Haridus peab suunama lapse endast oma isiklikke väärtusi ja andeid leidma, mitte teistest vigu või temale ebameeldivaid omadusi otsima, toonitab teoloog Malle Pärn.
Alljärgnevad mõtted on kirjutatud selle aasta veebruarikuus ja saadetud Postimehele avaldamiseks. Loomulikult ei avaldatud, ja loomulikult isegi ei reageeritud. Ehkki need mõtted olid tollal otseselt päevateemalised. Ju siis ei sobinud meelsus.
Avaldan siis tagantjärele. Teema ju ei aegu, hõõgub salaja tuha all, küll keegi ta varsti jälle esile tõstab.
Kõigepealt soovitan loobuda sellistest väljamõeldud terminitest nagu koolivägivald, koolitulistamine ja koolikiusamine. Vägivald on vägivald, tulistamine on tulistamine ja kiusamine on kiusamine. Tänapäeva kohati lausa haiglaselt minakesksetele inimestele meeidb nii ennast kui ka inimeste tegevusi mingitesse šabloonsetesse gruppidesse või karpidesse jagada. Ent sellega kaotatakse silmist nähtuse tegelik olemus ja hakatakse võitlema tagajärgedega, mitte põhjustega.
NB: allärgnevas loos ei räägi ma üldiselt homoseksuaalidest (jätame nad ometi rahule!), vaid ainult sellest väiksest rühmast, kes kärarikkalt ja uhkusega identifitseerib ennast oma tavalisest erineva suguelu või kujutletava soolisuse alusel suurtähtedega: LGBTjne-seksuaalid. Kui homoseksuaale võib meie hulgas olla umbes 2-3 protsenti, siis neid LGBT-sid on ehk ainult 0,2 protsenti. Nad EI esinda kõiki homoseksuaale, vaid ainult ennast.
Tahaks kõigepealt küsida näiteks Liisa Pakostalt ja Tanel Kiigelt, kus meie ühiskonnas on esinenud seksuaalvähemuste ebavõrdset kohtlemist?
Selle perekonnajutu võib kohe kõrvale jätta. Abielu on mehe ja naise liit, seda ei saa ükski valitsus ära muuta. See on nii olnud aegadest aegadesse.
Kas kellelegi on makstud vähem palka sellepärast, et ta kuulub mingisse LGBT erigruppi? Kas kedagi on selle pärast töölt lahti lastud või tööle võtmata jäetud? Kas kedagi on selle pärast ühistranspordist välja tõstetud või kohviku ukse taha jäetud? Kas kellelegi on tehtud selle pärast takistusi oma mõtete väljendamisel või oma loomingu esitamisel? Kas kellelegi on selle pärast mingi preemia jäetud välja andmata? Kas kedagi on selle pärast avalikult halvustatud?
Ei ole ju? Kus siis see ebavõrdne kohtlemine on?
Pakosta ütleb nüüd ilmselt, et inimesi on solvatud selle pärast. Mõelgem, kas ikka on solvatud lihtsalt selle erinevuse pärast, või on siiski põhjuseks olnud kellegi väljakutsuv käitumine, avalik oma erisusega uhkustamine ja endale erikohtlemise nõudmine?
LGBT agitbrigaad on teinud tublit tööd, on juba mitmendat korda käinud koolides uurimas, kui paljusid lapsi koolis kiusatakse sellepärast, et nad on LGBT-noored.
Tekib muidugi küsimus, kuidas nende kaasõpilased teavad, et nad on LGBT-noored? Kas on nad seda ise avalikult kuulutanud, võib-olla isegi oma "erinevusele" propagandat teha püüdnud? Ehk on nad oma erisuse tõttu oma koolis kuidagi väljakutsuvalt käitunud?
Kiusamise uurimist tuleks alati alustada kiusamise põhjuse või ajendi uurimisest. Vahel võib juhtuda isegi nii, et kiusatav ise nimme provotseerib kiusamist. Vahel põhjustab kiusamist kas õpetajapoolne või ühiskonnas üldiselt leviv taktitu, rohmakas või rumal propaganda. Olgem ausad, LGBT grupi üsna agressiivne tegevus on pannud paljud inimesed ka homoseksuaalidesse halvemini suhtuma.
Kas need LBGT aktivistid on oma grupi noortele püüdnud selgeks teha, et suguelu kuulub täiskasvanute, mitte koolilaste ellu? Et noor inimene peab oma hinge ja ihu puhtana hoidma, muidu ei saa ta kunagi tõelist perekonnaõnne tunda. Laskem lastel olla lapsed, võimalikult kaua, vähemalt kooli lõpetamiseni. Lapse liiga varajane suguelule ahvatlemine kuulub ahistamise alla. Ja see on kriminaalkuritegu.
Kas LGBT aktivistid on püüdnud õpetada oma "järeltulevat põlve", kuidas koolis käituda nii, et oma seksuaaleelistusi mitte teisi häirivalt demonstreerida?
See ei ole diskrimineerimine, see on elementaarne enesekaitse. Ja elementaarne taktitunne. Kui ma liigun keskkonnas, kus mingid minu omadused või eelistused ei tarvitse olla jäägitult kõigile vastuvõetavad, siis ma püüan nendele mitte liigset tähelepanu tõmmata, et mitte provotseerida konflikte. Oma eraelu iseärasusi ei ole ju vaja avalikult kõigile kuulutada. Liiati veel koolis.
Ja miks on vaja eri gruppide kiusamist eraldi uurida? Kas ei ole see ometi ühtne probleem, et meil koolides ühed lapsed kiusavad või terroriseerivad teisi? Kas ei oleks mõttekas seda lahendada ühiste jõududega? Sellega võiks tegelda sotsiaalministeeriumi ametnikud oma palga eest, ilma mingi hirmkalli "projektita".
Või peaksid ka teised grupid hakkama omaette omasuguste kiusamist uurima, näiteks Paksude Liit paksude laste kiusamist ja Nohikute Ühendus nohikute kiusamist?
Liberaalide ühendatud agitbrigaadid on nii andekad projektirahasid kerjama, et nende mõjul on sotsiaalministeerium mitu aastat lausa seadust rikkunud ja sadu tuhandeid eurosid hasartmängu rahade sihtgruppidelt kõrvale nihutanud. Ära röövinud. Ja rikub edasi.
Nad oleksid ju võinud siis seda raha kasutada terve ühiskonna heaks, mitte ainult oma isiklike "huvide kaitseks" – oleksid võinud uurida üldse kiusamist koolides, et kes keda kiusab, miks ja kui palju, mis on kiusamise põhjused ja missugused on tagajärjed. Ja kuidas teha kiusajatele selgeks, et nende käitumine on argpükslik ja alandab tegelikult neid endid.
Igal nähtusel, igal tegevusel on alati kaks poolt: põhjus ja tagajärg. Ja uurida tuleb alati mõlemat koos, mitte ainult tagajärgi või sümptomeid, nagu meil enamasti kiputakse tegema. Sest see on tunduvalt lihtsam.
Ei saa võrdsustada nii-öelda "õiglast" ja "ebaõiglast" kiusamist. Panin need sõnad jutumärkidesse, sest tegelikult ei saa kiusamist niimoodi liigitada, kultuursete inimeste vahel peaks olema alati võimalik erimeelsused rahulikult ära klaarida. Kui me seda ei oska, ei suuda, ei tahagi, siis on meil kultuuriga midagi pahasti, ja me peaksime tõsiselt hakkama seda olukorda parandama. Eelkõige. Sest kultuur on harmoonilise ühiskonna alus.
Niisiis, sümboolselt nimetan ma "õiglaseks" sellist kiusamist või negatiivset reageeringut, kus kiusatav on selle kiusamise ise esile kutsunud või lausa provotseerinud mingi üldsust ärritava või halva või lausa väljakutsuva käitumisega. "Ebaõiglane" on see, kui kiusatav ei ole ise kellelegi midagi halba teinud ega kedagi solvanud.
Neid kahte ei saa ühte patta panna, süüdistades igal juhul ainult "kiusajat". Panin siin ka kiusaja jutumärkidesse, sest sageli on sellistel juhtudel kiusajaks pigem see, kes ennast püüab näidata kiusatavana, või kelle ebaõiglane või sihilikult kallutatud "kohtumõistja" kiusatavaks kuulutab.
Selle viimase kiusamise üliselgeks näiteks on Indrek Tarandi juhtum, samuti Mary Krossi ja lapsevankriga meeleavaldajaid rünnanud välismaalase juhtum.
Usun, et samasugused mustrid esinevad ka koolides. Sest lapsed ju kordavad seda, mida teevad täiskasvanud.
Muide, põhjuseta kiusavad teisi alati need, kes iseennast jälestavad. Kiusamise aluseks on alati KADEDUS, rahulolematus iseendaga, kiusaja tunneb, et teine on millegi poolest temast parem, ja ta hakkab teda kiusama.
Haridus peab suunama lapse ENDAST oma isiklikke väärtusi ja andeid leidma, mitte teistest vigu või temale ebameeldivaid omadusi otsima.
Haridus peab õpetama lapse endast lugu pidama, siis oskab ta lugu pidada ka teistest. Inimene on kordumatu ja hindamatu väärtus, elu on tohutu kingitus, ei tohi ennast alahinnata, ei tohi lasta endaga manipuleerida, ei tohi alluda rumaluse ja kurjuse jõududele, kes tahavad inimese hinge ära hävitada, kes tahavad teha meist kuulekad massietturid, ahned mõistuseta tarbijad ja fanaatilised seksiorjad.