Siseministeeriumi plaan piirata radikaalselt Eesti Vabariigi kodanike õigust omada enesekaitseks relvi saadab selge ja vasakpoolsetele omase ideoloogilise sõnumi, et valitsus ei usalda rahvast ning tahab muuta kodanikud riigist nii sõltuvaks kui võimalik, kirjutab Varro Vooglaid oma arvamusloos.
Terve sügise vältel liikusid kuluaarides jutud, et siseministeeriumis valmistatakse saladuskatte all ette ulatuslikku relvaseaduse muudatust, millega piirataks radikaalselt Eesti Vabariigi kodanike õigust omada enesekaitseks relvi.
Detsembrikuus selgus, et täpselt nii ongi ning et seaduse muutmise plaan on tõesti radikaalne, sest kodanikelt tahetakse hakata relvi kokku korjama, jättes neile võimaluse omada enesekaitseks vaid ühte relva ning seegi peab olema kas püstol või revolver, mitte aga tunduvalt tõhusamat enesekaitset võimaldav sile- või vintraudne püss (vt eelnõud ja seletuskirja vastavalt siit ja siit).
Sellest, millised on relvaseaduse kavandatud muudatuse nüansid ning miks ei saa mitmeid neist pidada põhjendatuks, saab lähemalt lugeda relvaekspert Tõnu Adriku analüüsist. Ent vähemalt sama oluline on vaadata, millised on kavandatava seadusemuudatuse ideoloogilised tagamaad ning millise sõnumi see initsiatiiv ühiskonnale saadab.
Eelnõust nähtub valitsuse usalduse puudumine rahva suhtes
Kahtlemata nähtub niisuguse eelnõu väljatöötamisest Eesti Vabariigis võimu juures olevate inimeste usalduse puudumine Eesti rahva suhtes. Olgugi, et viimase 25 aasta jooksul, mil Eestis on olnud võimalik seaduslikult enesekaitseks relvi omada, praktiliselt puudub niisuguste relvadega seonduv kuritegevus, tahetakse inimestelt profülaktiliselt relvad ära võtta, justkui oleks kõik kodanikud käsitletud potentsiaalsete kurjategijatena, keda ei saa usaldada. See on tüüpiline lapsehoidjariigi mudeli ilming – valitsus kui kasvataja otsustab, milliseid mänguasju kodanikele kui lastele võib usaldada, milliseid mitte.
Samuti on tähelepanuväärne, et relvade omamise võimaluse radikaalset piiramist, mis on ideoloogilises plaanis tüüpiliselt sotsialistlik projekt, veab eest Reformierakonna poolt kontrollitud siseministeerium eesotsas siseminister Hanno Pevkuriga, kelle allkirja kõnealune eelnõu kannab.
Selles, et Reformierakond teostab juhtiva valitsusparteina tüüpiliselt sotsialistlikku poliitikat, ei ole enam midagi uut ega üllatavat – piisab, kui viimasest ajast meenutada homoideoloogia juurutamist ning abielu ja perekonna lammutamise püüdlusi, erakoolide elujõulisuse lämmatamist, lapsevanemate õiguste piiramist ja valitsuse õiguste laiendamist perekonnaellu sekkumiseks, alaealiste abordi vanemliku õiguse kaotamist, erakondade massiivse riikliku rahastamise soosimist, valmisolekut avada uksed massiimmigratsioonile või sündimata laste massilise tapmise ulatuslikku riiklikku rahastamist.
Samm totalitaarse massiühiskonna kehtestamise poole
Kuid ometi on oluline täheldada, kuidas erakond, mis on end ikka ja jälle esitlenud liberaalse ideoloogia kandja ja juurutajana Eesti ühiskonnas ning mis deklareerib oma programmis, et lähtub ühiskonnakorralduses üksikisiku vabaduse ülimuslikkusest, teostab jõuliselt sotsialistide tavapärast kodanike vabadust allasuruvat agendat, näidates seeläbi, et maailmavaateline vahetegu Reformierakonna ja sotside vahel on pigem mänguline kui reaalne.
Kõnealune seadusemuudatus viiks Eesti suure sammu võrra lähemale mitte tõelisele kodanikeühiskonnale, vaid massiühiskonna ja totalitaarse ühiskonnakorralduse sisseseadmisele, sest kodanikud muudetaks veelgi abitumaks ja riigist sõltuvamaks kui nad juba on.
Fakt on see, et Reformierakond ründab kodanike loomulikku õigust omada enesekaitseks relvi, mis on vaba kodanikkonna ja ühiskonna elementaarne eeldus, ning aitab seeläbi viia ellu sotside ja kommunistide unistust liikuda suurte sammudega olukorra suunas, kus inimesed on jäetud ilma adekvaatse enesekaitse võimaluseta ning sõltuvad oma turvalisuses üksnes avalikust võimust.
Nõnda viiks kõnealune seadusemuudatus Eesti suure sammu võrra lähemale mitte tõelisele kodanikeühiskonnale, vaid massiühiskonna ja totalitaarse ühiskonnakorralduse sisseseadmisele, sest kodanikud muudetaks veelgi abitumaks ja riigist sõltuvamaks kui nad juba on.
Mitte ilma asjata ei öeldud juba antiikses Kreekas, et relva on vaba mehe tunnus. On kõnekas meenutada, et relvakandmise õigus oli vabade kodanike privileeg, mida orjadele ei võimaldatud.
Kui soovime enesekaitsevõimelist ühiskonda, peab valitsus kodanikke usaldama
Kõnekas on ka suhtekorralduslikult manipulatiivne viis, kuidas plaani avalikult esitletakse. Näiteks Postimees tõstis oma esialgses kajastuses peamise aspektina esile asjaolu, et seadusemuudatuse kohaselt ei saaks enam relvaeksamit teha muus keeles kui eesti keeles (mis on iseenesest õige ja mõistlik), jättes aga tagaplaanile tõsiasja, et korralikelt ja ausatelt kodanikelt hakataks massiliselt relvi ära võtma.
Muidugi on tegu saatanlikult salakavala plaaniga: ei ole teada, kelle initsiatiivil ja juhtimisel kehtestati aastaid tagasi niisugune õiguslik regulatsioon, mis võimaldas ka suurel hulgal mittekodanikel Eesti kodanikega väga sarnastel alustel endale relvi kokku kuhjata, kuid selle asemel, et viga tunnistada ja püüda seda adekvaatselt parandada, kasutatakse nüüd olukorda ära, et üldse kõigilt inimestelt, sh korralikelt Eesti kodanikelt, relvad ära võtta.
Kui soovime ühiskonda, mis suudab end sõjalise konflikti või lihtsalt tsiviilkorra lagunemise korral reaalselt kaitsta, peab valitsus kodanikke usaldama ja mitte neilt relvi ära korjama.
Samasugust käitumist on meie riigis ennegi nähtud, sest just nõnda toimis nõukogude võim, korjates 1940. aastal kodanikelt relvad ära. Eelnevat silmas pidades võiks küsida, kes nüüd nn Putini tööd teeb, õõnestades Eesti kodanike ja riigi enesekaitsevõimet? Võib vaid ette kujutada, kuidas Kremlis Vene saatkonna raportitest toimuva kohta lugedes naerda kihistatakse.
Kui soovime ühiskonda, mis suudab end sõjalise konflikti või lihtsalt tsiviilkorra lagunemise korral reaalselt kaitsta, peab valitsus kodanikke usaldama ja mitte neilt relvi ära korjama.
Innukus olla välisisandate soovide elluviimisel esirinnas
Samuti peegeldub kavandatavast relvaseaduse muudatusest taas kord, kuidas Eesti poliitiline eliit on varmas tegema kultuurilises plaanis radikaalseid seadusandlikke samme ilma, et need lähtuksid reaalsest ühiskondlikust vajadusest. Nagu juba halvaks tavaks saanud, viidatakse põhjendamatute ja mittevajalike seadusemuudatuste õigustamiseks Euroopa Liidu nõudmistele ning erandiks ei ole seegi kord. Nimelt on Euroopa Komisjon võtnud vastu direktiivi, millega kutsutakse liikmesriike piirama kodanike õigust omada enesekaitseks relvi ning just sellele viidatakse ka relvaseaduse muutmise õigustamiseks.
Muu hulgas tuleneb direktiivist nõue keelata enesekaitseks poolautomaatsete vintrelvade omamine, mida sümptomaatiliselt manipulatiivsel moel põhjendatakse peamiselt vajadusega tõkestada terrorismi – justkui terroristid teostaks oma ettevõtmisi seaduslike, politseis registreeritud enesekaitserelvadega, mitte illegaalsete täisautomaatsete lahingrelvadega, ning justkui korralike kodanike enesekaitsevõimaluste ahendamine oleks tõhus samm terrorismivastases võitluses.
Euroopa Liidu nõudmised on läbiräägitavad, kui vaid liikmesriikide poliitikutel leidub tahtmist ja jätkub julgust oma positsioone kaitsta.
Kuid oluline on tähele panna, et erinevalt meie siseministeeriumi käitumisest on näiteks Poola, Tšehhi ja Soome astunud nimetatud nõudele julgelt vastu, öeldes, et tsiviilkäibest poolautomaatsete vintrelvade keelamine kahjustaks tõsiselt riigi julgeolekuhuve ning ei tule seetõttu kõne allagi. Euroopa Liidu nõudmised on läbiräägitavad, kui vaid liikmesriikide poliitikutel leidub tahtmist ja jätkub julgust oma positsioone kaitsta.
Veelgi olulisem on aga tõsiasi, et siseministeeriumi koostatud eelnõuga püütakse piirata relvade omamise õigust palju laiemalt kui Euroopa Liidu kõnealune direktiiv seda nõuab. Mitte kusagil ei ole direktiivis öeldud, et enesekaitseks lubatud relvade arvu peaks piirama ühele või et klaasikese õlle joomise järel ei tohiks enam gaasiballoon taskus tänavale või metsateele astuda.
Samm, mis kahjustaks Eesti tegelikku enesekaitsevõimet
Tõsi ta on, et kavandatav relvaseaduse muudatus kahjustaks tõsiselt nii kodanike kui ka kogu riigi kaitsevõimet, sest reaalne isiklik ja riiklik enesekaitse algab mitte sellest, kas NATO väed tulevad meile teise riigi relvastatud rünnaku korral appi või mitte, vaid sellest, kas tsiviilkorra kõikumalöömisel või kadumisel on kodanikud võimelised iseennast, oma abikaasat ja lapsi rüüstajate-röövijate-marodööride eest kaitsma. Ilmselgelt on tõhusa riikliku kaitsevõime osaks kodanike võimekus kaitsta ennast ja oma lähedasi, just nagu ka oma vara.
Reaalne isiklik ja riiklik enesekaitse algab mitte sellest, kas NATO väed tulevad meile teise riigi relvastatud rünnaku korral appi või mitte, vaid sellest, kas tsiviilkorra kõikumalöömisel või kadumisel on kodanikud võimelised iseennast, oma abikaasat ja lapsi rüüstajate-röövijate-marodööride eest kaitsma.
Kuulda on olnud relvaseaduse muudatuse õigustust, mille kohaselt saavad mitme relva omanikud endale relvad alles jätta, hakates kas laskesportlaseks või jahimeheks või astudes Kaitseliitu. Aga miks peaks kodanikud selleks, et olla võimelised iseennast, oma perekonda, lähedasi ja vara kaitsma, hakkama vassima ja skeemitama ning astuma samme, milleks neil ei pruugi olla mingit vajadust ega ka huvi?
Selleks, et ühiskonna tegelikku kaitsevõimet suurendada, peaks valitsus praegu tehtavale risti vastupidiselt soosima seda, et korralikud kodanikud omandaksid adekvaatse enese ja oma lähedaste kaitsmise võimekuse ega sõltuks selles täielikult korrakaitseorganitest, mille tegevus võib ühiskondliku korra kadudes kiiresti marginaliseeruda, suutmata pakkuda inimestele reaalset kaitset – seda enam, et Kaitseliidu võimetus tagada relvastatud konflikti puhkemisel tsiviilkorda on avalik saladus.
Seejuures on mitte väheoluline, et 1939. aastal andis Kaitseliit kõigile liikmeile karistuse ähvardusel korralduse relvad loovutada. Seega, kui poliitiline olukord muutub, on tegeliku kaitsevõime seisukohast hädavajalik, et just nimelt tavalistel kodanikel oleks relvad, millega nad suudavad end ja oma lähedasi, vajadusel ka põhiseaduslikku korda kaitsta, ilma, et neid saaks mingist organisatoorsest kuuluvusest tulenevalt oma kaitsevõimekust loovutama sundida.
Erinevad olukorrad nõuavad enesekaitseks erinevaid relvi
Sisuliselt tähendaks relvaseaduse muudatuse järgne regulatsioon, et valdav osa enesekaitseks omatavatest relvadest korjataks inimestelt ära – just nagu 1940. aastal jätaks riik ka nüüd karistuse ähvardusel inimesed ilma neile õigusega kuuluvaist relvadest. Präänikuks jäetaks võimalus omada üht püstolit või revolvrit, mis ei ole adekvaatse enesekaitse seisukohast kindlasti piisav, sest erinevad olukorrad nõuavad sootuks erinevaid relvi.
Näiteks maapiirkonnas elades ei pruugi olla ühest püstolist või revolvrist kuigivõrd palju kasu, kui tuleb tõrjuda suurema metslooma rünnet, rääkimata olukorrast, kus on vaja ilma kõrvalisele abile lootust omamata seista silmitsi näiteks viie hästi relvastatud (ja täisautomaatseid relvi) omava röövli või rüüstajaga. Enesekaitse tsiviilkorra kehtivuse kontekstis on üks asi, selle korra kadudes aga sootuks teine asi.
Enesekaitse tsiviilkorra kehtivuse kontekstis on üks asi, selle korra kadudes aga sootuks teine asi.
Viimati nimetatud olukorras ei ole enam ühe püstoli või revolvriga suurt midagi peale hakata, olgugi, et teatud olukorras (näiteks varjatud kandmisel) on need enesekaitse seisukohast ainuvõimalikud tulirelvad. Seetõttu on ka siseministeeriumi selgitused, nagu poleks kodanikele tarvis rohkem kui üht enesekaitserelva, kuna enesekaitsel ei olevat võimalik kasutada mitut relva korraga, lihtsalt naeruväärsed (sama väite alusel võiks asuda piirama ka õigust omada mitut lipsu, kingapaari, autot või arvutit).
Valitsusel ei ole voli võtta kodanikelt ära loomulikku õigust enesekaitsele
Lõpetuseks on oluline tõdeda, et riigil ei ole mingit filosoofiliselt põhjendatud õigust inimestelt adekvaatseks enesekaitseks vajalikke relvi ära võtta — relvade omamise õigus on loomulik õigus, mis tuleneb igaühe loomulikust õigusest omandile, elule ning enese, oma lähedaste ja oma vara kaitsele.
Küsimus ei ole niivõrd enesekaitses röövlite eest, vaid selles, et kodanikel peab alati säilima võimalus teostada vastupanu ka valitsusele, mis on pöördunud oma rahva ja põhiseadusliku korra vastu.
Igal juhul kujutaks kavandatav relvaseadusemuudatus endast jõustumise korral kaugeleulatuvat sekkumist kodanike vabadusse ning selle vastavus taotletud eesmärgile oleks pehmelt öeldes äärmiselt kaheldav, sekkumise proportsionaalsusest rääkimata. Sellisena oleks minu hinnangul tegu sammuga, mis ei vasta põhiseaduse nõuetele ning on seega õigustühine. Kuivõrd Eesti Vabariigis teostatakse põhiseaduse kohaselt võimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, ei ole kellelgi kohustust õigustühiseid seaduseid järgida, mistõttu pole ka põhjust adekvaatse enesekaitse teostamiseks vajalikke relvi riigile loovutada.
See on küll eraldi pikem teema, aga unustada ei tohi sedagi, mis on Ameerika Ühendriikides olnud konstitutsiooni teise paranduse sisuks ning millele viidatakse peamise põhjusena, miks valitsus ei tohi kodanikelt relvi ära võtta. Küsimus ei ole niivõrd enesekaitses röövlite eest, vaid selles, et kodanikel peab alati säilima võimalus teostada vastupanu ka valitsusele, mis on pöördunud oma rahva ja põhiseadusliku korra vastu. Võimalik, et just see on aspekt, mida rahva tahtest mittehoolivad ja kultuurilist revolutsiooni teostavad sotsialistid kõige enam pelgavad.
Samal teemal:
- Priit Simson, "Relvaseaduse muudatused põrutavad märgist mõõda", EPL, 29.12.2015
- Alan Biin, "Relvaseaduse muutmise seaduse eelnõu analüüs"