Varro Vooglaid vaatleb küsimust kooseluseaduse jõustumisest ning osundab, kuidas poliitiline eliit toob oma ideoloogiliste kinnisideede teostamisel ohvriks elementaarsed õigusriigi ja demokraatia põhimõtted ning ka terve mõistuse.
Viimastel kuudel oleme poliitikute suust kuulnud lugematu arvu kordi, et kooseluseadus jõustub 1. jaanuaril 2016 sõltumata sellest, kas rakendusaktid on vastu võetud või mitte. Hämmastavas üksmeeles ja muljetavaldava jäärapäisusega on seda seisukohta korrutanud nii Valdo Randpere, Imre Sooäär, Heljo Pikhof, Yoko Alender kui ka mitmed teised poliitikud, samuti suuremad ajakirjanduslikud väljaanded ja vandeadvokaadina tegutsev endine õiguskantsler Allar Jõks, kes on teadmata põhjustel – võimalik, et mõne mõjuka kliendi soovil – ühtäkki muutnud oma varasemat seisukohta, et ei soovi kooseluseadusega seonduvais küsimustes sõna võtta.
Tähelepanuväärselt on selles osas kujunenud välja märkimisväärne konsensus hoolimata tõsiasjast, et kõnealune seisukoht on otseselt vastuolus kooseluseaduses endas seaduse jõustumise kohta sätestatuga ning selle põhistamiseks pole esitatud praktiliselt mingeid vähegi tõsiseltvõetavaid argumente.
Ütleb ju kooseluseadus §-s 26 väga selgelt ja ühemõtteliselt: "Käesolev seadus jõustub 2016. aasta 1. jaanuaril koos rakendusaktidega." Nagu näha, on selles sättes nähtud seaduse jõustumiseks ette kaks tingimust: esiteks 2016. aasta 1. jaanuari saabumine ja teiseks rakendusaktide vastuvõtmine. Seega aitab terve mõistus ja elementaarne loogika jõuda lihtsa järelduseni: kui rakendusakte vastu võetud ei ole, siis ei saa kooseluseadus "koos rakendusaktidega" jõustuda ehk ei jõustu. Sama seisukohta on väljendanud ka vandeadvokaat Risto Agur, justiitsminister Urmas Reinsalu ja Riigikogu EKRE fraktsiooni esimees Martin Helme; eravestlustes on seda kinnitanud ka mitmed tuttavad juristid ja advokaadid.
Kooseluseaduse läbisurumise lõpuleviimisest huvitatute sõnul ei ole aga kooseluseaduse §-s 26 sätestatud nõudel, et seadus jõustub "koos rakendusaktidega", mingit tähtsust – see kujutavat endast lihtsalt "ebaõnnestunud sõnastust", mida võib rahulikult eirata. Aga niisugune lähenemine, mille kohaselt peetakse võimalikuks lugeda seaduse sätteid valikuliselt, on ilmselgelt kõike muud kui korrektne. Ka väide, nagu oleks seaduse jõustumisele muude kui ajaliste tingimuste seadmine põhiseadusega vastuolus, ei kannata kriitikat, sest esiteks on vägagi kaheldav, kas see vastab tõele, ning teiseks tuleb eeldada seaduse vastavust põhiseadusele seni, kuni Riigikohus ei ole tunnistatud sätet põhiseadusega vastuolus olevaks. (Muuseas, kui kõnealune säte oleks põhiseadusega vastuolus, siis ei tohtinuks president kooseluseadust üldse välja kuulutada, vaid pidanuks pöörduma parlamendi poole palvega põhiseadusevastasus kõrvaldada.)
Niisuguse regulatsiooni kehtestamine, et kooseluseadus jõustub üksnes koos rakendusaktidega, lähtus otseselt asjaolust, et eelmise aasta sügisel suruti kooseluseadus vaid 40 saadiku toetusel parlamendis jõuga läbi poolikuna, st ilma rakendusaktideta, sest seaduse tervikkujul vastuvõtmiseks vajalikku 51 poolthäält ei suudetud kokku saada. Vähim, mida niisuguses olukorras sai juriidilise anomaalia ja segaduse ärahoidmiseks teha, oli kehtestada seaduse jõustumiseks just nimelt niisugune regulatsioon, mis väldiks pooliku seaduse jõustumist juhul, kui riigikogu tulev ehk praegune koosseis ei võta vastu ka seaduse teist poolt ehk rakendusakte.
Just sellist tõlgendust väljendas veel 22. septembril Riigikogus õiguskantsler Ülle Madise, kes ütles kooseluseaduse ühe kõige innukama läbisurujana tuntud homoseksuaalist parlamendiliikme Imre Sooääre küsimusele vastates ühemõtteliselt, et seaduse jõustumiseks on tarvis ka rakendusaktide vastuvõtmist: "Täna on seis see, et tõepoolest täiendavate õigusloomeliste muudatusteta, täiendavate seaduste vastuvõtmiseta see seadus ei jõustu."
Kuid sedamööda, kuidas sügise jooksul selgus, et kooseluseaduse rakendusakte ei õnnestugi valimiste järgselt tunduvalt väiksema reformierakondlaste ja sotside kontsentratsiooniga parlamendis kõikvõimalikest manipulatsioonidest ning saadikute survestamisest, nende äraostmise püüdlustest ja isegi väljapressimisest läbi suruda, hakati liberaalse meedia lahkel kaasabil justkui ühest suust korrutama, et tegelikult ei olegi kooseluseaduse jõustumiseks rakendusaktide vastuvõtmist tarvis – seadus jõustuvat nii või teisiti.
Mängleva kergusega justkui unustati olematuks see, mida kooseluseadus ise jõustumise kohta ütleb ning mida oli Riigikogu ees kõneldes kinnitanud ka õiguskantsler, kes on ühtlasi Tartu Ülikooli riigiõiguse professor ja põhiseaduse kommenteeritud väljaande vastutav toimetaja – kujundati üksmeel, et kui see ei haaku poliitiliste ja ideoloogiliste ambitsioonidega, siis pole seaduse tekst oluline ning seejärel asuti seda üksmeelt jõuliselt üldkehtiva seisukohana kehtestama.
Seesugune õigusriigi põhimõtte jõhker ja häbenematu eiramine on veel üks samm paljude manipulatsioonide, valede ja pettuste jadas, mis on saatnud kooseluseaduse läbisurumise püüdlusi algusest peale. Ja taas kord pakub kooseluseaduse läbisurumise protsess hea võimaluse näha, kui olematu on meie riigis võimu juures olevate poliitikute ja ka mitmete ametnike ja nö heasse seltskonda kuuluvate juristide austus õigusriigi ja demokraatia põhimõtete vastu, kui need juhtuvad olema ebamugavad või kliendi huvidele vastukäivad.
Samuti näeme, et elementaarsed loogilised vastuolud – kuidas teisiti nimetada seisukohta, et kooseluseadus, mis peaks jõustuma koos rakendusaktidega, väidetakse jõustuvat sõltumata sellest, et rakendusaktid, millega koos see peaks jõustuma, ei ole vastu võetud – ei ole enam ideoloogiliste ja poliitiliste ambitsioonide läbisurumisel takistuseks.
Kõik see on märgilise tähtsusega palju laiemalt kui kooseluseaduse kontekstis ning saadab sõnumi kogu meie poliitilise kultuuri kohta: pole vahet, mida seadus ütleb, sest selle osa, mis ei sobi hetkel prevaleerivate ambitsioonidega, saab lihtsalt kõrvale jätta ja ära unustada või tõlgendada seda moel, nagu puuduks sel tähtsus. Loomulikult tundub see jabur ja mõistusevastane ning ongi seda, ent paraku just nii meie riigis asjad käivad.
Siiski on loo juures võimalik näha ka head, sest mida innukamalt, jultunumalt ja häbitumalt poliitiline eliit meie ühiskonnakorralduse aluspõhimõtetele selja keerab ning demokraatia ja õigusriigi põhimõtete suhtes põlgust väljendab, seda enamatele inimestele saab päev-päevalt aina selgemaks, milline on kõnealuse seltskonna tegelik pale. Kokkuvõttes saeb poliitiline eliit nõnda käitudes oma enda istmiku alust oksa.
Aasta lõpuni on aga jäänud loetud päevad ning 1. jaanuar 2016 ehk päev, mil väidetakse kooseluseadus jõustuvat koos rakendusaktidega, mida ei eksisteeri, jõuab peagi kätte. Kõik ausameelsed juristid, kes respekteerivad õigusriigi põhimõtet, peaks aga lähtuma oma tegevuses eeldusest, et kooseluseadus ei jõustu. Kes iganes talitab vastupidiselt, mängib kaasa kooseluseaduse läbisurujate räpast ja autut mängu ning panustab suure hulga inimeste usu kadumisse ausa riigivalitsemise võimalikkuse suhtes Eesti Vabariigis.
Eriti kehtib see notarite kohta, kelle poole uue aasta alguses ilmselt kooselulepingu sõlmimise sooviga pöördutakse. Eraisikute vahelisi lepinguid saab loomulikult sõlmida kõikvõimalikke ning keegi ei keela panna neile pealkirjaks ka "kooseluleping", kuid kooseluseaduse alusel seesuguseid lepinguid sõlmida ei tohiks, sest Eesti riigis peaks võimu teostama vaid kehtiva õiguse alusel. Vastasel korral kasvatakse veelgi juriidilist segadust, mis sai alguse kooseluseaduse läbisurumisest poolikul kujul ehk ilma siiani vastuvõtmata rakendusaktideta.