Sallivuse retoorikast ja sellest lähtuvast diskrimineermise keelust on lääne ühiskonnas saanud ideoloogilise sõjapidamise malakas, millega vasakliberaalne avangard nahutab traditsiooniliste tõekspidamistega inimesi, sundides neid karistuste vältimiseks oma tõekspidamisi maha vaikima, neist lahti ütlema või neid eirama, kirjutab Varro Vooglaid.
Teisipäeval avaldasime Objektiivis uudise sellest, kuidas USAs Illinoisi osariigi maapiirkonnas turismitalu pidavale kristlastest abielupaarile määrati hiiglaslik trahv, kuna nad keeldusid oma kodu rentimisest homopaarile, mis soovinuks seal läbi viia oma partnerluse registreerimise tseremooniat ja selle tähistamist. Perekond Walderit sunniti homoseksuaalidest "kahjukannatajatele" ja nende advokaatidele maksma koguni 80 000 dollarit ning neile tehti ettekirjutus lõpetada diskrimineerimine.
Selline asi kõlab ilmselt päris paljudele mõistusevastaselt. Miks peaks trahvima kristlasi selle eest, et nad ei taha oma kodu välja rentida talitusteks, mis riivavad nende moraalseid tõekspidamisi? Paraku on homoideoloogia levides ja kinnistudes selliseid juhtumeid lääneriikides üha rohkem ning sallivuslaste rusika jõudu on saanud omal nahal tunda paljud, alates "homolaulatuste" läbiviimises osalemisest keeldunud majutusasutustest, pagaritöökodadest ja fotograafidest kuni homopaaridele laste vahendamisest keeldunud adopteerimisagentuuride ning koolides lastele homoideoloogia jutlustamist vastuvõetamatuks pidavate õpetajateni.
Seoses niisuguse suundumusega võib teha õige mitu põhimõttelist tähelepanekut.
Esiteks on siit näha, et väide, nagu ei puudutaks homoliikumise poolt ühiskonnale esitatavad nõudmised teisi, vaid ainult homoseksuaale, on täiesti alusetu ja äärmiselt eksitav. Tegu on kaugeleulatuvate eesmärkidega ideoloogilise projektiga, mis on suunatud mitte võimaluste loomisele homopaaride varaliste suhete reguleerimiseks, vaid kultuuri alusväärtuste ümberkujundamisele ning seeläbi kogu ühiskonna mõjutamisele viisil, mis puudutab ühel või teisel moel kõiki ühiskonna liikmeid, keda otsesemalt, keda kaudsemalt.
Teiseks nähtub niisugustest kaasustest, nagu Walderite juhtum, et homoliikumisel on selgelt diktatuuriline suundumus ehk teisisõnu on tegu ideoloogiaga, mis tahab end kehtestada teiste inimeste elementaarsete õiguste ja vabaduste mahasurumise hinnaga. Nimetatud juhtumist nähtub, kuidas homoliikumise nõudmiste rahuldamise hinnaks on kristlaste ja teiste loomulike moraalsete veendumustega inimeste usu-, veendumuste-, südametunnistuse- ja ettevõtlusvabaduse jõuline kärpimine. Sellist toimet omavad nii diskrimineerimise kui ka nn vihakõne vastased seadused.
Kolmandaks on märkimisväärne, kuidas võrdsusele ja sallivusele apelleerivat ideoloogiat kehtestatakse selgelt ühesuunaliselt ning viisil, mis nõuab neile ideaalidele viidates endale muudkui rohkem ja rohkem tunnustust ja õigusi, ent samal ajal ei taha neid samu ideaale austada inimeste suhtes, kes homoliikumise ambitsioonidega ei nõustu.
Et seda väidet ilmestada, toon siin kohal ühe konkreetse näite.
Eelmise aasta novembrikuu alguses, kui valmistasime ette sümboolset kooseluseaduse läbisurumise vastast meeleavaldust Riigikogu ees ja Vabaduse platsil, võtsin ühendust Eesti ühe tuntuma ja tunnustatuma droonifotograafiga (kelle nime jätan mainimata), väljendades soovi kasutada tema teenuseid meeleavalduse jäädvustamiseks õhust tehtud piltide ja videolõikude näol:
Tere!
Plaanime 24. novembri hommikul ajavahemikus 10-13 Riigikogu ees meeleavaldust kooseluseaduse läbisurumise vastu. Meie plaaniks on teha seda mitte paljude inimeste osalusel, vaid panna põhirõhk hiiglasliku (20*30m) perekonna sümboliga lipu lahtirullimisele ja selle hoidmisele Riigikogu ees mõne tunni vältel. Lipp on nii suur, et seda on maast pea võimatu hästi pildistada. Seega mõtlesin küsida, kas oleks mõeldav kasutada Teie teenust sündmuse filmimiseks ja pildistamiseks õhust, droonilt, ning kui oleks, siis mis see maksaks. Kui annate mulle teada, millistel tingimustel oleks selles asjas koostöö võimalik, siis saaksime langetada otsuse. Oluline oleks saada häid kaadreid nii videos kui ka pildis, et teha pärast sündmusest seda kajastavaid kokkuvõtteid.
Tänan!
Varro Vooglaid
Inimvaenulik tegevus, mille edendamiseks keeldus tuntud droonifotograaf SAPTK-le oma teenuseid osutamast.
Seepeale sain kõrgelt hinnatud droonifotograafilt järgneva sisuga vastuse:
"Tere. Ma olen tolerast ja aktsepteerin inimesi sellisena, nagu nad on, seega täiesti vale inimene, keda sellise asja promomisele utsitada."
Vastasin omakorda:
"Mina ei püüdnud Teid utsitada mitte millekski, vaid pöördusin Teie kui professionaali poole küsimusega, kas oleksite nõus oma teenust osutama. Nagu ma aru saan, keeldute Te teenuse osutamisest ideoloogilistel kaalutlustel. Usun, et need inimesed, kes väidavad end olevat väga sallivad, nimetaks seda diskrimineerimiseks. Aga minu poolt vaadatuna on Teil loomulikult täielik õigus valida, kellele oma teenuseid osutada, kellele mitte. Jõudu Teile selles huvitavas töös, mida teete!"
Fotograaf vastas selle peale:
"Absoluutselt. Ma ei tee vahet tööl ja inimeseks olemisel. See kõik on üks elu. Kiirlaenud, kasiinod, sigaretid, riigivaenulikud organisatsioonid a la keskerakond, inimvaenulikkus, rassism jms on minu menüüst väljas."
Kirjavahetuse lõpuks konstateerisin, viidates kahele USAs aset leidnud kaasusele, mille raames rakendati sanktsioone kristlastest fotograafi ja pagari vastu, kes keeldusid nn homopulmadeks teenuseid osutamast:
"Selge. Oleks väga tore, kui võimalus valida oma kliente jäetaks ka kristlastele ja teistele inimestele, kel on traditsioonilised moraalsed tõekspidamised."
Huvitav on tõdeda, et ka praegu Eestis kehtivate seaduste kontekstis võiks ilmselt väita, et osutatud fotograafi keeldumine meie meeleavalduse jäädvustamiseks oma teenuste osutamisest oli õigusvastane. Nimelt ütleb võrdse kohtlemise seadus §-s 2 lõige 2 punkt 2, et isikute diskrimineerimine nende usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse tõttu on keelatud teenuste osutamise lepingu sõlmimisel. Antud juhul keeldus fotograaf teenuse osutamiseks lepingu sõlmimisest teenust taotleva isiku veendumuste pärast.
Seejuures on minu meelest igati normaalne, et vabas ühiskonnas ei kirjuta riik kellelegi ette, kellega peavad inimesed eraõiguslikesse lepingulistesse suhetesse astuma ning et inimesed võivad ise valida, kellele nad soovivad oma teenuseid osutada, kellele mitte. Nagu ka ülalpool väljatoodud kirjavahetusest nähtub, ütlesin sealgi selgesõnaliselt, et ma igati tunnustan fotograafi õigust oma maailmavaatelistest veendumustest tulenevalt mitte meile teenust osutada.
Ent probleemiks, nagu käesoleva artikli kontekstist peaks välja tulema, on just nimelt see, kui niisugune vabadus valida oma kliente taandatakse ühesuunaliseks ja kui sellest tehakse teatud seltskonna privileeg, mitte kõigile võrdselt kohalduv õigus. Sellisel juhul saab diskrimineerimise keelust malakas, millega n-ö progressiivselt meelestatud avangard saab (avaliku võimu jõuaparaati kasutades) nahutada inimesi, kes ei ole nõus vasakliberaalse ideoloogia kehtestamise nimel oma tõekspidamisi maha vaikima, neist lahti ütlema ega ka nendega vastuolus olevalt käituma.
Kokkuvõttes on sellistele asjadele oluline tähelepanu pöörata, et mõista, millises suunas on ühiskondlikud protsessid liikumas ning millised saavad olema nende kaugemale ulatuvad järelmid. See, mis täna toimub USA-s ja Ühendkuningriigis, hakkab üha nivelleeruva globaalse ideoloogilise kliima kontekstis peagi aset leidma ka Eestis.
Parem oleks teadvustada probleeme enne, kui need meie ühiskonnas juurduvad ning astuda nende ärahoidmiseks ennetavaid samme. Vastasel juhul tuleb ka meil ühel hetkel konstateerida seda, mida ütles homopartnerluse registreerimise tseremoonia võõrustamisest keeldumise pärast hiigeltrahvi saanud turismitalu omanik Jim Walder: "On ilmne, et meie osariigi seadused ei taga enam inimestele usu- ja veendumuste vabadust."