonduvate vanemate isiklikust initsiatiivist. Täpselt sama loomulik on see, et tervetele alustele rajatud riik peaks niisugust initsiatiivi igati julgustama ja toetama. Kuid paraku näeme praegu täpselt vastupidist suundumust – haridusministri juhtimisel püütakse hoopis teha erakoolide rajamist, levimist ja kasvamist senisest raskemaks.

Paradoksaalsel kombel õigustab Jürgen Ligi erakoolidelt avalike koolidega võrdse toetuse äravõtmist apelleerides võrdsuse ideaalile, selgitades, et kui erakoolid saavad avalike koolidega võrdset toetust, siis see loob eeldusi ühiskondliku ebavõrdsuse süvenemiseks. Teatud mõttes on see ka tõsi – mida enam riik erainitsiatiivi soosib, seda paremini – ja mitte tingimata majanduslikus mõttes – hakkab seda üles näitavatel inimestel teistega võrreldes minema. Kuid just erainitsiatiivi soosimine peaks olema üks liberalismi põhialustest, samal ajal kui selle pärssimine võrdsuse nimel on alati iseloomustanud sotsialistlikku mudelit. Küsimus on selles, kas võrdsuse ideaalina nähakse ennekõike võrdseid võimalusi või faktilist võrdsust.

Tõsiasi, mida ei saa aga eitada, on see, et ühtmoodi maksavad riigikassa täitmiseks makse nii erakoolides kui ka avalikes koolides käivate laste vanemad ning seetõttu oleks loomulik, et nende maksurahast toetataks ühtmoodi nii erakoolides kui ka avalikes koolides käivate laste haridusteed. Kui valitsus aga loobub erakoolide rahastamisest avalike koolidega võrdsetel alustel, siis oleks igati mõistlik, kui erakoolides käivate laste vanemad loobuksid maksude maksmisest teistega võrdsetel alustel. Miks peaks erakoolis käiva lapse vanemad loovutama haridussüsteemi ülalpidamiseks oma raha, kui nende lapsed sellest rahast teistega võrdsetel alustel osa ei saa? Pigem võiks siis selle raha suunata oma laste haridustee toetamisse.

Võitlus erakoolide eest on võitlus ühiskondliku vabaduse eest

Võimalus rajada ja hallata erakoole on Eestis praegu üks väga väheseid valdkondi, kus on reaalselt olnud nähtav kodanikuühiskonna jõuline kasv – vanemad on ise organiseerunud, et panustada ühiskonna hüvangusse, luues lastele võimalikult hea kasvukeskkonna. Ent asjaolu, et erakoolidel on lastud Eestis mitmeid aastaid nii vabalt tegutseda, on näinud mulle juba pikemat aega üllatav, sest see ei sobitu üldiste ideoloogiliste suundumustega.

Sotsialistliku ühiskonnakorralduse juurutamisel oluliselt kaugemale jõudnud nn heaoluriikides on erakoolid juba ammu ühiskonna ideoloogilise ühtsuse huvides alla surutud. Selles mõttes pole kultuurilisi tendentse silmas pidades sugugi üllatav, kui erakoolide elujõulisust püütakse kärpida ka Eestis.

Igal juhul pakub see lugu taas kord võimaluse näha, kuhu oleme ühiskonnana suundumas. Poliitilise eliidi sihiks on mitte tõeline vabadus, kodanikuühiskond ja maailmavaateline mitmekesisus, millest küll kõlavaid sõnu tehakse, vaid demokraatia, võrdsuse ja solidaarsuse ehk nn euroopalike väärtuste kattevarjus edendatav ideoloogiline ühetaolisus ning sellele rajatud massiühiskond.  Seega on võitlus erakoolide elujõu säilitamise eest võitlus ühiskondliku vabaduse eest.