Võrdõigusvoliniku taotlus, et haigekassa peaks hüvitama operatsiooni, millega üks naine lasi endale külge õmmelda meessuguorgani, näitab, kuivõrd on tervest mõistusest irdunud ideoloogia, mis end meie ühiskonnale peale pressib ning endale lärmakalt tunnustust nõuab, kirjutab Varro Vooglaid.

Eelmise nädala lõpus kirjutas Eesti Päevaleht, et võrdõigusvolinik Liisa-Ly Pakosta nõuab haigekassalt kompensatsiooni nn soovahetusoperatsioonile ehk operatsioonile, millega “passi järgi juba meesterahvas opereeriti ka füüsiliselt meheks”, lisades talle peenise.

Esmapilgul võib niisugune uudis tunduda jabura naljana, ent paraku on asi naljast kaugel. Pigem on tegu järjekordse näitega sellest, millisel hullumeelsuse ajastul me elame ning kuivõrd on see ideoloogia, mis end meie ühiskonnale peale pressib ning endale lärmakalt tunnustust nõuab, tervest mõistusest irdunud.

Alustagem asjade sirgeks seadmist elementaarsest tõdemusest, et olenemata sellest, kui palju ülikooli sotsiaalteaduskondades ja sotsiaalministeeriumis endale pesa pununud kõikvõimalikud sooideoloogia “eksperdid” vastupidisest ei soiu, ei saa ühtegi meest naiseks opereerida ega ka vastupidi.

Olenemata sellest, kui palju kõikvõimalikud sooideoloogia “eksperdid” vastupidisest ei soiu, ei saa ühtegi meest naiseks opereerida ega ka vastupidi.

Kui mehelt lõigatakse peenis otsast ja talle söödetakse rindu kasvatavaid hormoone, siis on tegu mehe sandistamisega. Ja kui naisele õmmeldakse külge peenis ning temalt lõigatakse rinnad küljest, siis on tegu naise sandistamisega. Nii lihtsast ja elementaarsest tõsiasjast on piinlik kirjutadagi.

Pakosta hinnang, et haigekassa poolt kõnealuse operatsiooni kompenseerimata jätmine kujutab endast soolist diskrimineerimist, on lihtsalt naeruväärne, sest teatavasti ei tähenda diskrimineerimine mitte igasugust erinevat kohtlemist, vaid üksnes sellist erinevat kohtlemist, mis on põhjendamatu.

Antud juhul on aga erinevaks kohtlemiseks vägagi põhjendatud alus: võib vaid ette kujutada, kuidas on võimalik mitte mõista, et see, kui tehakse korrigeeriv operatsioon mehele, kel on mingil põhjusel suguorgan puudu või kahjustada saanud, on midagi sootuks muud kui meessuguorgani külge opereerimine seda soovivale naisele. Seda reaalsust ei muuda kõige vähemalgi määral ka asjaolu, kui naist, kes soovib, et talle meessuguorgan külge traageldataks, nimetatakse “juriidiliselt meheks” või kui ta arvab end “tegelikult” mees olevat.

Screen Shot 2016-01-25 at 08.44.19
Näide kollektiivsest ideoloogilisest hullumeelsusest. Pildil kergejõustiklane Bruce Jenner, kes lasi enda “sugu muuta” ning kes valiti selle “kangelasteo” eest ajakirja “Glamour” poolt “aasta naiseks”.

Mitte vähem mõistusevastane on kõnealuse operatsiooni teostanud kirurgi hinnang, et operatsiooniks oli “igal juhul” olemas meditsiiniline näidustus. “Näidustus seisneb juba selles, et kui see operatsioon tegemata jätta, siis tagajärjed võivad olla fataalsed, sest inimene võib enda elu kallale minna,” ütles dr Olavi Vasar.

Niisugustele “argumentidele” tuginedes võiks väita, et meditsiiniline näidustus on olemas ka näiteks selliseks operatsiooniks, millega “patsient” nõuab enese lõikamist ükssarvikuks, sest vastasel juhul võiks ta end ära tappa, kuna tal ei ole võimalik saavutada oma kujutletava identiteedi ja füüsilise keha vahelist harmooniat. Sisuliselt oleks tegu väljapressimisega, mille kasutusvõimaluste diapasooni võiks ulatuslikult laiendada – näiteks võiks keegi väita, et tal on meditsiiniline näidustus nõudmaks maksumaksjate kulul Porsche soetamist, sest vastasel juhul võib ta enda elu kallale kippuda. Hullumeelsed kapriisid ning meditsiinilised näidustused on kaks täiesti erinevat asja.

Eriti kohatuks teeb Pakosta nõudmise teadmine, et haigekassa vahenditest ei hüvitata maksumaksjatele hambaravi, et sageli peavad vanainimesed hädavajalikke operatsioone ootama mitu aastat, et puuetega inimeste omaksed on abivõimaluste kasinuse tõttu püstihädas ning et elementaarsete ravivõimaluste loomiseks tuleb isegi lastehaiglatele kampaania-korras raha koguda, vähihaigetele ravivõimaluste loomisest rääkimata.

Igal juhul on taas kord saanud kinnitust, et algusest peale inimvaenuliku ideoloogia propageerimiseks ja juurutamiseks mõeldud ning ulatuslikult välismaiselt rahastatud võrdõigusvoliniku institutsioon tuleks lihtsalt likvideerida.

Kui mõni mees soovib lasta endalt suguorgani ära lõigata või kui mõni naine soovib selle organi lisamisega oma keha täiendada, siis ilmselt ei saa keegi niisugusele ettevõtmisele kätt ette panna – olgugi, et suunamine psühhiaatrilisele sundravile ei tunduks sellises olukorras sugugi kohatu. Aga päris kindlasti on mõistusevastane ja lihtsalt vale, kui hakatakse nõudma, et niisugused loomuvastased ambitsioonid peaks saama ellu viia teiste inimeste kulul ja nende inimeste arvelt, kes tegelikult tervishoiuteenuseid vajavad.

Kokkuvõttes tuleb rõhutada, et ausad inimesed ei pea “valgustatud ideoloogiatöötajate” poolt etendatavat komejanti kaasa mängima ega ka vaikivalt pealt vaatama. Vastupidi, asju tuleb nimetada õigete nimedega ning kui tegu on absurdsuse või koguni terve mõistuse pilkamisega, siis tuleb seda ka öelda.

Igal juhul on taas kord saanud kinnitust, et algusest peale inimvaenuliku ideoloogia propageerimiseks ja juurutamiseks mõeldud ning ulatuslikult välismaiselt rahastatud võrdõigusvoliniku institutsioon tuleks lihtsalt likvideerida – seda enam, kui volinik tegeleb mitte ainult pseudoprobleemide lahendamise, vaid koguni nende loomisega. Nagu Martin Helme tabavalt ütles, vajaks Eesti pigem terve mõistuse volinikku.