Kui te tahate tõesti Eesti muusikute eest seista, tõmmake ometi liistule see imelik seltskond, kes regulaarselt loovutab eestlastele kuuluva ja nende poolt kinni makstud Eurovisioonil esinemise õiguse välismaalastele, arvates, et ükskõik mis Rootsi taidleja on meie tippudest etem, kirjutab Ivan Makarov.
Pandeemia on niivõrd ebameeldiv ja julm nähtus, et rõõmustada mingi selle tagajärje üle ei ole just kõige targem tegu. „Kaasmaalased" hõõrusid käsi NATO õppuste ärajäämise puhul, nii mõnelegi Tallinna vanalinna asukale oli meeltmööda öine rahu, mis saabus siis, kui kõrtsid eriolukorra tõttu kinni pandi, islami terroristid rõõmustasid nagu lapsed tasuta ja hõlpsasti kättesaadava bioloogilise relva üle ning Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirill arvas, et tänu jumala poolt armuliselt saadetud viirusele tugevneb õigeusklike usk ja kasvab nende arv.
Tegelikult ei teeni viirus mitte kellegi huve, sest see on ohtlik kõigi jaoks – nii moslemi kui ka kristlase, nii putinisti kui ka homoseksualisti, nii alpinisti kui ka traktoristi jaoks.
Hoopis teine asi on rohked õppetunnid, mida on inimesed saanud – meditsiinis, majanduses ja paljudes teistes valdkondades. Selliste uute teadmiste ja uue kogemuse üle ei saa samuti rõõmu tunda, sest nad on saadud inimeste kannatuste ja elude hinnaga, kuid arvestada neid edaspidises elus tuleks küll, et areneda ja püsima jääda.
Mõttetu stampidesse vajunud popmuusika ja sellega sümbioosis olev veelgi mõttetum seltskonnakroonika pole aga paraku üldse ei arengu- ega mõtlemisvõimelised, seega ka meid tabanud õnnetus ei pane neid looma ja käituma kuidagi teisiti, kui nad on seda teinud enne koroonaviiruse aega.
Kui jäid ära rohked kontserdid ja restoraniesinemised, kahanesid järsult ka meie staarikeste tulud. Seepärast esines muusik Rolf Roosalu märtsis üleskutsega: „Kuna muusikud on nüüd 2 kuud ilma igasuguse sissetulekuta, siis teen ettepaneku Eesti raadiotele mängida rohkesti vaid meie oma autorite muusikat! Toetagem Eesti muusikuid!"
Eestis on praegu väga palju teisigi „ilma igasuguse sissetulekuta" ja Roosalust oluliselt vähem varakaid tublisid inimesi, kuid nad ju ei nõua, et neid eksponeeritaks hommikust õhtuni televiisoris, linn oleks täis nende plakateid ja nimelisi korjanduskarpe. Aga Eesti raadiomaastik muutuski kuuldavasti selliseks, nagu oleks meil nüüd lausa mitu Raadio Elmarit.
On vahva, et abivalmid olid nii raadiojaamad kui ka näiteks Rimi. Kuid tuleb tõe huvides märkida, et see ei läinud heategijatele midagi maksma, mida ei saa öelda kuulajate kohta, kes said kahtlemata suurt vaimset kahju. Kuulajad seati lihtsalt fakti ette, nagu kunagi nõukogude inimesi, kui kindel osa artisti poolt esitatavatest lugudest pidi olema nõukogude autoritelt, vastasel juhul ei kinnitatud tema kontserdikava ja ei antud esinemisluba.
Kuid isegi siis ei läinud asi nii hulluks. „Saksa DVs oli ette nähtud 60% oma ja 40% välismaist repertuaari. Meil öeldi lihtsalt, et pange rohkem nõukogude asju. Võeti siis mõni lääne lugu ja pandi autoriks Ivanov. Sellest piisas. Glenn Milleri „In the Moodi" mängiti kogu aeg ei mäletagi mis nime all. Oli äkki Ivanov?" Nii meenutas 3. novembri 2005. aasta Õhtulehes meie legendaarne helilooja, pillimees ja muusikateadlane Valter Ojakäär.
Omi muusikuid tuleb kahtlemata hoida ja toetada, eelistades eestimaist, kuid ka kuulaja on ju oma, mitte aga Justamendi poolt kurikuulsaks lauldud Petseri tsura, ja pakkudes eestlastele hommikust õhtuni kohustuslikus korras andekat ja sümpaatset, kuid mõnevõrra vinguva laulumaneeriga Koit Toomet ja tema kloone, ei hoita ega toetata sellega niigi sandis vaimses seisundis olevaid pandeemia kaudseid ja otseseid ohvreid.
Ja siis, kui meie viimastel aastatel eetri praktiliselt monopoliseerinud käputäis staarikesi tõstis hädakisa, ei tulnud ei neile endile ega nende appihüüet kuulda võtnud plaadikeerutajatele pähegi, et meie ainuõigust kuulsusele nautivad väljavalitud sattusid lihtsalt olukorda, milles asuvad ilma pandeemiatagi juba aastakümneid kõik teised eesti muusikud, keda ei kutsuta kunagi telesaatesse, sest sinna on mingil müstilisel põhjusel iga jumala päev asja sellisel muidu armsal artistil, nagu Liis Lemsalu, ja ka teistel temaga ühest „superstaari broilerifarmist" pärit ülimalt tühiste laulude esitajatel.
Nad on kõik kenad, aga isiksuste ja intellektuaalidena siiski mitte nii köitvad, et nende üksluised pajatused ja askeldused peaksid olema meie ülejäänud euroopalikku elanikkonna jaoks sama, mis Putini igapäevased kangelasteod ja lamedad naljad vene rahvale. Normaalse isikliku eluga vaimselt tervet inimest ei huvita, kellega te magate või juba enam ei maga ja miks.
Eestis tegutseb palju muusikutest isiksusi, kel on meile vägisi pakutavate muusikaformaadiliste klišeede raamest väljuvaid mõtteid ja teadaolevatest palju põnevamaid hääli, aga nendele ei antud tööd ega kõlapinda ei enne koroonat ega ei anta ka pärast epideemia lõppu.
Ainuke koht, kus mõni neist üldse löögilegi pääses, oli TTV „Pillimeeste klubi", kuid see on ammu kinni pandud. Nõukogude ajal oli Eestis kõigest paar raadiojaama, kuid sinna said pöörduda absoluutselt kõik muusikud – nii saidki kõlapinna Teravik, Psycho, Ruja, Magnetic Band, Noor Eesti, Mess, Vanemõde ja paljud teised teerajajatest legendid.
Nüüd on raadiojaamu Eestis nii palju, et nad kipuvad teineteist FM-is lausa surnuks sahistama, aga maffiavälisel muusikul pöörduda pole kuhugi: kõik käib produtsentide kaudu ja „muusikatoimetajaks" on reeglina mõni tuim ilma muusikahariduseta DJ.
Venemaal põgenevad režiimi poolt tagakiusatud ja meelelahutusäri poolt ignoreeritud, sealhulgas ka võimu kritiseerivad bändid YouTube'i ja leiavad seal miljoneid kuulajaid ja vaatajaid, meil aga on auditoorium nii ahtake ja taustvokaalide taha mattunud kukehäältega harjutatud, et ka vaba internet ei ole väljapääs.
Kui te tahate tõesti Eesti muusikute eest seista, tõmmake ometi liistule see imelik seltskond, kes regulaarselt loovutab eestlastele kuuluva ja nende poolt kinni makstud Eurovisioonil esinemise õiguse välismaalastele, arvates, et ükskõik mis Rootsi taidleja on meie tippudest etem, või saadab sinna kloune lõbulauludega pidžininglise või serbohorvaadi keeles. Stabiilselt nigela ja lausa häbiväärse tulemusega.
Tegelikult pole midagi muutunud ka pandeemia olustikus: Eesti „superstaaride" lalin surus eetrist ajutiselt välja ju enamasti sama haleda välismaa massitoodangu, millest pole üldsegi kahju, ainult et ingliskeelsete laulude puhul panevad siinmail vaid vähesed tähele nende jultunult ajuvabu tekste. Aga sotsiaalne nähtus nimega „Su nägu kõlab tuttavalt" juba jätkub: eriolukord lõpetati ja kohe saime meedia vahendusel teada, et Ott Lepland läks kuu aega tagasi lahku oma elukaaslasest, ja et Hendrik Sal-Saller lahutab ning jagab kinnisvara ja kasumeid 1,5 miljoni euro väärtuses.
Issand kui põnev, kahju et ainult eesti rockile Sõna andnud Juhan Viiding ei jõudnud seda kõike ära oodata.
On asju, mida ei muuda ükski pandeemia: Eestis, kus olematu sõnumiga levimuusika kohta puudub igasugune muusikakriitika ja on täielikult välja suretatud poliitiline satiir, toob viis kasti õlut sisse miljoneid.
Sellise muusikaga vägisi laulatatud inimestel tekkibki tsirroosi kõrval haugi mälu ja nad valivadki seda muusikajama juba ise, nagu valivad nad tagasi võimu juurde tüüpe, kes neid õlle järele Lätti saatsid, Eesti majanduse pekki keerasid ja irvitavad lolliks tehtud ja sallimatuks tembeldatud rahva palgal kestvalt olles talle jätkuvalt näkku.
Venemaal teenib ametlik popmuusika hurraa-patriotismi, meil aga idiotismi eesmärke. Pole ime, et me peame õpetlasena ülal sissesõitnut sakslast, kes sõimas Eesti pealinna väljakul eestlasi fašistideks ja lajatas pähe lapsevankriga ning vaatame telekast andunult Eesti keelele surma tõotanud Süüria sõjaroimari sõbrantsi pelmeenide keetmise kokakunsti. Ilma et süda läheks pahaks.
Pärast laulvat ärkamist langeme ikka päris koomasse, kaotades muusikalise kuulmise, eneseväärikuse, ja siis juba ka teadvuse.
Päisepildil Rootsi laulja Victor Crone esindamas Eestis 2019. aasta Eurovisioonil Tel Avivis. Foto: Scanpix