Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) suurkoda tegi Tšehhi lapsevanemate ja riigi vahelises vaidluses otsuse, et riik pole rikkunud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele), kui on teinud laste vaktsineerimise üheksa haiguse vastu kohustuslikuks, teatas välisministeerium. Kohtu otsust mõjutas muuhulgas see, et otseselt sunduslik vaktsineerimine siiski Tšehhis pole.
Tšehhis on juriidiliselt kohustuslik vaktsineerida lapsi 9 haiguse vastu (difteeria, teetanus, läkaköha, lastehalvatus, B-hepatiit, leetrid, mumps, punetised ja haemophilus influenzae b-tüüpi nakkus; lisaks teatud juhtudel pneumokokknakkus). Kuigi sundtäita seda kohustust võimalik ei ole, siis võidakse kohustust mittetäitvaid vanemaid trahvida. Lisaks ei võeta vaktsineerimata lapsi lasteaeda (erandiks juhtumid, kui last ei või tervislikel põhjustel vaktsineerida). Konkreetsetest kaebajatest ühte oli trahvitud, teiste lapsi ei võetud lasteaeda.
Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt loetakse sundvaktsineerimist tahtevastaseks meditsiiniliseks sekkumiseks, mis on sekkumine isiku konventsiooni artikliga 8 kaitstud õigustesse. Seda ka juhul, kui isikuid füüsiliselt sundvaktsineeritud ei ole, kuna vaktsineerimiskohustuse täitmata jätmine toob kaasa reaalsed tagajärjed.
EIK ei vaidlustanud vaktsineerimiskohustuse seaduslikkust ning nõustus, et selle eesmärk on tervise kaitse. Konkreetsete haiguste vastu vaktsineerimine kaitseb nii neid, kes saavad vaktsiini, kui ka neid, kes mingil põhjusel ei saa lasta ennast vaktsineerida ja on seetõttu haavatavamas seisukorras. Seetõttu on vajalik saavutada ühiskonnas kõrgem vaktsineerituse aste. Selline eesmärk vastab kohtu hinnangul konventsiooni artikli 8 lõikes 2 lubatule.
Vastamaks küsimusele, kas sekkumine oli demokraatlikus ühiskonnas vajalik, hindas EIK riigi kaalutlusõiguse ulatust, tungivat sotsiaalset vajadust sellise kohustuse järele, riigi põhjenduste asjakohasust ja piisavust ning sekkumise proportsionaalsust. Kuigi isiku privaatsete õiguste piiramise puhul ei ole riikide kaalutlusõigus üldjuhul ulatuslik, siis antud juhul võttis EIK arvesse, et sundkorras ei olnud Tšehhis kedagi võimalik vaktsineerida.
Vabatahtlik vaktsineerimine väheneb
EIK märkis, et kuna puudub vaidlus, et vaktsineerimine on üks kõige tõhusamaid haiguste vastu võitlemise mooduseid, siis ei saa riigile ette heita, et ta püüab saavutada võimalikult suur vaktsineeritust. Teisalt puudub Euroopas riikide konsensus, kuidas seda kõige paremini saavutada võimalik on. Riikide praktikaid hinnates tuvastas EIK, et suund on pigem normatiivsuse (st kohustuslikkuse – toim.) suunas, kuna vabatahtlike vaktsineerimiste arv väheneb. EIK rõhutas sotsiaalset solidaarsust, mille eesmärk on kõikide ühiskonnagruppide kaitse. Kokkuvõttes leidis EIK, et käesoleval juhul on riigi kaalutlusõigus pigem lai.
Mis puudutab tungivat sotsiaalset vajadust, siis näeb inimõiguste konventsioon ja teised rahvusvahelise õiguse dokumendid ette riikide positiivse kohustuse kaitsta nende jurisdiktsiooni all olevate isikute elu ja tervist. Kui vaktsineerimine oleks pelgalt soovituslik – arvestades vabatahtliku vaktsineerimise vähenemist ühiskonnas -, ei pruugi EIK hinnangul olla võimalik seda kohustust täita.
Tšehhi Vabariigi esitatud põhjenduste kohta vaktsineerimise kohustuslikkuse kohta leidis EIK, et need lähtuvad kaalukatest rahvatervise huvidest, mida laste võimalikult varajases eas vaktsineerimine aitab tagada. Kuigi kohustuslik vaktsineerimine ei ole ainus viis rahvatervist kaitsta, siis rõhutas EIK, et riigi enda ametivõimud on paremas positsioonis selliste otsuste tegemiseks kui rahvusvaheline kohus. Riik ise suudab paremini hinnata oma ressursikasutust ja ühiskonna vajadusi.
EIK rõhutas ka laste parimate huvide tagamise kohustust. Immuniseerimise eesmärk on tagada iga lapse kaitse raskete haiguste vastu. Need lapsed, keda mingil põhjusel ei saa vaktsineerida, vajavad, et ühiskonnas oleks karjaimmuunsus. EIK leidis, et Tšehhi tervisepoliitika oli lähtunud neist kaalutlustest ja oli seega põhjendatud.
Mis puudutab proportsionaalsust, siis Tšehhi oli teinud vaktsineerimise kohustuslikuks 9 haiguse puhul (kümnes puudutas vaid teatud terviseprobleemiga lapsi). Vastunäidustuste esinemisel laps vabastati vaktsineerimiskohustusest. Samuti tunnustas Tšehhi „vastuväiteid südametunnistuse alusel" (secular objection of conscience) (kuigi need ei välistanud tagajärgi). EIK võttis arvesse ka seda, et füüsiliselt vaktsineerima sundida kedagi võimalik ei olnud. Haldustrahvi pidas EIK kergeks tagajärjeks, kuna see oli vaid ühekordne trahv. Lasteaeda mittelubamise põhjuseks oli aga teiste väikeste laste kaitse, mida ei saa pidada karistusmeetmeks, vaid pigem kaitsemeetmeks.
Kuigi vanemad olid esitanud kaebuse ka konventsiooni protokolli nr 1 artikli 2 (õigus haridusele) alusel, siis EIK hindas, et lasteaeda mittepääsemine oli vanemate endi valiku – mitte täita seaduslikku kohustust – tagajärg. Lisaks oli see tagajärg piiratud lasteaiaga – koolieas laste puhul nende vaktsineerimata jätmine enam tagajärgi kaasa ei toonud. Konventsiooni artikli 9 (mõtte- ja usuvabadus) alusel ei pidanud EIK põhjendatuks kaebust täiendavalt arutada. Kokkuvõttes asus EIK seisukohale, et Tšehhi valikud olid seaduslikud ja proportsionaalsed ega leidnud konventsiooni artikli 8 rikkumist.
Toimetas Jaanus Vogelberg