Nomenklatuuri hüsteeria ja selle tegelik põhjus

Kas EKRE populaarsuse tõusu põhjuseks on kuum ilm? Foto: Scanpix

Kas rahvuskonservatiivide toetuse tõus tuleb panna kuuma ilma arvele või on põhjus milleski muus, selle üle arutleb Tiit Madisson.

Kartellipoliitikute ja kõikvõimalike “arvamusliidrite” ning “ekspertide” reageeringut Eesti poliitmaastikul ainukese rahvusmeelse erakonna EKRE populaarsuse tõusule 22 protsendi peale ei saa muuks kui hüsteeriaks nimetada. Mõne “eriti taipliku” arvaja meelest olevat EKRE populaarsuses süüdi koguni soe ilm, kuna need selle “äärmusliku” erakonna toetajad ei ole nagu teised eestlased, kes – nagu inimesed ikka – nautides ilusat sooja suve käivad rannas, matkavad, reisivad ja naudivad muul moel ilusat suve. Seevastu EKRE toetajaskond istuvat kodus ja ootab, millal tema arvamust erakondade populaarsuse kohta küsitakse. Kas võib veel lollakamat arvamust avaldada? Selline põhjendus näitab minu arvates vaid seda, et aastaid rahva ajupesuga tegelevad parteid ja kartellimeedia propagandistid ei suuda kuidagi leppida, et eestlaste hulgas on siiski vähemalt iga neljas-viies inimene, kes (ikka veel!) suudab oma peaga mõtelda ega lepi establishment’i ajupesuga ja totaalse valetamisega, millega poliitkartellile allutatud meedia abil rahva ajusid pestakse. Need totralt hüsteerilised reageeringud just seda paraku tunnistavadki. Kuna ilmselt kardetakse, et isegi läänepoolset Euroopat tabanud rahvuslikud ja nomenklatuuri vastased protsessid võivad soroslaste võimutsemise ehk toiduahelasse kuulumise ohtu seada.

Eesti elust tegelikult irdunud ja vaid välismaiste peremeeste usinale teenimisele mõtleva poliitilise “eliidi” jaoks võib taoline asjade käik tõesti šokiks olla. Kuid mina soovitaksin siiski säilitada kasvõi mingigi mõtlemisvõime ja endale tunnistada, et rahvast võib üks kord petta, kuid mitte kogu aeg. Minu arvates on niigi juba ammu ületatud piir rahvale propaganda abil pakutavate nn “euroopalike liberaalsete väärtuste” tõsiseltvõetavuses, mida võivad uskuda vaid individuaalse mõtlemisvõime täielikult kaotanud meediausku “ajukääbikud”.

Kuna juba ammu valitsejad ei hooli rahva arvamusest ega isegi kartellimeediasse sattunud ärksamate, oma riigist hoolivate, kodanike ettepanekuist, kuidas jagu saada riigi normaalset toimimist segavast vastutusvõimetuse sündroomist ja rumalusest, soovitusest hakata lõpuks peaga mõtlema, mitte kehaosaga, mida WC-s tühjendamas käiakse. Nii sõidetakse regulaarselt rahva arvamustest külma kõhuga lihtsalt üle, kuna teatakse põhiseaduse kaitseks loodud struktuuri (kapo) regulaarseid ettekandeid uskudes, et eestlaste puhul mingit revolutsiooni ega muud tõsisemat vastupanu ei ole tarvis karta. Seega “põhiseaduslik võim”, milleks nimetatakse poliitkartelli võimutsemist, ei ole ohus. Ning võib põhiseaduse järgset rahvusriigi vastast poliitikat ja ühiskonna sidusust multikulti ajupesu ja pederastlike “väärtustega” (president Kersti Kaljulaidiga eesotsas) karistamatut hävitamist jätkata.

Samas ongi EKRE edu igati mõistetav, sest “pika ilu peale tuleb lõpuks siiski pill”. Seda on minutaoline “äärmuslane” juba niigi kaua oodanud ja lootnud. Loogikat ja üldistusvõimet kokku võtvalt võin nentida, et taasiseseisvunud Eesti on aastaid olnud maailma globalistide, orwellilikku Maailma Uut Korda ülesehitavate soroslaste meelepärasel kursil ja Eestist on saanud põlisrahvast mõnitav, tülgastust esile kutsuv asumaa, kui laenata Valdur Mikita arvamusavaldust. Kus eestlasi kui põlisrahvust kotitakse nii majanduslikult kui poliitiliselt. Alates ajast, kui Tallinna lennujaamas maandunud, ilma riiklike tunnusmärkideta tumedat värvi lennukist väljusid ameerika english’it rääkivad lipsustatud härrasmehed. Kes peaminister Mart Laari kabinetis selgitasid, kuidas asjad alles mõni aasta varem taasiseseisvunud Eesti riigis peavad tulevikus käima.

Peale seda algas Eestis karjuvalt ebaõiglane erastamine/ärastamine, millega sisuliselt anti endistele kommunistidele majandusvõim; kortermajades elamispinna sisulise kinkimisega asustuskolonistidele tekitati seni heastamata ülekohus meile, eestlastele (kuulun ka ise nn sundüürnike hulka); Mart Laari “isamaalise” põllumajanduspoliitika tõttu ei suuda Eesti end isegi ära toita; hävitatud on mitmed kodumaised tööstusharud (tubaka-, jalatsi-, tiku-, tselluloosi-, paberi-, šokolaadi-, aparaadi- ja masinatööstus jne) või on need läinud globaalsete suurfirmade omandisse. Kas saab iseseisvaks nimetada riiki, mis hoiab oma eelarve summasid välismaistes kommertspankades, kus need omanikele tulu teenivad? Eesti rahva elujõu hävitamisega silma paistnud Mart Laari kandidatuur valiti välja maailma 200 liberaalse poliitiku, ajakirjaniku ja majandusmehe hulgast ning teda premeeriti “Eesti ime” toimepanijana “vabaduse edendamise” eest 2006. aastal juudi majandusteoreetiku-miljardäri Milton Friedmani poole miljoni dollari suuruse preemiaga (The Milton Friedmann Prize for Advancing Liberty). Kuna “ta oma reformiprotsessiga tõi oma riigi hämarast pessimistlikust reaalsusest valgusküllasesse ja võimalusterohkesse tulevikku”.

Kuna EKRE ilmselt segab meie nomenklatuuri nautimast seda “valgusküllast” ja “võimalusterohket” elu, kus keegi ei pea mitte millegi eest vastutama ja tõsimeeli arvatakse, et kui Jumal andis ameti, andis ka mõistuse, siis lülitus ka Eesti panga koridorides ratastooliga ringi kärutav Mart Laar EKRE sõimajate rohkearvulise klanniga. Kuna samal äärmusliberaalsel kursil, kus kannatajaks on olnud väga paljud eesti inimesed ja Eesti ei suuda siiamaani ühineda EL-i sotsiaalhartaga ning 20–25% elanikkonnast elab vaesuses või vaesusriskis, millest ei ole kombeks valjult rääkida/kirjutada ja tuhanded eesti lapsed peavad tühja kõhuga kooli minema. Mis peaks mõtlema panema neid, kes EKRE-t sõimata võtavad. Et miks on konservatiive hakatud massiliselt toetama ja kas selles on tõesti süüdi vaid kuum ilm, või on põhjus tunduvalt sügavam?

Kas süüdi ei ole mitte establishment’i aetav vastutustundetu ja rumalustest kubisev poliitika (Rail Baltic, aktsiisipoliitika, üha suurenev elektri hind jne)? Kas võimutsev “eliit” pole tõesti mõelnud, miks Eesti kuulub Euroopa kõige kallimate esmatarbekaupade ja toiduainetega maade hulka, samal ajal, kui töötajate tegeliku keskmise ehk mediaanpalga (mis 2017. aasta kevadel oli 867 eurot) numbrid jäävad kaugele maha nn keskmistest töötasudest, mille ajab kõrgeks üksikuile süsteemi “väljavalituile” makstav ülikõrge, teenimatu töötasu, millega kartellimeedia pidevalt opereerib? Või miks ettevõtlikud inimesed on sunnitud sünnimaa maha jätma, et võõrsilt inimväärikat elu otsida? Või miks laristatakse raha siia-tänna, kui samal ajal on ravijärjekorrad ülipikad ja maakondades suletakse raha puudusel sünnitushaiglaid? Eeltoodud küsimustele vastuste leidmisel peitubki põhjus, miks rahva eest seisva EKRE populaarsust aina tõuseb. Või ma tõesti eksin, härrased laimu- ja sõimumeistrid, kes ei soovi aru saada, et aetav nn riiklik poliitika tekitab mõtlemisvõime säilitanud kodanikes vaid tülgastust? EKRE juhid julgevad kritiseerida Euroopa Komisjoni föderatiivset superriiki ülesehitavaid “peremehi”. Mida (inim)väärikuse säilitanud kodanikud (mis kindlasti Eesti Vabariigiks nimetatud absurditeatris pole kerge olnud) hinnata oskavad. Just kodanikujulguse propageerimine ja “poliitilise korrektsuse” eiramine on kindlasti konservatiivide populaarsust tõstnud. Kuna riigi eesotsas on seevastu orjameelsed “poliitlimukad”, kes vaevalt et jätavad vahele ühegi võimaluse EL-i eliidile meeldimiseks, leian mina.

Kuna võimutsejad pole tarvitsenud mitte millegi eest vastutada, siis on arusaadav, miks juba üle paarikümne aasta tagasi riiklike tunnusmärkideta lennukiga meie pealinna saabunud härraste ja Kentmanni tänavas pesitsenud USA homolembese suursaadiku regulaarsetel “kohviõhtutel” jagatavad “soovitused” meie riigi vääramatuks poliitikaks on saanud. “Võõraste onude soovitused” on meie kodumaisele poliitladvikule olnud ühtlasi indulgentsiks, mis kõik rahvavaenulikud sigadused andeks annab. Midagi muud ei oskagi arvata, kui oled aru saanud, mis tegelikult Eesti ühiskonnas toimub.

Lõpetuseks julgen mitteparteilasena tunnistada, et EKRE-t saatva edu üle rõõmustasin ehk rohkemgi kui mõni erakonna liige. Sest olen pikki aastaid oodanud mingit lootusekiirt selles “eduka Eesti” pasameres, kus on unustatud ausus ja moraal, eetika ja ideaalid. Kus jumalaks on saanud Suur Raha, kirikuteks aga ostukeskused. Samas julgen kaua aega ühiskonna arengul silma peal hoidnuna hoiatada, et ei satutaks eufooriasse aga hakataks juba ministriportfelle jagama ja peetaks meeles vanasõna, et tibusid loetakse sügisel. Samas arvan, et alanud “silmade avanemise” protsessi saab vaid otseste repressioonidega peatada.

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!