Sotside plaan oma poliitilise jõu kaotuse vältimiseks näib seisnevat konservatiivide jõuga mahasurumises. Vabadussõjalaste liikumise hävitamisest 1934. aastal on meie poliitilises traditsioonis vastav kogemus olemas.

Vaadates, kuidas sotside rünnakud konservatiivide vastu muutuvad üha agressiivsemaks, püstitab Varro Vooglaid küsimuse, kes ja millal tuleb esimesena välja üleskutsega EKRE tegevus keelustada ja partei laiali saata.

Ilmselt pole ühiskondlikke suundumusi jälgivatel inimestel jäänud tähelepanuta, et paralleelselt EKRE toetuse järjepideva kasvuga muutuvad sotside ja nende toetajate rünnakud konservatiivide suhtes üha intensiivsemaks ja ka agressiivsemaks.

Alles hiljuti seadis miljonäri pojast töörahvaerakonna esimees ja Vabariigi Valitsuse minister Jevgeni Ossinovski kahtluse alla meie põhiseaduse aluspõhimõtted, toonitades otsesõnu, et rahvusriik on "ohtlik ja ebainimlik düstoopia" ning esitades vasakpoolsele intelligentsile üleskutse koonduda ühiseks võitluseks. Ettepaneku hüsteerilise ja paatosest nõretava tonaalsuse mõistmiseks piisab ühe lõigu esiletoomisest:

"Ärge jääge oma liistude juurde! Olge selles võitluses meie kõrval! Ärge kartke, et selles võitluses pooli valides te kaotate oma akadeemilise või kunstilise tõsiseltvõetavuse või erapooletuse. Võitlus avatuse ja sallivuse eest ei ole parteipoliitiline lahing, see on võitlus Eesti riigi ja rahva säilimise ja arenemise eest."

Äsja sotside aseesimeheks valitud Rainer Vakra jätkas eelmisel nädalal sama orwellilikku liini, minnes aga teatud mõttes sammu kaugemale. Nimelt tembeldas Vakra EKRE Eesti julgeolekuriskiks number üks, kuna tegu olevat radikaalsusele õhutava populistliku ühendusega, mille juhtpoliitikud üritavad oma võimuiha rahuldamiseks eestlased põhjalikult tülli ajada.

"Muidugi ei ole julgeolekule olemas ainult ühte ohustajat, küll aga on selge, et võimalike probleemide algallikas on drastiliselt muutumas. Oht on siinsamas meie kõrval – ekreiidid ja nende suhtelist edukust kadestavad satelliidid," ütles Vakra.

Ilmselt tullakse peagi välja üleskutsetega EKRE kui põhiseaduslikku korda ja riiklikku julgeolekut ohustava organisatsiooni tegevus üldse keelustada.

Pangem tähele, et sellises toonis kutsutakse "sallivuse ja avatuse" eest võitlema mitte enam üksnes kultuuriinimesi, vaid ka jõustruktuure, mille kohuseks on kaitsta Eesti Vabariiki ja selle põhiseaduslikku korda sisemiste ja väliste ohtude eest.

Niisuguste üleskutsete kontekstis omandavad ka kaitsepolitsei peadirektori Arnold Sinisalu hiljutised väljaütlemised, milles ta nimetas "niinimetatud konservatiivsete väärtuste" eest seisjaid Venemaa "kasulikeks idiootideks", selgelt pahaendelise varjundi.

Eelnevat silmas pidades kangastub Vakra väljaütlemistes ootus, et peagi tullakse välja üleskutsetega EKRE kui põhiseaduslikku korda ja riiklikku julgeolekut ohustava organisatsiooni (ja miks mitte ka teiste rahvuslik-konservatiivsete ühenduste) tegevus keelustada. Kahtlemata on EKRE ohuks sotsidele ja nende mõttekaaslastele, kes püüavad hirmu kasvades hakata kujutama ohtu oma võimupositsioonidele ohuna Eestile.

Võib arvata, et enne, kui tullakse lagedale otseste üleskutsetega EKRE tegevus keelustada, püütakse rakendada pehmemas vormis represseerimist, nt nn vihakõne keelu laiendamise teel poliitiliste oponentide sõnavabaduse mahasurumise või EKRE-lt kui "ühiskonnaohtlikult äärmusliikumiselt" riikliku rahastuse äravõtmise teel.

Mida enam rahva enamuse tahtega mittearvestavad sotsid ja teised n-ö pumba juures olevad poliitilised jõud populaarsust kaotavad ning mida rohkem poolehoidu konservatiivid pälvivad, seda tõenäolisemaks niisuguse stsenaariumi teostumine muutub. Igal juhul tasub selleks valmis olla.

Eesti poliitikas on juba olemas teatav traditsioon nende jõudude põrmustamiseks, mis võimulolijate jaoks liialt ohtlikuks muutuvad.

EKRE vastu esitatud süüdistustel, mille kohaselt on riiklikku iseseisvust kõige enam ohustavaks faktoriks vastuseis selle jätkuvale ja täielikule äraandmisele, pole mõistuspärasusega mingit pistmist. Just sotsid ise on need, kes püüavad meie rahvale täiesti võõrast vasakliberaalset ideoloogilist programmi peale surudes ühiskonda lõhestada.

Samas on selge, et poliitiliste oponentide jõuga mahasurumise õigustamiseks polegi mõistuslikke argumente tarvis. Nagu teame Vabadussõjalaste liikumise hävitamisest 1934. aastal, on Eesti poliitikas olemas juba teatav traditsioon nende jõudude põrmustamiseks, mis võimulolijate jaoks liialt ohtlikuks muutuvad. Eks aeg näitab, millal ja kuidas traditsioon taaselustatakse.