Majandusteadlane William L Anderson kirjutab portaalis Mises.org, et rahvatervisetööstust juhivad progressiusklikud, ideoloogiliselt pimedad bürokraadid ja selgitab, miks nende maailmavaade teeb levinud tervisemurede adekvaatse lahendamise sisuliselt võimatuks.
Kui Covid-19 Ameerika Ühendriikides valla pääses, sai koos sellega kõigile ameeriklastele tuntuks ka üks nägu – see on Allergia ja Nakkushaiguste Rahvusliku Instituudi (National Institute of Allergy and Infectious Diseases; NIAID) direktor Anthony Fauci. President Donald Trumpi järel võib ta olla kriisiaja ühiskonna lõhestajate edetabelis auväärsel teisel kohal. Progressiusklike ja keskpõranda vasakpoolsete jaoks on Fauci Suur Kangelane, kes on väärastunud Trumpiga ameerikaste koroonaviiruse nuhtlusest päästmise nimel võideldes näinud tohutult vaeva. Kui vaadata CNNi, või Lugeda New York Timesi (NYT), siis jääb Faucist mulje kui pooljumalast, kes on saadetud Maa peale inimesi päästma.
Konservatiivide ja libertaaride jaoks on Fauci samas süvariigi agent, kes nägipresident Trumpile kahju tegemise eesmärgil tublisti vaeva ja aitas Joe Bidenil 2019. aasta lõpus valimised võita. (Väljaanded, nagu New York Times ja Buzzfeed, peavad selliseid süüdistusi loomulikult naeruväärseks paranoiaks, mis on parema maailmavaatega inimeste, kes ei saa aru, millist surmaohtu Covid-19 kujutab, puhul tavaline.)
Käesolev artikkel ei ürita Faucist teha ei kangelast, ega kurjamit; ei ürita jätta temast muljet kui demokraatide heaks töötavast pahalases, kelle ülimaks eesmärgiks oli saada lahti president Trumpist. Samas pole kahtlustki, et Fauci soovis, et Valgesse Majja koliks demokraat ja ta tahtis Trumpi poliitilist karjääri kahjustada, kuid ta oli valmis sellises ürituses kaasa lööma ainult nii palju kui see puudutas tema tööd. (Tema kintsu kaapiv niutsumine, millega ta kiitis takka Hillary Clintonile peale selle Kongressi ees Benghazi fiasko teemal tunnistuste andmist, peaks hajutama kõik kahtlused tema poliitiliste eelistuste suhtes.) Inimesed, nagu Fauci, ei näe ennast siiski poliitiliste vigurväntade ega agentidena. Nad arvavad enda kohta, et nad on poliitikutest kõrgemal, kuna nad on rahvatervise eksperdid ja nende maailmas pole olemas üllamat kutsumust. Progressiusklikud usuvad, et Fauci sarnastel inimestel peaks olema rohkem võimu ja samamoodi arvavad ka kõik Fauci klassi kuuluvad tegelased. Nemad on eksperdid ja progressistide ideoloogia keskmes on usk, et täidesaatev võim peab olema ekspertide, mitte puterdavate poliitikute käes. Kindlasti mitte puterdavate poliitikute käes, nagu seda on Donald Trump.
Progressiusklikud ja bürokraadid
Selleks et mõista Anthony Faucit, peab saama aru progressistlikust ideoloogiast. Selleks, et mõista progressiusku, tuleb lugeda Ludwig von Misesi raamatut Bürokraatia (Bureaucracy). Raamat ise ei räägi progressismist – Mises raamatus sellist filosoofiat ei maini –, kuid selles selgitatakse bürokraatiaid haldavate bürokraatide, nagu seda on Fauci, otsuste tegemise protsesse. Fauci pole midagi muud kui täiuseni jõudnud bürokraat, kes suudab muuhulgas ennast telekaamerate väljendada.
Progressistid jagavad usku, et turud, kuigi need saavad kenasti hakkama kasulike kaupade tootmisega, nagu näiteks seda on liiga palju lõhnaõlisid, mida Bernie Sanders oma valimiskampaaniat tehes saab manada, ei ole võimelised juhtima ühte suurt riiki. Turud on nende arust kohmakad ja neisse pole ehitatud mehhanisme, mis aitaksid täita ühiskonna inimeste tegelikke vajadusi. Ühiskond vajab eksperte, kes ütleksid inimestele, mida need tegelikult vajavad, milliseid riideid nad peaksid kandma ja millist toitu sööma, millise transpordiga ringi liikuma ja milliseid terviseteenuseid saama ning kes mõtleksid välja lahendused, kuidas inimesed need asjad endale hankima peavad.
Mises kirjutab, et bürokraatiad tegutsevad poliitilise võimu juures olijate juhiste elluviimise heaks ja need ei sekku ise poliitikate tegemisse. Siiski on juhtunud, et rohkem kui sajandi progressistide võimu järel on bürokraatiatest endist saanud täidesaatva võimu peamised tööriistad. Mehed nagu Fauci, lähtudes oma antikapitalistlikust mõttemaailmast ja sihikindlast elunägemusest, langetavad sellistes hierarhiates otsuseid. Kuigi suurem osa inimestest tajuvad instinktiivselt riske ja kompromisse, siis Fauci sarnased rahvatervise bürokraadid kipuvad uskuma, et ainus asi, mida peab tegema, on igasuguste ohtude iga hinnaga ära hoidmine, hoolimata millised on sellega kaasnevad kulud.
Fauci hoiab meedia narratiivi abil eemale probleemide teaduslikust käsitlusest
Fauci, nagu ka kõik teised rahvatervise bürokraadid, saab aru meedia ja sihikindla maailmanägemuse võimust. 1980ndate aastate keskel oli Fauci keskne tegelane Ameerika Ühendriikide AIDSi uuringute populariseerimise juures. Ometigi ei osutunud mitte ükski tema ennustus AIDSi leviku kohta tõeseks. AIDSist ei saanud tõbe, mis oleks tabanud märgatavat osa USA ühiskonnast ja kunagi ei saabunud "tohutut pandeemiat", mida ta koos teiste ekspertidega USAle ennustas. Kuid sellised eksimused ei seganud valitsusagentuuridel kallata AIDSi uuringutesse ebaproportsionaalselt palju raha ja jätta kõrvale levinumad haigused, mille taga ei olnud jõulisi poliitilisi mõjurühmi, nagu need käisid kaasas AIDSi poolt puudutatud ühiskonnagruppidega. Teadlased ja Fauci moodi rahvatervise bürokraadid kuulutasid, et AIDSi hunt on kohe ukse taga, kuid tegelikult kuvasid nad ise inimestele ette olematuid tonte.
Teiseks õppis Fauci oma tegevuse kaudu HIVi ja AIDSi vallas, et rahvatervise valdkonnas edu saavutamiseks pole tingimata vaja järgida teaduslikku meetodit. Vähemalt ei pea seda tegema viisil, nagu see on üldjuhul reegliks meditsiiniuuringutes. Selle asemel tuleb hoopis leida võimalusi, kuidas vältida teaduslikku retsenseerimist ning pöörduda kohe meedia, eriti New York Timesi, poole. Näiteks ei olnud HIVi-AIDSi tees leidnud 1984. aastaks teadusuuringutes nii palju kinnitust, mis oleks andnud valitsusele põhjuse panustada kõik mainitud ühele suunale, kuid peale seda kui Fauci ja teised temasarnased veensid Halli Leedi [Gray Lady; New York Timesi hüüdnimi] toimetajaid, et nad on leidnud haiguse vastu "hõbekuuli", siis ei peatanud nende konstrueeritud narratiivi levikut enam miski ning seda hoolimata asjaolust, et nende teooriaid ei toetanud ükski teaduslik uuring. 1994. aastal ajakirjas Reason avaldatud artiklis kirjutasid Charles A Thomas, Kary B Mullis (kes võitis 1993. aastal keemia valdkonna Nobeli auhinna) ja Phillip E Johnson:
"HIVi nomenklatuur ja selle ajakirjanikest liitlased vastavad HIV teooria erinevale üksikasjalisele kriitikale kergekäeliselt ning üle jala. Nad ei ole mitte kunagi esitlenud ühtegi teaduslikult kaalukat uuringut, mis tõestaks, et HIV ongi päriselt AIDSi põhjus. Nende kasutatud uuringud seavad HIVi alati AIDSi eelduseks. HIV teooriast sai fakt Robert Gallo 1984. aastal peetud ametlikul pressikonverentsil, mis toimus enne, kui Ameerika Ühendriikide teadusajakirjades oli avaldatud ükski vastava teemaline uuring. Peale seda pressikonverentsi oli uuringute agenda valatud betooni ja skeptikuid käsiteldi vaenlastena, keda pidi eirama, või karistama. Sellise lähenemise tulemusena teaduse ennast korrigeerivad protsessid ei toiminud ja ajakirjanikud ei osanud küsida vajalikke küsimusi."
Tõesti, paljud haritlased, nagu seda on ajaloolane Nancy MacLean tõeliselt jubedas raamatus "Aheldatud demokraatia" (Democracy in Chains – mis on lekkinud ka Eesti "sotsiaalteadusesse") ja NYTi 1619 projekti välja mõtlejad, saavad aru, et kui soovitakse ära hoida teadusilmale omast urgitsemist enda teemades, siis tuleb veenda mõnda üksikut mõjukat ajakirjanikku, et nende tõe "versioon" sobitub progressiusu narratiivi ja nii garanteeritakse endale edu. Valedest saab kindel tõde, mida hakatakse käitama äärmuslikes ülikoolide teaduskondades, kust see jõuab lõpuks peavoolu teadvusesse. Fauci on selle õppetunni hästi omandanud ja ta suutis oma tegevuse käigus saada isegi George W Bushi käest ihaldatud vabaduse medal (Medal of Freedom).
Kolmas ja ilmselt kõige olulisem punkt on mõista, et rahvatervis on tegelikult poliitiline tervis. Teisiti sõnastades, siis ambitsioonikad ametnikud, nagu seda on Fauci, saavad aru, et pole vaja näha vaeva meditsiiniuuringute ja retsenseerimiste vaiksetes kaevikutes. Tänasel meediaajastul on kuulsaks saamiseks vaja välja kaevata üks kriis teise järel, nendest suure uudise tegemist, mille seljas ratsutades tehakse endast pandeemia areenil asendamatu tegelane; selline, kelle "ekspertiisi" ees nii poliitikud kui ajakirjanikud kummardavad; kes räägib kogu aeg teadusest, samas seda ise kogu aeg eirates. Niipea kui järjekordne kriis on valguse kätte taritud, järgneb sellele tohutu hulk maksumaksja raha.
Nii nagu ma mainisin eespool, on progressiusklikel kombeks kummardada nõndanimetatud eksperte ja Covid-19 pandeemia ajal pole meedia ning poliitilise nomenklatuuri silmis suuremat asjatundjat kui Anthony Fauci. Samas kui keegi hakkab tema kriisiaja saavutusi lähemalt vaatama, siis jääb täiesti arusaamatuks, mille alusel teda Washingtonis nii kõrgelt hinnatakse? Ta on külvanud kõik kohad üle oma mudelite ja prognoosidega ja kui uue viiruse levik uudistesse jõudis, siis võttis ta innukalt omaks metsikult väärad Ühendkuningriigi Imperial College'i ennustused, millega ennustati USAle, juhul kui võimud midagi ette ei võta, 2,2 miljonit koroonaviiruse surma. (Fauci lähenemist võib võrrelda Hollywoodi filmi "Loomamaja" (Animal House) stseeniga, kus orkester üritab marssida – ebaõnnestult – läbi kõrvaltänava lõpus asuva telliskivimüüri.)
Tegelikkus on selline, et mitte ükski mudelitest ja ennustustest, mida Fauci koos kolleegidega on Ameerika Ühendriikide surmade kohta levitanud, pole osutunud tõeks ja need on olnud metsikult liialdatud. Selline läbikukkumine, et mudelid ei käi reaalsusega kokku, pole ainult tähelepanematuse viga, vaid see probleem on sisse ehitatud kogu rahvatervise valdkonna mõttemaailma. Organisatsioone, nagu seda on Rahvuslikud Terviseinstituudid (National Institutes for Health; NIH), Toidu- ja Ravimiamet (Food and Drug Administration; FDA) ja Haiguste Kontrolli Keskused (Centers for Disease Control; CDC), nähakse kui ekspertiisi kantse, mis on mehitatud säravate, avaliku huvi eest võitlevate meeste ja naistega, kes teavad alati, kui ühiskonda tabab mõni tervisekriis, kõiki vastuseid.
Shikha Dalmia kirjutab Reasonis, et viidatud rahvatervise "eksperdid" on "Ameerikat igal tasandil armetult alt vedanud":
"Üks väheseid asju, mida Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) õigesti tegi, oli mõne nädala jooksul sadade tuhandete testide saatmine kümnetesse laboritesse üle maailma. Kui Ameerika Ühendriigid oleksid teinud seda sama, mida Lõuna-Korea, Taiwan ja Saksamaa, ning oleksid lubanud era- ja riiklikel laboratooriumitel valmistada need testid masstootmiseks ette, oleks meil olnud võimalik korraldada pea koheselt kogu riiki hõlmav viiruse jälgimine. Selle asemel otsustas CDC hakata uuesti jalgratast leiutama ja üritas välja arendada enda Covid-19 testi. See teatas eralaboritele, et need peavad keelduma WHO testidest ja ootama CDC teste. Kui agentuur ükskord oma testi valmis sai, siis see ei toiminud. 2020. aasta veebruari lõpuks oli USAs tehtud ainult 4000 testi ja riigil polnud mingisugust aimu kui kiiresti viirus levib.
Samal ajal koperdasid föderaalvõimud teavitamisprotseduuridega, mis põhjustas veelgi enam raiskamist ja viivitusi. 2020. aasta märtsi alguseks, kui eratestimine kogus alles hoogu ja riiklikud laboratooriumid olid ainsad, mis teste tegid, siis FDA üllitas juhise, et CDC peab kontrollima enne kinnitamist üle kõik eralaborites tehtud positiivsed koroonaviiruse testid. See tõi kaasa, et mitme murrangulise tähtsusega nädala jooksul oli USA kooroonaviiruse arvestus allapoole igasugust arvestust ja mitte keegi ei osanud arvestada, kui halb on olukord viirusega riigis tegelikult. Mis tegi asja veelgi hullemaks, siis see tähendas, et laborite ressursse ja keemilisi ühendeid, mida oli niigi akuutselt vähe, ei saanud kasutada uute testide tootmiseks. FDA ilmselt pelgas, et valepositiivsed testid jätavad pandeemiast hullema mulje kui see tegelikult oli."
Rahvatervise ametnikesse ja epidemioloogidesse, nagu seda on Fauci, on sisse süstitud probleem, et nende maailmanägemused on põhimõtteliselt administratiivsed. Nii nagu suurem osa progressiusklikest, usuvad nad, et kogu majandust ja tervet ühiskonda saab juhtida administratiivselt; see tähendab, ülalt alla hierarhia kaudu. Mises kirjeldas seda probleemi "Bürokraatias" ja ta rõhutas, et kuigi bürokraatiad võivad antud korraldusi piiratud olukordades edukalt täita, siis bürokraatlike põhimõtete rakendamisel tervele majandusele on kohutavad tagajärjed.
Kuna nende kogu maailmanägemus on administratiivne, siis inimesed, nagu Fauci, ei suuda ette kujutada, et turud on tähtsad, sest nende arust on turud aeglased, kaootilised ja ebaõiglased. Progressiusklikud ei talu mõtet, et inimesed võivad tegutseda enda huvides ilma, et neid mõni meditsiiniekspert ei kontrolliks. Ilma ekspertide juhatuseta nende arust tsivilisatsioon ei arene ja inimeste vabadus toob kaasa katastroofi.
Sarnase mõtlemise veelgi radikaalsem esindaja on Joe Bideni tervisenõunik Ezekiel Emanuel, kes soovis terve USA kaheksateistkümneks kuuks kinni panna, arvestamata selle juures, millised määratud ja jäävad mõjud sellisel käigul oleksid olnud. (Emanuel on ka inimene, kes arvab, et mitte keegi, kes on üle 75 aasta vana, ei peaks saama arstiabi. Loomulikult tuleb eeldada, et see ei käi tema 79-aastase ülemuse (Bideni) kohta.)
Kuigi Fauci pole avalikult asunud Emanueli poolele, siis tema käitumine käesoleva kriisi puhul osutab ilmekalt progressiusulisele ja administratiivsele maailmanägemusele, milles ainukene tähtis asi on Covid-19 täielik kõrvaldamine (või vähemalt selle massiivne alla surumine), mida tänaste meditsiiniliste teadmiste juures pole võimalik teha. Meil tuleb selle probleemiga koos elada, nii nagu ühiskonnad läbi ajaloo on saanud hakkama palju hullemate pandeemiatega, nagu seda oli sajandeid üle maailma levinud katk, rõuged, minu lapsepõlve leetrid ja polio, kuni tänapäeva gripini. (Ma mäletan, et kui ma sain leetrid, siis tabas äkki mu perekonda surmahirm polio ees, kuna see invaliidistas ühe mu sugulase.) Tänu kapitalismile – jah, just kapitalismile – on maailmas täna vähem pandeemiaid ja maailm on nendega võitlemiseks paremini valmis.
Samas võib ka arvata, et Fauci ei saa kunagi aru rollist, mida on mänginud kapitalism erinevate maailmas levinud haiguste välja juurimise juures, ega ka vaesuse ja nälja kõrvaldamisel. Ta on olnud kogu oma tööelu rahvatervise bürokraat, kes näeb maailma läbi eelarvete, kulutuste, korralduste täitmise ja kes ei suuda mõista, kuidas eraettevõtlus teeb maailma tervemaks kohaks. Ta ei saa aru, et haiguseid ei saa kõrvaldada majanduse hävitamise hinnaga. Mis on peamine põhjus, mitte tema väidetavad "süvariigi" tegevused, miks ta ei sobi juhtima võitlust koroonaviirusega.
Tõlkis Karol Kallas