Riigikogu liige ja Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) juht Varro Vooglaid esitas reedel riigikogule eelnõu, mille eesmärgiks on keelata omal soovil raseduse katkestamise riiklik rahastamine.
"Ma pean ütlema, et pärast seda, kui suur osa teist lükkas tagasi meie esitatud otsuse eelnõu, millega kutsusime üles Vabariigi valitsust kaitsma alaealisi kokkupuudete eest pornograafiaga, nagu seadus seda nõuab, on mul kuidagi keeruline adresseerida teid sõnapaariga "lugupeetud kolleegid"," teatas Vooglaid eelnõu esitamisel kõnepuldist.
"Aga sellest hoolimata soovin anda riigikogu menetlusse seaduseelnõu, täpsemalt raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse täiendamise seaduse eelnõu, mis lähtub eesmärgist tagada veel sündimata laste elu kaitse vastavalt põhiseaduse paragrahvidele 16 ja 12, millega on teatavasti ette nähtud igaühe õigus elule ja kõikide inimeste võrdsus seaduse ees. Konkreetselt lisatakse eelnõu kohaselt nimetatud seaduse paragrahvi 5 lõige 11, et keelata seadusega Vabariigi valitsuse poolt omal soovil tehtud raseduse katkestamiste riiklik rahastamine," selgitas ta eelnõu sisu.
"Teatavasti on õiguskantsler öelnud juba rohkem kui 20 aastat tagasi, et põhiseadusest tulenev õigus elule laieneb ka veel sündimata lastele, mis omakorda tähendab seda, et riigil on kohustus kaitsta ka veel sündimata laste elu. Õiguskantsler on öelnud seda selgesõnaliselt. Kui riigil on kohustus kaitsta laste elu enne sündi, siis ilmselgelt ei ole sellega ühildatav Vabariigi valitsuse poolne laste sünnieelse tapmise riiklik rahastamine."
Lõpetuseks sõnas Vooglaid, et ta muidugi teab, et riigikogu lükkab selle eelnõu tagasi, sellepärast, et saadikud ei võta kohustust kaitsta kõikide inimeste elu võrdsetel alustel. "Aga vähemalt olgu see võimalus Riigikogule pakutud," lisas ta. "Lõppude lõpuks on muidugi küsimus selles, kas Eesti Vabariik tahab olla õigusriik reaalselt või üksnes teeselda seda."
Hiljem kirjutas Vooglaid sotsiaalmeedias, et ajas reedese täiendava istungi alguses joonde ühe enda südametunnistuse jaoks väga olulise asja, mida korda tegemata ei tahtnud ta suvele vastu minna.
"Nimelt andsin iseenda nimel Riigikogu menetlusse seaduseelnõu laste sünnieelse tapmise riikliku rahastamise lõpetamiseks. Muidugi ma tean, et suurem osa Riigikogust (nii koalitsioonist kui ka opositsioonist) saadab eelnõu prügikasti, kuna põhiseaduslikku kohustust kaitsta ka veel sündimata laste elu ei võeta tõsiselt. Aga vähemalt on nüüd riigikogule pakutud võimalus langetada õige valik ja näidata, et Eesti Vabariik on õigusriik mitte ainult deklaratiivselt, vaid ka reaalselt," selgitas ta oma postituses.
Lõpetuseks nentis ta, et tema teada ei ole vastavasisulist seaduseelnõud varem mitte kunagi riigikogu menetlusse antud, kuid nüüd on vähemalt see viga parandatud ja selle võrra on tema süda rahulikum.
Toome alljärgnevalt ära ka eelnõu seletuskirjas sõnastatud eelnõu sisu:
"Inimõiguste üldteooria kohaselt on inimõiguste allikaks mitte riigivõim ega ükski muu institutsioon või subjekt, vaid inimloomus. See tähendab, et inimõigused kuuluvad kõigile inimestele loomuomaselt ehk nende inimeseks olemise faktist tulenevalt – ilma, et neid peaks avalik võim kellelegi andma. Just seda ideed väljendab 1948. aastal vastu võetud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon, mille preambulis on kirjutatud, et "et inimkonna kõigi liikmete loomuomase väärikuse, nende võrdsuse ning võõrandamatute õiguste tunnustamine on vabaduse, õigluse ja üldise rahu alus". See sama idee kajastub inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklist 1, mis sätestab, et "[k]õik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt."
Rääkides konkreetsetest inimõigustest, on neist kõige olulisem vaieldamatult õigus elule. See on kogu inimõiguste süsteemi vundament, sest kui ei ole tagatud õigus elule, siis pole mõtet ka ühegi teise õiguse tagamisel, mida on võimalik kasutada ainult eluõiguse olemasolul. Õigus elule on sätestatud nii inimõiguste ülddeklaratsioonis (artiklis 3) kui ka õiguslikult siduvates rahvusvahelistes lepingutes, nagu näiteks kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (artikkel 6) või inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, tuntud ka kui Euroopa inimõiguste konventsioon (artikkel 2). Lisaks näevad nii inimõiguste ülddeklaratsioon kui ka nimetatud rahvusvahelised lepingud ette põhimõtte, mille kohaselt on kõik inimesed seaduse ees võrdsed (vastavalt artiklid 7, 26 ja 14).
Ka Eesti Vabariigi põhiseaduses on sätestatud, et riigivõim on kohustatud kaitsma mõlemat nimetatud õigust. Paragrahvis 16 on sätestatud, et igaühel on õigus elule, ning paragrahvis 12 on tunnistatud, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed, mistõttu ei tohi kedagi diskrimineerida. Nende kahe õiguse koostoimest järeldub, et riigivõim on kohustatud austama ja kaitsma kõigi inimeste õigust elule ning kaitsma seda kõigi inimeste puhul võrdselt.
Paraku on Eesti Vabariik jätnud pikka aega selle kohustuse täitmata. Nimelt on raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadusega kehtestatud kord, mille kohaselt on veel sündimata laste eluõigus tagatud väga palju piiratumalt kui juba sündinud inimeste eluõigus.
Seega on põhimõttest, et süütu inimese tahtlik tapmine on alati ja igal juhul lubamatu, Eesti Vabariigis taganetud – juba sündinud inimeste puhul peetakse sellest tänaseni kinni (ka see võib eutanaasia seadustamisega muutuda), aga veel sündimata laste puhul seda juba ammu ei tehta. Vastupidi, avalik võim on mitte ainult kehtestanud seadused, mis lubavad sünnieelselt lapsi tappa, vaid on loonud selleks ka materiaalsed tingimused ning Vabariigi Valitsus rahastab seda Tervisekassa eelarvest justkui tervishoiuteenust. Tõepoolest, nii mõistusevastane kui see ka ei ole, rahastatakse Eesti Vabariigis kõiki kehtestatud seaduse kohaselt ja tervisekindlustust omavate isikute puhul toime pandud aborte Vabariigi Valitsuse määruse alusel, mis kannab pealkirja "Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu".
Eelnevast on võimatu järeldada muud kui seda, et meie ühiskond on laste eluõiguse kaitsmise kohustuse täitmisel läbi kukkunud. Eriti pidades silmas, et 1956. aastast, mil laste sünnieelne tapmine Eestis Nõukogude Liidu poolt seadustati, on abordi teel elu võetud kaugelt suuremal hulgal inimestelt kui on praegu Eestis elanikke, ning võttes arvesse, et ka praegusel ajal tapetakse sünnieelselt rohkem kui 3000 last aastas – see tähendab ligikaudu 9 last päevas, 65 last nädalas ja 270 last kuus. Seejuures tapetakse pea kõik Downi sündroomiga lapsed enne kui nad jõuavad sündida. Eriti selge on see läbikukkumine arvestades, et juba enam kui 20 aastat tagasi kinnitas toonane õiguskantsler, et põhiseaduses ettenähtud õigus elule laieneb ka veel sündimata lastele, kes on inimesed nagu me kõik, ning et seetõttu on riigivõimul põhiseaduslik kohustus kaitsta ka veel sündimata laste elu:
"Loote arenguetapid ei mõjuta seega mingil määral loote inimeseks olemist ning tema inimväärikuse olemasolu, mis jääva suurusena saadab inimelu algusest lõpuni. Inimelu tähendab seega ka veel sündimata elu ning seega kaitseb PS § 16 ka loodet. […] Loode on seega iseseisva õigushüvena põhiseaduse kaitse all. Riigi kaitsekohustus ei keela mitte ainult vahetut sekkumist loote eluõigusesse, vaid ka paneb riigile kohustuse loote eluõigust kaitsta."
Laste eluõiguse kaitsmise kohustuse täitmata jätmine on eriti teravalt mõistetav, kui teadvustame endale tõsiasja, et isegi linnupoegade elu on seadusega paremini kaitstud. Nimelt sätestab looduskaitseseadus (paragrahvis 74), et erinevalt veel sündimata laste tapmisest on looduslikult esinevate lindude pesade ja munade tahtlik hävitamine ja kahjustamine või pesade kõrvaldamine ilma eranditeta keelatud.
Päriselt õigusriigi ideaalist lähtudes ei tohiks Eesti Vabariik lubada laste sünnieelset tapmist, vaid peaks täitma oma kohustust kaitsta inimeste elu enne sündi võrdselt juba sündinud inimestega. Päris selge peaks aga olema see, et kui riigil on põhiseaduslik kohustus kaitsta veel sündimata laste elu, siis sellega ei ole mitte mingil mõistuspärasel viisil ühildatav sündimata laste elu hävitamiseks mitte ainult seaduslike tingimuste loomine, vaid ka selle rahaline toetamine.
Eelnevalt selgitatut silmas pidades lähtub käesolev eelnõu eesmärgist muuta seda põhiseadusevastast olukorda ja kehtestada seadusega kord, mille kohaselt ei tohi Vabariigi Valitsus omal soovil tehtud raseduse katkestamist rahaliselt toetada. Selleks lisatakse eelnõu kohaselt raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse paragrahvi 5 täiendav lõige 1, mis sätestab, et sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustel (st omal soovil) raseduse katkestamist ei rahastata ravikindlustuse seaduses sätestatud alustel ja korras tervishoiuteenusena."
Toimetas Martin Vaher