Pealtnäha toredates, kuid lodevates ja tarbimismentaliteediga perekondades kasvavad üles lapsed, kes elus hiljem toime ei tule, hoiatab James Stenson artiklitesarja "Toetades vanemaid" neljandas osas ehk kolmanda osa teises pooles. Kui kolmanda osa esimeses pooles oli juttu ohumärkidest seonduvalt vanematega, siis sel korral on vaatluse all ohumärgid seonduvalt lastega.
Nagu varasemalt juba mainitud, ei ole siintoodud pilt kodustest ohu märkidest põhjalik ülevaade, vaid pigem põgus visand. Loomulikult esineb perekonniti variatsioone ning mõnes peres võib täheldada vaid osa loetletud omadustest. Küll aga ilmnevad mainitud tendentsid ikka ja jälle raskustes noorukite ja täiskasvanuikka jõudnute elus – kes on pärit, nagu oleme rõhutanud, pealtnäha normaalsetest kodudest.
Esmapilgul näib tarbimismentaliteediga peredes kasvavate lastega olevat kõik hästi. Reeglina on nad rõõmsameelsed ja kenasti viksitud, nad on meeldivad ja naeratavad. Tihti ka aktiivsed – kuid ainult valdkondades, mida naudivad. Neile meeldib teistele meeldida ja tegelikult eeldavad nad seda, mida iganes nad teevad. Kuna nad on harjunud kohtlema täiskasvanuid (kaasa arvatud omaenda vanemaid) kui võrdseid, ei oska nad neid lugupidavalt kohelda. Kui mõned kurvad erandid välja arvata, näivad nad olevat muretud. Ja ongi… esialgu.
Nad taluvad väga halvasti ebamugavusi. Isegi kerge valu väljavaade on nende jaoks midagi kohutavat. Ebameeldivatest kohustustest vingerdatakse osavalt välja. Lubadused ja varasemad kokkulepped, muusikatunnid, kodune koolitöö, koristamine, kokkusaamised ja tähtajad lähevad alatasa meelest.
Nad usuvad, et enese ja teiste lõbustamiseks on praktiliselt kõik lubatud. Kui mingi vemp või kedagi alandav märkus neid või sõpru lõbustab ja naerma ajab, tehakse seda mõnuga, hoolimata sellest, kas see teeb kellelegi haiget või mitte. Kuna elu peab olema "lahe", on neil omast arust õigus teiste inimeste väärikusest ja tunnetest üle sõita. Tegelikult ei tule neile praktiliselt kunagi pähe, et teistel inimestel on samuti väärikus ja tunded. Nende väljavaade elule jääb muutumatuks beebipõlvest peale: "Ennekõike mina!"
Lastele antakse rikkalikult taskuraha ja vaba aega. Harjumuspäraselt kallavad nad endasse ohtrasti karastusjooke, komme ja rämpstoitu. Nad veedavad loendamatul hulgal tunde totaalselt haaratuna elektroonilistest stiimulitest (arvutimängud, telekas, internet) ja muust meelelahutusest. Üldiselt on neil vabad käed teha mida iganes nad tahavad ja millal iganes nad seda tahavad. Ja seda nad siis ka teevad.
Väljaspool pereringi näidatakse inimeste vastu üles vähe lugupidamist – kui üldse. See puudutab külalisi, õpetajaid, teenindajaid, eakaid. Harva, kui üldse, käituvad nad väljaspool kodu kombekalt. Selliseid sõnu nagu "palun" ja "tänan" nad ei kasuta. Sünnipäevadel ja pühade ajal rebivad nad pakkepaberi tervelt kingitustemäelt, kuid unustavad helistada sugulastele, et neid tänada. Nad ei näe selleks mingit vajadust. Mõnel juhul võivad nad inimeste vastu pealiskaudselt kenad olla (seni, kuni see neile midagi maksma ei lähe), kuid teiste inimeste vajaduste suhtes on nende huvi null.
Irooniline on seejuures, et hoolimata vanemate pingutusest neile kena kodu rajada on lastel isa-ema vastu vähe austust, või üldse mitte. Nad leiavad, et vanemad on "toredad" ja nendivad, et reeglina emme ja issi neile "meeldivad". Aga nad lihtsalt ei hinda oma vanemaid kui tugevaid ja nende jaoks palju ohverdanud inimesi, kellele tänulik olla ning kellest eeskuju võtta. Kui neilt küsida, keda nad üle kõige imetlevad, vuristavad nad ette terve nimekirja meelelahutajaid, eriti koomikuid ja rokiartiste, ent oma vanemaid ei maini. Sellistes lastes ei ole juurdunud tänulik eluhoiak, mis peaks avalduma tänutundes nii Jumala kui ka oma vanemate suhtes kõige hea eest, mis inimestele osaks saab.
Oma vanemate lapse- ja noorepõlve kohta ei tea nad praktiliselt midagi, vanavanematest ja kaugematest eelkäijatest rääkimata. Seetõttu ei taju nad oma perekonna ajalugu ega mõista moraalset ja kultuurilist järjepidevust ega sellest tulenevat vastutust. Nad ei adu, et on ise järjekordseks lüliks armastavate inimeste jadas, kes on – sageli kangelaslikult – üksteist teeninud ja hoidnud läbi halva ja hea. Nõnda kasvavad ilma juurteta inimesed, kes ei tea, kust nad tulevad ega ka seda, kuhu nad lähevad või milline on nende vastutus järeltulevate põlvede ees.
Laste elus puuduvad kangelased. Neil ei ole silme ees päris inimesi või raamatutegelasi, kes ennastohverdavalt teisi teenisid või suuri tegusid korda saatsid. Kuna kangelasi pole, kelle jälgedes käia, imetlevad lapsed kahtlaste või otseselt ebamoraalsete elukommetega "staare" ja väljamõeldud multifilmitegelasi. (Nagu keegi kunagi tabavalt ütles: "Kui lastel kangelasi pole, järgivad nad kloune.")
Lapsed ei hooli sellest, kui nad oma perele piinlikkust põhjustavad. Sageli ei saa nad isegi aru, mida see tähendada võiks, kuna neil puudub moraalne raamistik hindamaks, mis on austus- ja mis häbiväärne. "Perekonna au" mõiste neis välja arenenud ei ole. Kui lapsed riietuvad ja käituvad väljaspool kodu viisil, mis vanemaid häbistab, on see tõesti kurb.
Lapsed kurdavad ja virisevad olukordade pärast, mida muuta ei saa: kui ilm on halb, kui mõni asi paratamatult viibib või hilineb, kui miski on füüsiliselt ebamugav, kui töökoormus on mõõdukalt raske, kui iseloomud kellegagi ei klapi vms. Nende kõige levinum kaebus on, et "mul on igav." Kuna nende kodust elu pigem mikromajandatakse kui juhitakse, on nad harjunud sellega, et ülipüüdlikud täiskasvanud lahendavad nende probleemid ära. Nad on kogemustest õppinud, et kui nad piisavalt kaua vinguvad, siis keegi sekkub ja mured aetakse minema. Seetõttu õpivad nad probleemide eest põgenema, mitte neid lahendama. Nad õpivad ebamugavust vältima, mitte seda taluma ja ületama.
Ühtegi tõsist hobi lastel ei ole, kui mitte arvestada telekavaatamist, arvutimängude mängimist, veebis surfamist ja muusika (valdavalt rütmika müra) kuulamist. Nende elud on elektroonikavidinaisse otsekui integreeritud ning nad ei tea, mida ilma nendeta peale hakata. Nende mõtlemist domineerib meelelahutuskultuur. Mõnes mõttes nad usuvad sellesse. Nad teavad tosinate laulude ja reklaamide sõnu, aga Kümnest Käsust ei tea nad mõhkugi.
Lapsed (isegi vanemad lapsed ja teismelised) tavatsevad kujundada oma arvamusi impulsiivselt ja pealiskaudsete muljete alusel. Harva tunnetavad nad vajadust nõjatuda oma otsustes argumentidele ja faktidele. Nii on neid lihtne meelituste, emotsionaalse pealekäimise ja kaaslaste survega mõjutada. Nad lähevad nö aplausiga kaasa, lähtugu see siis reklaamindusest, poppkultuurist või poliitikast. Kõikjale jooksevad nad massiga kaasa. Kuidagiviisi tundub neile, et teatud asjad on "vinged", aga nad ei suudaks öelda miks.
Küsimust "Miks?" ei küsi sellised lapsed iial. Ja kui küsivad, siis vaid selleks, et õigusliku ja õige meelevalla kandjate juhiseid eirata. Intellektuaalselt on nad nürid, isegi inertsed, ning ei näita üles erilist uudishimu elu vastu väljaspool oma pere-kooli-mänguväljaku universumit. Lisaks sellele on nad sageli koolis parandamatult lohakad kirjutajad ning teevad hirmus palju õigekirjavigu. Teisitisõnu: nad on tööga hooletud ega võta tõsiselt, kui keegi neid korrigeerib. Praktiliselt kogu rõõmu ammutavad nad eskapistlikest lõbustustest, mitte hästi tehtud tööst, tõsistest saavutustest, kohuse täitmisest, teiste teenimisest või isiklike eesmärkide saavutamisest teadliku pingutuse läbi. Kui töö või ülesanne pole "lahe," ei paku see neile huvi.
Ajataju on lastel nõrk. Kuna nad ei ole praktiliselt kunagi pidanud ootama millegi järele, mida nad tahavad – rääkimata selle väljateenimisest – on neil ülesannete täitmiseks vajaliku aja suhtes ebarealistlikud ootused. Nad hindavad selle kas liiga pikaks või liiga lühikeseks. Tagajärjeks on see, et suuri töid lükatakse liiga kaua edasi, väiksemad tööd näivad aga olevat mäekõrgused. Isegi gümnaasiumi-eale lähenevad noored ei taju tähtaegu ega mõista, kuidas teha sihikindlalt tööd endale ise kehtestatud ajaraamistikus. Näib, et lapsed triivivad kantuna mingist vabalt voolavast alalisest praegusest, mis jääbki valdavaks seisundiks vahel isegi täiskasvanupõlves. Sellisena käitutakse vastutustundetult, sest ei suudeta lubadusi ja kokkuleppeid pidada.
Nii gümnaasiumis kui ülikoolis käies võetakse seda kui viimast võimalust tõeliselt elada – mitte eluks valmistumist. Lõpuaktus terendab silmapiiril kui kurb sündmus, sest nende jaoks on parim osa elust siis möödas, mitte ees. Ees ootavad aga hädad ja "jamad". Sellesse kategooriasse langevad päris elu ja töö, ülesanded ja vastutus, igapäevane rutiin, eelarved ja arved, kahenädalased puhkused, järsult kärbitud vabadused ning elustandardi langus. Kes ootaks midagi sellist? Kes suudaks seda taluda? Milleks kasvada suureks? Selle tagajärjel püütakse ka täiskasvanueas säilitada lapsik mentaliteet, mille keskmes on soov teha ainult seda, mis on mugav ja lõbus, selle asemel, et keskenduda läbi raskuste ületamise tõeliselt suurte asjade poole pürgimisele.
Tegemist on neljanda artikliga nädalavahetustel ilmuvast sarjast "Toetades vanemaid".