Inimesi tuleb armastada, sealhulgas kõiksugu patustajaid, aga lisaks nendele ka lapsi, keda me kasvatame ning keda soovime korralikult relvastada meie ajastu hullumeelsuse vastu. Vastikustunne on hea ja paks kilp – ainult sellest lahinguks ei piisa, aga see on sellegipoolest hädavajalik, kirjutab Anthony Esolen.
Tõestamaks, et kõik kultuurid pole võrdsed ning kolonialism oli midagi muud kui õigustamatu kuritöö, millena seda tänastele õpilastele ja tudengitele esitatakse, toob Erik von Kuehnelt-Leddihn oma erakordses raamatus "Vasakpoolsus" ("Leftism") ära iseäraliku kombe, mida harrastavad ühe Kagu-Aasia hõimu naised. Olles sünnitanud oma esimese lapse, läheb naine üksi sügavasse metsa, kus purustab lapse pea vastu kivi. Seejärel söödab ta lapse jäänused tiinele emisele. Kui emis on omakorda sünnitanud, võtab naine ühe põrsastest ning imetab seda, et tõestada, kui hea ema ta on. Kui see hõim langeks allakäiguteel pisut madalamale, ei ootaks nad ehk sünnimomendini, et oma lapsi tappa.
Ma eeldan, et äsja jutustatu tekitab mu lugejates vastikustunnet. Paljud soovivad, et poleks iial sellist asja kuulnud. Seda vastikustunnet võiks pisut uurida. Tundub, et primitiivseim meie viiest meelest – see mis on kõige vähem seotud intellektiga – on haistmismeel. Meie silmad näevad värve, aga mõistus näeb asju ja nende liike: koer, maja, lill. Meie kõrvad kuulevad vibratsioone, aga mõistus interpreteerib ning kuuleb sõnu, mis omakorda tähistavad asju, millest paljud on abstraktsed. Lõhn aga on seotud keemiaga, ainega, mis on esmatähtis elementaarse animaalse elu jaoks: liha, veri, ekskrement, hormoonid indlemiseks ja teised sekreedid. See, mis lõhnab hästi raisakotka jaoks – päikese käes roiskuv liha – lõhnab meie jaoks eemaletõukavalt, sest seesuguse liha söömine oleks meile halb. Haistmisel on seega kaitsefunktsioon: see hoiab meid maitsmast midagi, mis võiks meid haigeks teha või tappa.
Kõikides keeltes, mida ma tean, kasutatakse halva lõhnaga seotud sõnu ka seoses teatud kurjade tegudega – tegudega, mis on millegi poolest sügavalt ja füüsiliselt ebaloomulikud. Tavaliselt ei kehti need sõnad mõistuse pattude kohta, nagu näiteks valetamine; ega tegematajätmisega seotud pattude või vaimuliku desorientatsiooniga seotud pattude kohta, nagu kadedus või jumalakartmatus. Need sõnad on seotud eriliselt tülgastavate ja lihalike pattudega. Need patud on jäledad. Selles kontekstis kasutatav ingliskeelne sõna foul on suguluses ladinakeelse sõnaga puteri – haisema –, millest itaallased omakorda tuletavad oma sõna puttana – "hoor", otsetõlkes "haisev naine". Sama seose loob kuningas näidendis "Hamlet", kui on mürgitanud oma venna, et abielluda tema naisega: "Mu süü on jälk, ta lehkab taevani!" Nõndasamuti ka Hertsog näidendis "Mõõt mõõdu vastu", kui noomib kupeldajat Pompeyd:
"Ptüi, häbi, häbi, roiskund kupeldaja!
See pahe, mida kutsud tegema,
sind elatab… Kas tead ka, mis see on,
kui jäle patt sul ajab pungi vatsa,
sind paneb riide? Ütle endale:
neist roppudest ja loomalikest puuteist
ma söön ja joon, ma riides käin ja elan…
Kas sinu olesklemine on elu,
kui sõltud sest, mis haiseb? Muuda meelt!"
(tõlkinud Georg Meri)
Hertsog ei ütle ning Shakespeare ei arva, et need mehe ja hoora "ropud ja loomalikud puuted" on meie kõige kurjemad patud. Ent meie pattudest on need kõige vahetumalt vastikust tekitavad ning seega keskendub ta sellele, mida tähendab täita hambavahet toiduga, mis nende pattudega on ostetud – see on nagu süüa toitu, mis on üle valatud jäätmetega.
Tülgastus, otsetähenduses vastikustunne, mida tunneme, kui maitseme midagi jälki, on liha pattudega seotud samamoodi, nagu häbi on seotud autusega.
Tülgastus, otsetähenduses vastikustunne, mida tunneme, kui maitseme midagi jälki, on liha pattudega seotud samamoodi, nagu häbi on seotud autusega. Me ei tohiks kummagi kaitsvat jõudu alahinnata. Me ei ole kehatud vaimud või arvutusmasinad. Oleme kehastunud hinged: me punastame või peaksime seda tegema. Mis takistab sõdurit oma positsiooni hülgamast ja minema jooksmast, päästes nii oma naha ning jättes relvavennad vaenlase tule alla? Tema väljaõpe, kahtlemata, aga väljaõpe, mis on temas kinnistanud tugeva autunde ning häbitunde autusse olukorda sattumisest. Mis takistab kirikukauget inimest petma tulu deklareerides? Tänapäeval mitte palju: võib-olla hirm. Kui ta aga teab, et võiks karistamatult petta, keeldub aga siiski seda tegemast, võite kindel olla, et tal on tugev autunne. Valetada oleks madal ja vääritu. Sedasorti ausus pole võib-olla parim, aga autundega paganad pole ka maailma halvimad inimesed.
Eeldan, et tahame kasvatada üles lapsed, kes häbeneks, kui neid tabataks tühiselt ja enese huvisid teenivalt valelt – kontrolltööl spikerdamises, koolitöö ostmises ja nii edasi. Me tahame mitte üksi seda, et lapsed teaks, et sedasorti asjad on valed, vaid ka seda, et nende au- ja tõetunne tõuseks nende asjade vastu, nagu õiglane viha tõuseb lurjuse vastu, kes peksab naist või last. Selles soovis ei toetu me lihtsalt teoloogilistele ja filosoofilistele järeldusele või katekismuse juhenditele. Me tahame, et reaktsiooniga oleks seotud ka keha: veri, neerupealsed, lihased, magu. Psalmisti sõnadega: Issand õpetab meie sõrmi võitlema.
Kõik, mis kehtib häbi kohta, kehtib veel ilmselgemalt vastikustunde kohta. Tõsi, mõnikord peame füüsilise vastikustunde ületama, et teha halastustegu, nagu Püha Franciscus, kui ta suudles leeprahaiget, ning Ema Teresa, kui ta puhastas Calcutta kraavides paariate mädaseid paiseid. Moraalset vastikustunnet ei tohiks aga kunagi püüda ületada. Seda tuleks edendada, sest see kaitseb nii indiviidi kui ühiskonda.
Moraalset vastikustunnet ei tohiks kunagi püüda ületada. Seda tuleks edendada, sest see kaitseb nii indiviidi kui ühiskonda.
Näidete pakkumine tekitab mul judinaid, aga neil päevil pole seda võimalik vältida – nii tundetuks oleme me muutunud ebasündsa ja obstsöönse suhtes. Üks mu sõber õppis kohalikus osariigi ülikoolis. Ühel õhtul kõndis ta ühiselamu koridoris ja tegeles oma asjadega, kui sattus äkki peale noorele mehele, kes lamas ihualasti ja raskes joobes teadvusetult põrandal. Mu sõber kutsus turvatöötaja. Juhtum oli ebatavaline, aga mitte eriti üllatav. Sama ühiselamu juhataja kõndis ühel õhtul mööda avatud uksega toast, milles toimus parajasti biseksuaalne orgia, kus kolm või neli meest ja üks naine pakkusid möödujatele tasuta pornoetendust. Juhataja sulges toa ukse, öeldes noortele, et on nende oma asi, mida nad teevad, aga neil võiks jätkuda viisakust teha seda omaette.
Maailmas, kus ei valitseks seksipsühhoos, karistataks asjaosalisi koheselt ja rangelt. Millises 1950ndate aastate USA liberaalsematest ja agnostilisematestki ülikoolidest oleks orgias osalejad jäänud õppetööst kõrvaldamata või välja viskamata? Aga nüüd – ei midagi. Vastikustunne on kadunud.
Või õieti see ei ole kadunud, sest tegelikult pole kunagi võimalik vastikustunnet meie süsteemist täielikult eemaldada. Küll aga saame teha vastikust fetiši: võime endid perverteerida nii, et hakkame tundma rõõmu jäledast just seepärast, et see on jäle. Selles seisneski Marquis de Sade'i, Prantsuse revolutsiooni tunnustamata tseremooniameistri "geenius". Sellest, mis oli olnud mõeldamatu, sai uhkuseasi: naiste ja väikeste tüdrukute vägistamine, samal ajal nende kõrisid läbi lõigates, plahvatava laskemoona sisestamine nende kehaavadesse; tapetud inimeste alasti kiskumine ning nende laipade asetamine obstsöönsete seksuaalvahekordade asenditesse; vanaldase liberaali Malesherbes'i sundimine pealtvaatajaks, kui ta lastel ja lastelastel ükshaaval pead maha võeti… Kui vastikustunde barjäär on avalikult ületatud, pole perverssustel lõppu. Asi pole lihtsalt selles, et perverssust enam ei varjata. Sa tunned selle üle uhkust. Sa viid selle paraadile. Sa pead seda tegema: su oma allasurutud vastikustunne sunnib sind selleks.
Kui vastikustunde barjäär on avalikult ületatud, pole perverssustel lõppu. Asi pole lihtsalt selles, et perverssust enam ei varjata. Sa tunned selle üle uhkust. Sa viid selle paraadile.
Meie patud on praegusel ajal vähem seotud verevalamisega, kui välja arvata sündimata lapsed, keda serveeritakse Moolokile selle eest, mida USA Ülemkohus suvatseb nimetada meie sõltumatuseks ja pereplaneerimiseks. Praegusel ajal. Aga kaalutlegem sügavusi, milleni oleme juba langenud. Meil on mehi nagu Dan Savage, kelle kohta võib kõige tagasihoidlikumalt öelda, et ta on psühholoogiline vare; kelle nõuandekolumnid on täis õõvastavaid obstsöönsusi ja õõvastavat naudingut haiglasest; kelle kõige vähem tülgastav patt on propageerida truudusetust seksuaalse igavuse leevendamiseks – ja on tuhat korda tõenäolisem, et selline mees kutsutakse õpetajate kiidulaulu saatel esinema meie keskkooliõpilastele, kui et kutsutaks mõni vooruslik kristlane.
On teoloogide, filosoofide ja riigimeeste kohus öelda välja, miks seesugune käitumine on väär. Tavainimesed ei peaks aga seda tegema. Me ei ütle ju kellelegi, kes on end nii harjutanud toituma väljaheidetest, et sellest on talle saanud kuri teine loomus: "Tead, sa peaks ses asjus toitumisspetsialistiga nõu pidama." Samuti ei ütle me midagi seesugust oma lastele. Selle asemel toetume nende loomulikule vastikustundele – me toetame ja suuname seda. Kõik tõeliselt loomupärane on selles meie liitlane.
Vastikustunne on hea ja paks kilp. Ainult sellest lahinguks ei piisa, aga see on sellegipoolest hädavajalik.
Ei mingeid vabandusi. Inimesi tuleb armastada, sealhulgas kõiksugu patustajaid, aga lisaks nendele ka lapsi, keda kasvatame ning keda soovime korralikult relvastada meie ajastu hullumeelsuse vastu. Pattu tuleb põlata ja siinkohal peaks olema poleeritud ja lahinguvalmis kogu meie psühholoogiline ja füsioloogiline relvastus – valmis enesekaitseks. Intellekt südameta on mees mõõgaga, aga ilma kilbi ja rinnaplaadita. Vastikustunne on hea ja paks kilp. Ainult sellest lahinguks ei piisa, aga see on sellegipoolest hädavajalik.
Tõlkinud Maria Vooglaid