Orjalaev. Gravüür ca 1880. aastataest. Foto: about-history.com

Maailma mainekamaks ajakirjandusauhinnaks peetava Pulitzeri ajakirjanduspreemia ühe auhinna pälvis käesoleval aastal New York Timesi Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpi vastu suunatud ajaloo ideoloogilise ümberkirjutamise "1619 projekt", vahendab Karol Kallas.

Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpi vastane "vene kokkupõrke" väljamõeldiste seljas ratsutanud laimukampaania ei andnud tulemusi. Üks trumpimarutõve peamisi õhutajaid, peavooluajakirjanduse "lipulaev" New York Times (NYT), tõmbas selle asemel käima uue Trumpi vastu suunatud rassistliku valeajaloo, "1619. projekti."

Ameerika Ühendriikide peavooluajakirjanduse kallutatuse tõi veelgi paremini esile sellele Pulitzeri kommentaari kategooria preemia omistamine. Selle pälvis NYT-i mustanahaline sotsiaalse õigluse aktivistist naisajakirjanik Nikole Hannah-Jones 1619. projekti põhjendanud looga "Meie demokraatia alusideaalid olid nende kirjutamise ajal valed. Mustad ameeriklased on võidelnud nende õigeks tegemise eest." Ajaloolased ja terve mõistuse säilitanud ajakirjanikud arvavad, et kui see mingit pulitzeri üldse vääris, siis ainult belletristika (fiction) valdkonnas.

Kuidas sündis "1619 projekt?"

New York Times'i kollektiiv pidas eelmisel aastal 12. augustil toimetuse üldkoosoleku. Koosolekul teatas NYT-i tegevtoimetaja Dean Baquet, et üks Trumpi vastane narratiiv (Vene kokkumäng ja õigusemõistmise takistamine) on, vaatamata nende tublidusele läbi kukkunud ja kogu toimetuse tähelepanu tuleb "loominguliselt" suunata uuele, "rassi ja klassi" põhisele, Trumpi manamise loole.

Baqueti "uuest " narratiivist annavad aimu järgmised mõtted: "Meie lugejad, kes tahavad Donald Trumpist lihtsalt lahti saada, said äkki aru: "Püha müristus, Bob Mueller ei saa sellega hakkama." Samuti muutus Donald Trump, minu arust, selle [Muelleri uurimise läbikukkumise peale] peale poliitiliselt natukene julgemaks. Sest, saate aru, teatud põhjustel on tal selleks võimalus. Ja ma arvan, et narratiiv on muutunud. Hulk asjust, millest me räägime, hakkasid esile kerkima kuus või seitse nädalat tagasi."

"Kuidas me kajastame [oma uudistes] Ameerikat, mis Donald Trumpi ajal on nii lõhestatud? Kuidas me hõlmame kõike seda, millest te räägite? Kuidas me räägime rassist mõtestatud viisil? Nii, nagu me ei ole suures osas teinud väga kaua aega?" jätkas tegevtoimetaja.

"Kui me tahame olla läbipaistev toimetus (newsroom), kes räägivad sellistel teemadel omavahel, mitte Twitteris, siis ma arvan, et ma pean rääkima kogu toimetusega ja kuulama kogu toimetust. Me oleme teinud mitu märkimisväärset valearvestust ja ma tean, et need valmistavad teile muret ning mures olen samuti mina. Kuid siin on mängus suuremad teemad. See on tõeliselt kuri lugu, millega toimetused pole silmitsi seisnud 1960. aastatest alates. Olukorrad on muutunud keerukamaks peale seda kui Trumpi kampaania kokkupõrke Venemaaga ja õigusemõistmise takistamise asemel pidi palju täpsemalt rääkima hakkama tema isikust. Me ehitasime oma uudistetoimetuse ühe loo kajastamise ümber ja me kajastasime seda väga hästi. Nüüd me peame ümber grupeeruma ja suunama oma vahendid ning rõhuasetuse uuele loole. … See on lugu sellest, mida tähendab ameeriklaseks olemine 2019. aastal. See on lugu, mis nõuab inimeste, kes õhutavad viha, sügavat uurimist. Kuid see on ka lugu, mis nõuab rassist ja klassist kirjutamisel kõigi meie musklite loomingulist kasutamist ning seda palju põhjalikumalt, kui me viimaste aastate jooksul teinud oleme. Eelolevate nädalate jooksul paneme me poliitikat kajastama inimesed, kes pakuvad maailmale senisest erinevaid vaatepunkte. Me palume oma reporteritel kirjutada palju ülevaatlikumalt riigist, rassist ja teistest lahkmeelsustest. Ma tõesti tahan, et te aitaksite minul seda lugu juhtida," kirjeldas NYT-i toimetuse ees seisvaid väljakutseid Baquet.

Lühidalt avalikuks tulnud NYT-i kõnekoosoleku teema kokku võttes, siis tunnistas Baquet, et Vene kokkumängu valedega ei õnnestunud Trumpi ametist kõrvaldada ja "püha ürituse" jaoks on vaja uut, "rassi ja klassi" põhist narratiivi. Suurt rassiviha üles küttev lugu, et Trump on koos oma valgete toetajatega põhimõtteline rassist, keda ei tohi olemas olla. Sellist mõtet, et Trump võiks äkki olla demokraatlikult valitud ja täieõiguslik president, ei tulnud pea ühelgi NYT-i ajakirjanikul pähe. Õigemini tuli, aga see inimene sai peatselt NYT-i Washingtoni korrespondendi ametikohalt lahti.

1619 projekt

"1619 projekt" on NYT-i massiivne valeajaloo ässnarratiivile üles ehitatud artiklitesari, mille suurimaks "ässaks" on väide, et Ameerika Ühendriigid on üdini rassistlik riik, rassism on süstemaatiline probleem veel tänapäevalgi ja musta värvi ameeriklastele "tuleb kõik kinni maksta."

NYT-i ässnarratiivi küündimatust näitab juba ainuüksi tõsiasi, et kui 1619. aastal saabus tänase Virginia osariigi rannikule esimene orjalaev, oli tegemist veel Ühendkuningriigi asumaaga. See on sama, nagu Vene kommunistliku impeeriumi all äganud eestlasi saab süüdistada Vladimir Uljanovi ja Ioseb Džugašvili loodud Gulagi asutamises ning kümnete miljonite inimeste asjatus ning ebaõiglases surmas.

Meeldetuletuseks: Ameerika Ühendriikidest sai iseseisev riik alles 1776. aastal.

Tegemist on samasuguse projektiga, nagu oli Vene kommunistide ajalugu, mida pidid koolis õppima kõik tänaseks üle 40-aastased inimesed. Eesti anastanud vene kommunistide režiimi välja mõeldud ajalool polnud päris ajalooga suurt midagi pistmist. See oli "uus" ajalugu, mis pidi inimestes kinnistama vene kommunismi ässnarratiivi ja selle haamri jaoks olid kõik ajaloosündmused seda lugu kinnistavad naelad.

Toona said inimesed juba algklassides aru, et tegemist on rumalusega ja sellised "ässnarratiivid" tuleb kuidagi üle elada. Mida paraku ei saa enam öelda tänase päeva kohta. Õnneks on Eesti veel säilinud tervest mõistusest lähtuvat ajalooteadust, kuid paraku on ennast haridussüsteemi külge imenud ka "valge mehe süü" ja "võõravihkajatest rassistlike eestlaste" lugusid jutustavad limukad. Kelle jutul on paraku märkimisväärne mõju peavoolu ajakirjandusväljaannetes töötavate ajakirjanike seas.

Tuues näiteks eespool NYT-i tegevtoimetaja kurtmises viidatud "vene kokkumängu" ja Muelleri uurimise: kui palju sellest Eestis kirjutati ning kui palju on kirjutatud, et Muelleri uurimise aluseks olnud dokumendid olid Hillary Clintoni presidendikampaania toimkonna ning Barack Obama valitsusametnike vandenõu Trumpi vastu? Kui palju on kirjutatud, et Trumpi julgeolekunõuniku Michael Flynni uurimine ja süüdistused olid valedele üles ehitatud tagakiusamine, mille eesmärgiks oli ainult Trumpi kukutamine, ning nüüd ähvardab kunagisi tema uurijaid – eesotsas endise FBI direktori James Comey'iga – ise uurimine ja süüdistused võivad ulatuda kuni riigireetmiseni?

Auhinna andmisega 1619 projektile näitas Pulitzeri auhinnakomitee, et nad on erapoolik, demokraatia vastane ja valesid toetav ideoloogiliselt kallutatud asutus.