Selgus, et mälestustesse pagemine ei ole võimalik proosas ja seetõttu olen sunnitud üle minema luulekeelele, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev. Allolevas tema lüüriline vahepala.
Ma süütan suitsu tühjusega, kuna eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpust alles jäänud Viljandi tikuvabriku tikutopsid said mul otsa. Ma võtan viina koos talvetuisuga ja hammustan peale aega. Aega on mul järjest vähem alles jäänud, aega, mida varemgi üleliia ei olnud.
Mu hallitanud süda, mu sammaldunud mälu on ikka veel minuga. Mul ei ole midagi peale hakata tänapäevaga, kuna kõik, mida oskasin, on ammu oma aktuaalsuse kaotanud ega kõlba tänasesse.
Ainus, mida võin teha, on üks nostalgiline ja lüüriline vahepala lugejatele, kes võib-olla andestavad mulle selle, et olen lurjus, kaabakas, tainapea ja laiskvorst.
Selle kirjutise võib vabalt pühendada kõikidele poliitikutele, kes „armastavad inimesi", või vähemalt väidavad, et armastavad. Olen seda „armastust" elus palju kogenud, enam ei taha. Isegi palju sai.
Eesti kuulub eestlastele ja selle vastu ei saa meist keegi, nagu ka selle vastu, et päike tõuseb.
Seda ideed toetab Eestis ainult üks erakond. Kuna tänapäev pigistab minu hinge nagu vale numbriga king jalga, otsustasin pageda oleviku eest mälestustesse kaugetest aegadesse, pageda sinna, kuhu ei ulatu kellegi teise mõtted ja kust mind keegi kätte ei saa. Seal puhkan pisut.
Selgus, et mälestustesse pagemine ei ole võimalik proosas ja seetõttu olen sunnitud üle minema luulekeelele.
Saaga lõpp
Mul on mu valu, minu hool ja vaevarikas elukool, mu elujõel on kaldad lookas neist, kes mu peatset surma ootab.
Mu südames on armuklamber ja mälestuste piinakamber, veel on mul rida vihavaene. Jah, ma ei ole tõesti vaene.
Ma mõttel lasen vabalt minna, et viiks mu meele jälle sinna, kus on mu kauge kodumaa, mis mälust kaduda ei saa.
Seal kõrges tares istub piiga, hunt valvab teda, ei tee liiga. Seal lolliks peetud noorem vend teil näitab, mis on kõrge lend.
Seal vägilased joovad viina, ei tunne mingit hingepiina. Seal kaaren lendab kaarna juure ja võtab muudkui kaalus juurde.
Seal ristmikul on kivist viit, kus kirjas on, mis juhtub siis, kui valid mingi suuna välja või sõidad otse üle välja.
Seal laantes kaunitare leidub ja tamme all on vara peidus, seal langend sõdalaste luud. Ja stepirohi, mis siis muud.
Ma ükskord jõuan lõpuks sinna, kust enam edasi ei minda, kus katkeb mälestuste kee ja tagasi ei ole teed.
Siis otsa saab mu elusaaga ja tutvust teen ma niiske maaga.
(J. V. Kotšinev „Saaga lõpp")